Keskerakondlik linnavalitsus tegutseb kui Reformierakond riigis

Nii nagu ei saa kõikide Eesti maakondade ja valdade juhtimist Toompeale koondada, pole võimalik Tallinna suuruses linnas tsentraliseerida kogu juhtimist kesklinna. Kuigi Keskerakond on riigis opositsioonis olles seisnud alati selle eest, et valitsus ei likvideeriks maapiirkondadest teenuseid ega tooks pealinna kõiki riigiametid, ei rakendata sama põhimõtet ega poliitikat pealinnas. Tallinnas on asutud linnaosade eripära ja inimestele osutatavaid teenuseid jõuliselt likvideerima ehk vastupidistele lubadustele ajama reformistlikku poliitikat.

Huvitav, et seda lammutamist, eesmärgiga linnaosadesse alles jätta vaid teeninduspunktid on alustatud just ühest ajaloolisemast ehk Nõmmest. Linnaosast, kus on läbi aegade hoitud selget joont kui iseseisvast Nikolai von Glehni poolt rajatud ajaloolisest linnast.

Sellel aastal viidi Nõmme Spordikeskuse juhtimine ja otsustamine Vabaduse platsil asuvasse Spordi- ja Noorsooametisse. Enne seda pagendati Eesti Meistrivõistlustel jalgpallis kulla võitnud Nõmme Kalju koduselt Hiiu staadionilt Kadriorgu. Kas nüüd on käes koolilaste kord? Nõmme Spordikeskuse hallatava Hiiu staadioni kasutus on olnud siiani Nõmme koolidele tasuta. Nüüd muutub see Nõmme lastele ja Nõmme haldusterritooriumil olevatele haridusasutustele tasuliseks.

Kasumit teeniva Nõmme turu liitmine majanduslikult miinuses olevate Tallinna turgudega seab ohtu ka toimiva turu. Kindlasti on tallinlastele ja ka kaugemailt tulnuile teada Nõmme südameks kutsutud ja hiljuti renoveeritud turg. Eelmise aasta lõpus otsustati ootamatult majanduslikult toimiv linnaosavalitsuse allasutus liita Tallinna turgude suurde potti. Millistel põhjustel või kellele on kasulik, et kasumit toov ja sotsiaalselt oluline ettevõtmine on osaks kahjumit tootvale Lasnamäe turule? Kas nii saab peita lähenevate valimiste eel Nõmmel kasumit teeniva turu varju teised linna turud, mis erinevatel põhjustel miinust teenivad? 

Käesoleval suvel koondati linnaosast raamatupidamine ja uuest aastast kaob arhitekt. Muuseas just arhitekt oli esimene ametikoht, mis 1991. aastal Nõmme linnaossa loodi. Arhitekt on olnud siiani garantiiks, et linnaosas kehtiks reeglid, mis tagaks ajaloolise Nõmme säilimise rohelisena ja ainulaadse metsalinnana. Kas tõesti hakatakse arendajaid korrale kutsuma ja projektidele nõmmelikke lahendusi leidma linnaplaneerimise ametis? Vaevalt see odavam tuleb, kuid kindel on ka see, et bürokraatia suureneb ja teenused hakkavad enam aega nõudma. Just Nõmme arhitekt koostöös halduskoguga on ära hoidnud hiigelarendused ning suutnud ehitajaid nõustades muutma projekte Nõmmele iseloomulikumaks. Lisaks on nõmmelastel erinevalt väljakujunenud linnaosadest, nagu Mustamäe või Lasnamäe vaja tihti head nõu, kuidas oma maja renoveerida, kui kõrge peab olema piirdeaed või mis värv tuleks ehitada katus? Nüüd hakkavad otsustama ametnikud Vabaduse väljakul. 

Siinkohal tekibki küsimus, et kuhu edasi? Likvideerime näiteks Nõmme Kultuurikeskuse ja ühendame selle Lasnamäe Kultuurikeskuse Lindakiviga. Kindlasti leiaks ka sellele majanduslikud põhjendused, miks üks ühine Tallinna Kultuurikeskus oleks väga vajalik. Rahalise kokkuhoiu võib isegi saavutada, aga kohalikust kultuuri arengust hakkab lihtsalt kahju.  

Ja siin ma ei mõistagi tänaseid otsustajaid, kes üleriiklikus poliitikas räägivad võimalikult inimlähedasest teenuse pakkumise vajadusest. Ka siin Tallinnas peab kehtima poliitika, et igapäevane asjaajamise ja töökorraldus tuleb tuua elanikule lähemale, mitte vastupidi. Oluliste küsimuste arutelu peab toimuma kohalikus esinduskogus. Vaid nii kostub elanike hääl ja on kaitstud kohalike inimeste heaolu. Vastasel juhul tuleb taaskord puhuda sõjapasunat ja asuda lahingusse iseseisva Nõmme linna nimel.

 

Kes tappis kommunikatsiooniministri kommunikatsiooni?

Antud lugu ilmus 12. oktoobri Õhtulehes lühendatud kujul ka kommentaarina.

Nüüd, kui kogu avalikkust on tabanud ootamatu ehmatus, et 2013. aastast toob avatud elektriturg hinnatõusu, süüdistab majandus-ja kommunikatsiooniminister ühte olulisemat riigiettevõtet Eesti Energiat puudulikus kommunikatsioonis. Lisaks sellele on Parts algatanud konkurentsiameti juhataja Märt Otsa suhtes teenistusliku järelevalve menetluse.

Meenutaksin, et aasta tagasi juhtis Märt Ots Riigikogus kohtudes tähelepanu võimalikule elektrihinna tõusule. Kui ma julgesin küsida peaministrilt selgitust Otsa tähelepanekute kohta, siis leidis minister, et Ots peaks tegelema oma tööga ja ennustamise jätma külatarkadele.

Alati on lihtsam näpuga näidata teistele kui vaadata ise peeglisse. Tänaseks on siis Juhan Partsil süüdlane leitud – olematu kommunikatsioon ja suutmatu sõnumitooja on Eesti Energia. Valitsus raiub kui rauda, et hinnatõus on nende hinnangul paratamatu ja vältimatu ning nagu ainuke häda seisneb selles, et ettevõtted pole suutnud teha varasemat ja põhjalikumat selgitust.

Kes siis oleks pidanud seda teavitust tegema ja kes tappis selle teemalise sisulise kommunikatsiooni? Parim kaitse on rünnak – just seda mõtet realiseerivad valitsuse liikmed, kes on seni elektrihinna tõusu käsitlevat diskussiooni osavalt ja kohati lausa tuimalt vältinud. Tundub, et paar viimast aastat tuli lihtsalt jaanalinnu kombel pead liiva all hoida, sest valimiste eel lubatud jõuline kodukulude alandamine ei lubanud asjadest ausalt rääkida.

Majandus- ja kommunikatsiooniminister märkis, et Eesti Energia oleks pidanud andma hinnapakettidele rohkem selgitusi, et mis siis tegelikult igapäevase tarbija jaoks elektrituru avanemisega uuel aastal muutub. Just sellel teemal on Riigikogu majandus- ja kommunikatsiooniministriga soovinud korduvalt arutada ning leida üheskoos parim võimalik lahendus. Aastaid on ministrile esitatud arupärimisi, et saada selgitust, kuidas mõjutab elektrituru täielik avamine elektrihinda kodutarbijale. Mis saab edasi? Kas on kaardistatud võimalikud hädasse jäävad sotsiaalsed grupid? Kuidas riik neile seda metsikut hinna tõusu pehmendab? Kuid vastuseid polnud siiani. Veelgi enam, peaminister on selle teemapüstituse tapnud eos, hurjutades küsijaid paanika külvamisega.

Täna on Parts märkinud, et sellised dramaatilised sõnumid, et inimesed satuvad suurde segadusse, elektrit ei ole ja maksta ei suudeta, on täiesti ebaadekvaatsed. Olen veendunud, et see on koht, kus ministril tuleb taas sõnu kohendada ja leida uus kommunikatsiooni rikke põhjus. Elektri hind mõjutab otseselt kodutarbijat ja kaudselt kõikide toodete, sh esmatarbe kaupade hindu. Asja uba on tänase valitsuse geneetilises koodis, mis näeb ette probleemide eitamist ja ilusa näo säilitamist mistahes hinnaga.

Selleks et hinnatõusu vabaturu puhul pehmendada on vaja reguleerida elektrihinna ühte komponenti, milleks on maksud - aktsiisimaks, taastuvenergiamaks ja käibemaks. Teisalt kujundab hinda ka on elektrivõrgu tasu, mille reguleerimist saab kujundada valitsus.
Nii peaministrile kui ka majandus-ja kommunikatsiooniministrile tehti korduvalt ettepanekuid arutada elektri hinna komponentide reguleerimist selliselt, et 2013. aastal avatud turult elektri ostmine toimuks tarbijale võimalikult valutult. Samuti on elektri aktsiis neli korda kõrgem kui Euroopas nõutud miinimum.

Kuid kõige olulisem on kommunikatsiooni puhul ausus. Kui hind vabaturu tingimustes tõuseb, siis tuleb seda rahvale julgeda ausalt öelda, mitte lubada kodukulude langetamist poole võrra. Tuleks maha istuda, vaadata neid sotsiaalseid gruppe keda see ohustab ja pakkuda välja võimalikud lahendused. Asja võit oleks juba seegi, kui saabuva hiidlaine eitamise asemel hakataks vee hävitustegevuse takistamiseks liiva kotte kuhjama. Ühesõnaga teaks saabuvate hirmsate elektriarvete maksmiseks kasvõi sukasäärde natukenegi raha koguda.

Ja lõpetuseks ma ei imestaks, kui aasta 2013 saabudes, mil täna ajakirjanduses avaldatud faktid elektriarvelt reaalsusena vastu vaatavad, on meil uus süüdlane – ajakirjandus, kes kogu seda nn puudulikku kommunikatsiooni kajastas.

Alanud on valimiskampaania “head ja halvad”

Antud arvamuslugu avaldati ka 3. oktoobril Postimehes pealkirjaga : Savisaar Toompeale ja bussirajad maanteele?

Parteide vastandumise strateegia on üks levinud poliitkommunikatsiooni võtteid kogu maailmas. Näib, et saabuvate kohalike valimiste kampaania iseloomuks soovitakse kujundada hea ja halva ehk “meie” ja “nende” vastandumist, mis on kaugel poliitilisest tasakaalustatusest. Nii ongi Keskerakond avaldanud soovi juhtida Eestit just nii, nagu ta on seda teinud Tallinnas. Ja peagi võib oodata sõnumit, kus valitsuse juhtpartei lubab teha Tallinaga sama, mis riigiga.

Huumoriga võib asja kokku võtta järgmiselt: esimesel juhul saaksime üleriigilise tasuta bussiliikluse ning autoga sõit Tallinn- Tartu maanteel oleks peatatud, kuna seal laiutaksid vaid bussirajad. Ilusate loosungite katteks aga pole rahalisi vahendeid olemas ega tulemas. Kui kampaanias polegi see ju oluline – või kuidas? Samal ajal streigiksid Reformierakonna juhitud pealinnas trammi-, bussi- ja trollijuhid. Linnavolikogu otsustaks aga Nõmme lasteaia ehitamise asemel anda garantii lõhki laenanud Viimsi valla päästmiseks, ja seda vaid paari tunniga.

Pidev vastandumine on aidanud kaasa sellele, kus Eesti riik ja Tallinn oleksid üksteist välistavad ning asuksid maailmakaardil hoopis eri paigus. Riik ei saa välistada Tallinna ja Tallinn ülejäänud Eestit nii, nagu me ei saa ühes potis keeta kahte erinevat suppi. Erakondade toetusuuringud annavad kinnitust, et avalikkus ei ole vaid vastandumisele orienteeritud poliitikaga rahul – kasvanud on nende inimeste osakaal, kes ei oska öelda, millisele erakonnale toetuse annaks. See on tupiktee kõigile erakondadele. Täna streigivad arstid, kevadel avaldasid meelt haridustöötajad. Poliitiline kliima on soodustanud erakondade hääbumist ning rahva esinduskogus on poliitiliste vaadete defitsiit.

Viimasel ajal ühiskonnas võimust võtnud valitsuse arrogantne juhtimisstiil on tingitud eeskätt paremliberaalsest valitsusest. Kaheparteiline koalitsioon on pigem ainuvõimul olev valitsus, sest IRL-i sõnajõud on pea olematu ning sotsiaalse maailmavaate esindaja puudumine on jätnud ühiskonda jälje.

Tallinna ainuvõim on lubanud segamatult langetada otsuseid, mis kindlasti ei seisa pealinna kõigi ühiskonnagruppide eest. Puudub kontroll ja järelevalve. Vastandumisele suunatud Keskerakonna lubadus teostada pealinna poliitikat kogu riigis võib aga kasvatada erakonna toetust nende inimeste seas, kes on enam jäänud kannatajaks tööpuuduse või hinnatõusude tagajärjel ning kellele kaugemalt vaadates pealinna võim päästepaketina näib. Samal ajal võtab selline loosung nende valijate hääled, kes ei nõustu aastaid linna juhtinud jõulise valitsemisega ega sellega et haridusministriks oleks Kõlvart ja kultuuriministriks Toom.

Riigi ja rahva tuleviku heaolu seisukohast ei ole perspektiivne olukord, kus juhtimine tähendab ainuvõimu. Meenutaks siinkohal Briti poliitiku ja ajaloolase sõnu: võim korrumpeerub ja absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt.

Oh imet! Elektri hind tõusebki? Palun ärge ajage naerma!

Meenutuseks üks ajalooline infotund eelmisest aastast. Rohkem nagu polegi midagi öelda. Tavapärane ansiplik tuimus vastustes. Kurb.

Lembit Kaljuvee
Küsimus on: mis saab, kui me läheme vabale turule ja hind tõuseb 30–40%? Milline saab siis Eestis hind olema?

Peaminister Andrus Ansip:
Kui me läheme vabale turule, siis on Eestis ka vabaturuhind. Milliseks vabaturuhind kujuneb, seda on minul raske prognoosida. Küllap ta Nord Pooli hind saab olema, aga kas Nord Pooli hind selle järel, kui Eesti, Läti ja Leedu selle turuga liituvad, tõuseb või langeb, on väga raske ennustada. Elektriarve komponente võib tõepoolest jagada nii, nagu teie jagasite. Ma tavaliselt olen kuulnud, et sellisele liigendamisele järgneb ka süüdistus, et makse on kõvasti tõstetud ja seetõttu elektri hind on tõusnud. Tahan kohe ennetavalt ära öelda, et see väide ei vasta tõele. Makse pole tõstetud ja seetõttu elektri hind ei tõuse. Maksutõusudest viimane oli käibemaksumäära tõus, aga see oli juba üksjagu ammu.

Ma siiski jääks oma väite juurde, et Eesti on Euroopa Liidus elektri hinna poolest tagantpoolt teisel kohal. Kõige odavam elekter nii kodutarbijale kui ka tööstustarbijale on Bulgaarias, teisel kohal on Eesti. Ja see väide vastab tõele – seda nii siis, kui me räägime elektrienergia hinnast ilma maksudeta, kui ka siis, kui me räägime elektrienergia hinnast koos maksudega. Igaüks saab minna Eurostati koduleheküljele ja vaadata neid tabeleid. Mu väide vastab tõele.

Rainer Vakra
Aitäh! Kas valitsus põhimõtteliselt ikkagi näeb ette mingit meedet või meetmete kava sellise, ütleme, spekulatiivse 100% hinnatõusu vastu, on tal plaan B?

Peaminister Andrus Ansip:
On küll väga suur vallatus nimetada Nord Pooli hinda spekulatiivseks. Sellise lähenemisega ei saa kuidagi nõus olla. Ma ei tahaks selle hinnataseme osas mingite spekulatsioonidega kaasa minna. Aga rääkides tegelikust tulevast hinnast ja riigi käitumisest, pean ütlema, et teie küsimuses eeldatavasti sisalduvad vihjed võimalikule doteerimisele on Euroopa Liidu avatud turu tingimustes kohatud.

Mis on Euroopa solidaarsuse hind?

Meile kõigile on teada mõttetera, et mõtlesime hästi, aga välja tuli nii nagu alati. Kahjuks tuleb seda täna taas tõdeda. Euroopa rahaliit loodi kindlate reeglite, ideede, põhimõtete ja eesmärkidega. Tänaseks on kõigile selge, et teatud riikide puhul on normiks saanud kavaldamine, riukad ja lausa petmine. Toonased riikide vahelisi finantskokkuleppeid on jämedalt rikutud. Olgu selleks Maastrichti kriteerium või riigivõla osakaal eelarves. Siinkohal tsiteerin akadeemik Endel Lippmaad: Nõukogude liidul olid ja Euroopa liidul on ühised jooned: mõlema puhul kehtestati kindlad reegild, mida keegi kunagi ei täitnud ja loodi helgeid unistus, mis kunagi ei realiseerunud.

Kärpimine on saanud Eesti Nokiaks, auks ja uhkuseks. Seda peaksime me õpetama Euroopale. Eurostati värske uuring sissetulekutest Euroopa Liidus ning võrdlusriikides näitab, et sissetulekute poolest inimese kohta asetub Eesti Euroopa Liidus lätlaste, rumeenlaste ja bulgaarlaste järel 2010. aasta seisuga tagantpoolt neljandale kohale. Kriisi ajal sissetulekud Euroopas tõusid, Balti riikides langesid. Eesti on seega viie vaeseima riigi seas Euroopas. Hääletades ESMi poolt tehakse selgelt ülekohut iga eestlase suhtes, kes kriisiaastatel kaotas sissetulekutes kui oli vaja solidaarselt kärpida. Tuletame meelde, et solidaarsed olid eestlased ainult teineteise suhtes. Lääne-Euroopas palgad tõusid...

Retoorika, et Euroopa Liidust toetuse saajatena oleme kohustatud tingimusteta Lõuna- Euroopat toetama, on mõistetamatu, sest näiteks Kreeka ja Hispaania toetused pole Eestile isegi mitte ligilähedaste mahtudega.

Euroopa finantskriisist on saanud usalduskriis EL-i institutsioonide ja euro suhtes. Seda kriisi ei saa lahenda olemasolevate institutsioonide kõrvale kolmandate institutsioonide ebademokraatlikul teel loomise abil. Euroopa Stabiilsusmehhanism (ESM) ei ole võluvits ega isegi mitte tulemüür, mis lahendab pikaajalises perspektiivis Euroopa majandusprobleeme. Selleks on hetkel lihtsalt liiga väike. SEB analüütik Ruta Arumäe hinnangul pretendeerib ainuüksi Hispaania 300 miljardile eurole ESMi väljamakstavast 500st! Keegi peab ütlema selle kõva häälega välja, et kuningas on alasti ehk ESM on praegusel kujul ilmselgelt liiga väike, et saaks üldse tõsiselt rääkida Euroopa finantsilise stabiilsuse tagamisest.

Demokraatide ühendus tegi ettepaneku kõikidele fraktsioonidele, et on vaja korraldada rahva hääletus.

Tõepoolest ESM-i ei saa otse rahvahääletusele panna. Demokraatide ettepanek oli ajendatud hoopis Riigikohtu otsuse eriarvamuse kirjutanud kohtunike seisukohast, kelle hinnangul saab rahvahääletusele panna küsimuse. Ma kordan veelkord, et Euroopal on täna kaks teed, kas Euroopa Ühendriigid või tänasel kujul lagunemine ehk nimetagem seda siis kas või väga tõsiseks ja sügavaks juhtimise reformiks.

Seega tulnuks meie ettepaneku kohaselt küsida rahvalt, kuivõrd ollakse nõus loovutama Eesti iseseisvust euroala stabiilsuse nimel. Koalitsioon varjub ühiselt aga selle taha, et välislepingut ei saa rahvahääletusele panna.

2003.aastal toimunud Euroopa Liiduga ühinemise referendumil ei andnud eesti rahvas Euroopale niivõrd laialdasi volitusi. Kui teatud eesti riigi tippjuhid ei pea vajalikuks antud küsimuse arutamist riigikogus, siis meie ei pea riigikogus peetud arutelusid piisavaks. Kuidas on võimalik toetada 1,3 miljardi garantii andmist kui rahandusminister vastab, et ainukeseks ESM põhjenduseks on solidaarsus ja eneseväärikuse säilitamine ehk põhimõte, et huntidega koos tuleb hundi moodi uluda.

Solidaarsusest rääkides olen veendunud, et stabiilsest Euroopa majandusruumist ja selle toimimisest on huvitatud kõik 27 Euroopa Liidu riiki, mitte ainult ESM-i moodustavat 17 eurot maksevahendina kasutavad liikmesriiki. ESMist eemale jäämise tõttu ei ole näiteks Läti, Leedu, Rootsist või Suurbritannia Euroopa Liidus vähem eneseväärikad ega tõsiselt võetavad. Põhjendamatu on vaese Eesti ennastsalgav soov näida jõukamana kui me tegelikult oleme ja kasutada vajadusel teiste riikide mõtlematute ja aastaid väldanud ülekulutamise rahuldamiseks ehk ESMi täitmiseks Eesti valitsuse kassareserve.

Teiseks kui loodi Euroopa Finantsstabiilsuse Fond, kus Eesti tagatis oli 2 miljardit eurot, siis siin selgitati, et see fond on ajutine ja toimib seni, kuni luuakse Euroopa stabiilsusmehhanism. Tänaseks ei ole selge, kas Eesti annab garantii 2 miljardit pluss 1,3 miljardit või 2 asemel 1,3 miljardit või hoopis mingil kolmandas või neljandas mahus? Ehk tsiteerides minister Ligit, et igatahes pole tehnilised detailid veel selged, sest tegemist on juriidiliselt väga erinevate nähtustega.

Ühesõnaga on võtmeküsimus, millistele demokraatia ja finantsjuhtimise standarditele peaks vastama süvendatud koostöö Euroopas ja kas need on piisavad, et Euroopa rahvad nendega nõustuks. Praegu on suur oht teha saatuslik viga suurema integratsiooni suunas – märkamata, et süvendatud koostöö toimub juba oluliselt muutunud ja senise koostöö aluseks olnust oluliselt erinevate väärtuste ja institutsioonidega keskkonnas.

Kuidas osta riigikogu liikmele auto?

Viimastel nädalatel tähelepanu pälvinud nn Volvo skandaali taustal tekib küsimus, kas Riigikogul poleks otstarbekam korraldada parlamendi liikmete autode soetamiseks riigihange. Nii oleks tagatud maksumaksja raha otstarbekam kasutamine ning sõiduvahendit vajavad Riigikogu liikmed saaksid selle ka ametlikult soodsaima hinnaga.

Kehtiva korra kohaselt tasub kantselei saadiku autoliisingu, mis arvestatakse maha talle ettenähtud kuluhüvitise summalt. Seega on reegel see, et mida kallim on auto, seda vähem jääb vahendeid teisteks kuludeks, mis kaasnevad saadiku tööga. Nii ongi kujunenud olukord, kus kantselei katab vaatamata auto maksumusest neli aastat saadiku autoliisingu kulud. Seetõttu ongi Toompea autoparklat kaunistamas valdavalt kõrgemasse hinnaklassi kuuluvad sõiduvahendid. Just nii mõtisklesin, kui istusin oma autosse, milleks on samuti Mercedes. Tõsi auto on aastaid näinud, mistõttu kulud märkimisväärselt madalamad. Kuid ikkagi tekib põhimõtteline küsimus, miks ei sobi saadikul sõita näiteks keskklassi Škodaga. Tõestus sellest on suurima opositsioonilise fraktsiooni esimees Kadri Simson, kel ei ole vaja uhkustada luksusautoga, temale Škoda sobib.

Selge on see, et saadiku töö ei piirdu vaid istungitega Riigikogu saalis – sõita tuleb Saare- ja Võrumaale. Tuleb esindada nii valimispiikoda kui ka kohtuda inimestega Eesti erinevast paigust. Ilma sõiduvahendita põhjalikku saadiku tööd teha pole võimalik. Kuid saadiku töövahendite valikul tuleb lähtuda mõistlikkuse põhimõttest.

Riigile oleks odavam kui kantselei sarnaselt Riigikogu juhatuse ametiautodega korraldaks riigihanke parlamendi liikmete sõiduautode kasutusrendilepingu sõlmimiseks. Praegu on aga kujunenud olukord, kus saadiku staatus annab lisaboonusena ka auto. Ja hinnaklass pole oluline, selle saab igaüks endale ise valida. Määrav ei ole ka ökonoomsus, keskkonnasõbralikkusest rääkimata. Kas riigile poleks mitte odavam, kui saadikutele antakse tasuta auto kasutamise õigus? See tähendab, et sarnaselt paljude eraettevõtetega korraldame sõiduvahendite soetamiseks riigihanke. Näiteks uue Riigikogu koosseisu alguses annavad kõik saadikud, kes vajavad oma tööks sõiduvahendit sellest teada, et kantselei saaks võtta automüüjatelt ja liisingufirmadelt pakkumised ning pärast koosseisu lõppu, nelja aasta möödudes need autod tagastada.

Mäletan, et alustades tööd parlamendi saadikuna oli vaja esimesel päeval täita paber ja teha rist neil, kes soovid töövahendiks väikse ekraaniga kergemat või suure ekraaniga raskemat sülearvutit. Täpselt selline valik oligi. Väike või suur? Ja kõikvõimalikud erisoovid oli igaühel võimalik lahendada iseseisvalt vastavalt oma isiklikele rahalistele võimalustele ning tahtmistele. Kel pakutud mudel ei sobinud, sai ise oma kuludega osta just sellise arvuti, nagu ta soovis. Ühesõnaga korraldatakse Riigikogu kantselei poolt arvutitele parima hinna saavutamiseks ühishange. Miks ei võiks samamoodi toimida autodega? Arvuti ja auto – mõlemad on saadikute töövahendid. Ja valikus võiks olla näiteks kas automaat või manuaal käigukast ning kas sedaan või luukpära? Oleks ütlemata huvitav väljakutse ja võimalus kõikidele automüüjatele panna näiteks pool riigikogust sõitma just oma toodanguga. Usun, et selline suuremahuline ostuhange kajastub kindlasti ka hinnasildil. Lisaks oleks riigikogu ausalt ja kõigile arusaadavalt ning üheselt mõistetavate reeglitega ühiskonnas eeskujuks, mitte vastupidi.

Kindlasti on saadikute hulgas neid, kes ei vaja sõiduki toetust ja soovivad oma auto kulud ise katta. Riigikokku on rahvas valinud esindama inimesi eri paigust ja mitmetelt elualadelt. Nii on 101 saadiku hulgas ka ettevõtjaid, kes pole pidanud vajalikuks kantselei poolset hüvitist kasutada. Nad sõitsid enne ja sõidavad ka praegu, kas siis juba välja ostetud või liisingu kõrgema klassi sõiduvahendiga. Lisaks on igati mõistetav, et Riigikogu esimehe ja aseesimeste korral on tegemist Eesti Vabariigi esindusautoga, milleks peabki olema kallim ja luksuslikum mark.

Seadusandja ülesanne on lõpetada olukord, kus super soodne Volvo oleks justkui väheste õnnelike privileeg ning Toompeal seisvad Hummerid riivaksid koos teiste luksuslike autodega inimeste õiglustunnet. Riigihange annab avalikkusele kindla teadmise, et parlamendi liikmete autode soetamisel on järgitud mõistliku rahakasutuse põhimõtteid. Loomulikult võib ja peabki Riigikogu looma endale eetikakoodeksi. Aga tegelikult loovad Riikikogu kuvandi just saadikud ise oma tegude ja otsustega.

Kaotame karistusmaksu ja investeerime tervisesse!

Tänane riigi maksupoliitika karistab neid tööandjaid, kes panustavad töötaja tervisesse ja töövõime suurendamisse. Kui maksude kehtestamise eesmärk on tagada riigi toimimine, siis erisoodustusmaks on pikas perspektiivis pärssiv, sest just terve inimene tagab kokkuhoiu riigi sotsiaalkuludelt. Sellel nädalal tuleb riigikogus arutlusele seaduse muudatus, et vabastada liikumisharrastusega seotud kulud erisoodustusmaksust. Kui maksu kehtestaja – riik – lähtuks maksupoliitika kujundamisel kaugematest eesmärkidest, siis erisoodustuse kaotamine on kindlasti meede, mis tulevikus aitab hoida kokku riigi sotsiaalkuludelt.

Mida see täpsemalt tähendab?

Lihtsustatult ei ole täna võimalik tööandjal ilma lisamakse tasumata töötaja kulutusi tervisele katta. Kui tööandja seda teeb, käsitletakse kulutust erisoodustusena ning see läheb maksustamisele. Siia alla kuuluvad eeskätt üldised tervise heaks tehtavad kulutused, näiteks spordirajatiste kasutamisega seotud kulud (piletid ja saalirent), harrastus- ja tervisespordivõistluste osalemistasu või spordiürituste korraldamisega seotud kulud. Pikemas perspektiivis oleks maksuvabastuse tõttu saamata jääv erisoodustusmaks kindlasti väiksem kui saavutatav kokkuhoid otsestelt ravikuludelt. Kehv tervis vähendab töötundide arvu nädalas meestel enam kui 12 tunni võrra ja naistel enam kui 8 tunni võrra. Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul jääb Eestil rahva kehva tervise tõttu saamata kuni 15 protsenti SKTst.

Skeptikute peamine argument on, et selle arvelt hakatakse vähendama või optimeerima palgakulusid. Tegelikkuses kannatavad just ausad ettevõtted. Igasugu nii-öelda kavalad optimeerijad maksavad juba praegu ümbrikupalka, teevad reklaami- või koolitusarveid, et maksudest kõrvale hiilida. Hirm, et tulevikus hakkaks tööandjad töötajatele palka maksma ujulapääsmetes või aeroobikatundides, on põhjendamatu ja küüniline.

Näiteks kehalise kasvatuse pedagoogid saavad oma kooli sportimisvõimalusi kasutada tasuta. Kuid tegelikult näpuga järge ajades peaks kool käsitlema seda erisoodustusena ja maksma sellelt nii tulu- kui ka sotsiaalmaksu. Samuti peaksid erisoodustusmaksu tasuma rahvasporti spondeerivad ettevõtjad, kes tihti saavad vastutasuks oma töötajatele teatud arvu nii-öelda tasuta osalejaid. Heaks näiteks on Eesti suurim omavalitsus ehk Tallinna linn. Arvestades asjaolu, et linnavalitsuse süsteemis töötab ca 16 000 inimest, on enam kui tõenäoline, et spordiklubide ja liikumisharrastuste toetustest saavad kaudselt osa mõned linnateenistujad. Ehkki korrektne oleks ka sellistel juhtudel erisoodustusmaksu tasuda, tuleb märkida, et võimaliku maksukohustuse väljaselgitamine oleks selgelt ebamõistlik, kuna sellele kuluv administratiivne ressurss oleks tasutava maksuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur.

Eesti maksukorraldus on vabastanud ettevõtted tulumaksust, kui nad investeerivad oma tulu ettevõtlusega seotud seadmetesse, hoonetesse jne. Samal ajal on erisoodustusmaksuga koormatud tööandja poolt töötajatele võimaldatavad hüved terviseedenduseks ja eneseharimiseks. Mida varem napi tööjõuressursiga Eesti seda mõistab, seda parem meile kõigile – töötajatele, ettevõtetele ja kokkuvõttes tervele Eestile.

Seetõttu toetab Demokraatide ühendus seaduse muutmist, et võimaldada tööandjatel teha 500 euro ulatuses töötaja kohta kalendriaasta jooksul kulutusi oma töötajate liikumisharrastusele ja nende tervise parandamisele ilma maksukohustuseta. Loodan, et sel korral suudame teha riigikogus parteideülest koostööd.

Minu kõne riigikogus peale Keskfraktsioonist lahkumist

17:19 Vaba mikrofon

Aitäh, hea juhataja! Austatud kolleegid, head Riigikogu kaaslased! Eesti ühiskonnas arutatakse tihti ühelt poolt nii poliitilise kultuuri kui eetika üle ja teiselt poolt Riigikogu kui institutsiooni usalduse ja tõsiselt võetavuse üle. Ma usun, et igaüks meist 101-st annab ühe killukese sinna mosaiiki, igaühel meist peaks süda valutama, kui see usaldus langeb või meist räägitakse halvasti.

Aga enne, kui rääkida 101 nimel, tuleb igaühel meist vaadata peeglisse. Ka austatud istungi juhataja Ene Ergmaga olen ma sel teemal pikalt vestelnud ja arutlenud ja ma näen seda, et meil on väga palju üheskoos siin arenguruumi. Tõepoolest, nagu ma varem ütlesin, siis enne, kui rääkida teiste nimel, tuleb vaadata ise peeglisse ja öelda seda, mis sul südamel on ja mis hingel.

Täna tõepoolest leidis aset üks sündmus, kus neli minu endist erakonnakaaslast lahkus Keskerakonna fraktsioonist. Väikese võiduna võime me öelda seda, et me niiöelda keskdemokraatide fraktsiooni tõime tagasi Kalle Laaneti, kellest Keskerakonna juhatus kergekäeliselt loobus ja viskas ta akna alla, aga seda pigem huumoriga. Me oleme jõudnud poliitilises kultuuris sinnamaale ja arusaamale, et meie omavaheline kaklus rusikatega Keskerakonnas Eesti ühiskonda edasi ei vii.

Me vajame lahendusi ja oleme ausad, et nõmmelased ja mustamäelased ei valinud mind Riigikokku selleks, et ma vaikiksin. Aga meie tänane või meie senine erakonnapoliitika on olnud selgelt selline, et kes ei vaiki, visatakse lihtsalt välja.

Teisalt me peame ütlema seda, et me ei ole olnud eeskujulikud Riigikogu usalduse ja tõsiseltvõetavuse tõstmisel, kui me määrame üksteisele mentoreid. Mina valijana tunnistan ausalt, et mina ei valiks ega annaks oma häält saadikule või potentsiaalsele saadikule või kandideerijale, kes tuleb siia Riigikokku mind esindama ja keda ma olen välja valinud kümnetest, kui mitte öelda sadadest kandidaatidest ja talle hiljem määratakse mentor. Ma arvan, et see on samm, millega me sõna otseses mõttes naeruvääristame mitte ainuüksi ennast, vaid kõiki 101 parlamendi liiget. See on vale ja selliseid nalju ikkagi Eesti poliitika kõrgliigas ei tohiks endale lubada. Isegi kui nad sellel hetkel, kui neid tehakse, tunduvalt võib-olla naljakad või natuke humoorikad.

Kolmandaks see, kui keegi otsustab teha teistsuguseid valikuid, siis rääkida poliitikute, minu hea pinginaabri või kellegi teise kloonimisest, ka see on taas kord jutt, mida me võiksime kõik üheskoos mõelda, vaadata enda sisse, enda ümber, kas me peaksime sellist juttu Eesti ühiskonnas rääkima, et mõningaid Riigikogu liikmed on võimalik üheksa kuuga kloonida. Ma tõepoolest ei ole nõus selliste väidetega. Mulle tundub tervikuna, et sellistel hetkedel see ei ole ainult ühe erakonna, see ei ole mingu pinginaabri küsimus, see on juba vaata et laiemalt mitte ainuüksi kogu Riigikogu, vaid üleüldse Eesti riigi küsimus. See, kuidas paistab välja parlament, on tihti Eesti ühiskonna nägu. Ma usun, et kõikvõimalike sammudel, kõikvõimalikel otsustel mitte ükski erakond, olgu nad sotsiaaldemokraadid, Keskerakond, Reformierakond või Isamaa ja Res Publica Liit, ei tohiks seda mitte kunagi unustada.

Meie oleme siin saalis Eesti rahva nägu ja mõelgem selle peale mitte ainuüksi täna, aga ka homme, ülehomme, kuu, aasta ja kümne pärast. Aitäh teile ja ilusat õhtu jätku!

Tervislike eluviiside toetamise eest ei tohi tööandjat karistada

Terve ja töövõimeline rahvas on tugeva riigi lahutamatu osa. Seega peaks riigi poliitika soodustama tööandjate investeeringuid töötaja tervisesse. Praegu on aga kujunenud olukord, kus riigi maksupoliitika karistab neid tööandjaid, kes panustavad töötaja tervisesse ja töövõime suurendamisse. Kui maksude kehtestamise eesmärk on tagada riigi toimimine, siis erisoodustusmaks on pikas perspektiivis pärssiv, sest just terve inimene tagab kokkuhoiu riigi sotsiaalkuludelt.

Tööealise elanikkonna ebaterved eluviisid, halb terviseseisund ja varajane suremus ei võimalda meil kasutada täielikult tööjõu potentsiaali. Kehv tervis vähendab töötundide arvu nädalas meestel enam kui 12 tunni võrra ja naistel enam kui 8 tunni võrra. Hinnanguliselt teevad Eestis ca 650 000 töötajast ligemale 30 protsenti tööd, mis võib põhjustada luu-lihaskonna patoloogia kujunemist. Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul jääb Eestil rahva kehva tervise tõttu saamata kuni 15 protsenti SKPst.

Seetõttu oleks viimane aeg vabastada liikumisharrastusega seotud kulud erisoodustusmaksust. Mida see täpsemalt tähendab? Lihtsustatult ei ole täna võimalik tööandjal ilma lisamakse tasumata töötaja kulutusi tervisele katta. Kui tööandja seda teeb, käsitletakse kulutust erisoodustusena ning see läheb maksustamisele. Siia alla kuuluvad eeskätt üldised tervise heaks tehtavad kulutused, näiteks spordirajatiste kasutamisega seotud kulud (piletid ja saalirent), harrastus- ja tervisespordivõistluste osalemistasu või spordiürituste korraldamisega seotud kulud.
Pikemas perspektiivis oleks maksuvabastuse tõttu saamata jääv erisoodustusmaks kindlasti väiksem kui saavutatav kokkuhoid otsestelt ravikuludelt. Vaadates viimaste riigikogu valimiste eelseid seisukohti, jagavad seda mõtet lausa kolm neljast parlamendierakonnast: IRL, Keskerakond ja Sotsiaaldemokraadid. Ainsaks erandiks on Reformierakond, kes ei poolda maksuerisusi majandus- ega sotsiaalpoliitilise meetmena, kuna see olevat ebatõhus ja kulukas. Skeptikute peamine argument on, et selle arvelt hakatakse vähendama või optimeerima palgakulusid. Tegelikkuses kannatavad just ausad ettevõtted. Igasugu nii-öelda kavalad optimeerijad maksavad juba praegu ümbrikupalka, teevad reklaami- või koolitusarveid, et maksudest kõrvale hiilida. Hirm, et tulevikus hakkaks tööandjad töötajatele palka maksma ujulapääsmetes või aeroobikatundides, on põhjendamatu ja küüniline. Vajadusel tuleb tugevdada maksuameti võimekust – pole ju õiglane, et karistuseks lüüakse maksukirves selga neile, kes panustavad rahva tervisesse. Töötajate terviseedendamisele tehtud kulutustes riik täna suurt maksutulu ei saa. Praxise hinnangul puudutab deklareeritud soodustustest seni tervist üksnes töötajate tervise kontrollile tehtud kulutused ja need moodustavad 0,3 protsenti kõikidest erisoodustustest ehk riik saab aastas neilt maksutulu üksnes mõned sajad tuhanded eurod. Näiteks kehalise kasvatuse pedagoogid saavad oma kooli sportimisvõimalusi kasutada tasuta. Kuid tegelikult näpuga järge ajades peaks kool käsitlema seda erisoodustusena ja maksma sellelt nii tulu- kui ka sotsiaalmaksu.

Samuti peaksid erisoodustusmaksu tasuma rahvasporti spondeerivad ettevõtjad, kes tihti saavad vastutasuks oma töötajatele teatud arvu nii-öelda tasuta osalejaid. Heaks näiteks on Eesti suurim omavalitsus ehk Tallinna linn. Arvestades asjaolu, et linnavalitsuse süsteemis töötab ca 16 000 inimest, on enam kui tõenäoline, et spordiklubide ja liikumisharrastuste toetustest saavad kaudselt osa mõned linnateenistujad. Ehkki korrektne oleks ka sellistel juhtudel erisoodustusmaksu tasuda, tuleb märkida, et võimaliku maksukohustuse väljaselgitamine oleks selgelt ebamõistlik, kuna sellele kuluv administratiivne ressurss oleks tasutava maksuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur.

Eesti maksukorraldus on vabastanud ettevõtted tulumaksust, kui nad investeerivad oma tulu ettevõtlusega seotud seadmetesse, hoonetesse jne. Samal ajal on erisoodustusmaksuga koormatud tööandja poolt töötajatele võimaldatavad hüved terviseedenduseks ja eneseharimiseks. Mida varem napi tööjõuressursiga Eesti seda mõistab, seda parem meile kõigile – töötajatele, ettevõtetele ja kokkuvõttes tervele Eestile.

Seetõttu olen pidanud vajalikuks algatada seaduse muutmise, et võimaldada tööandjatel teha 500 euro ulatuses töötaja kohta kalendriaasta jooksul kulutusi oma töötajate liikumisharrastusele ja nende tervise parandamisele ilma maksukohustuseta. Loodan, et vähemalt sel korral suudame teha riigikogus parteideülest koostööd. Vabastamine erisoodustusmaksust oleks kasulik kõigile kolmele poolele: riigile, tööandjale ja töövõtjale. Kui maksu kehtestaja – riik – lähtuks maksupoliitika kujundamisel kaugematest eesmärkidest, siis erisoodustuse kaotamine on kindlasti meede, mis tulevikus aitab hoida kokku riigi sotsiaalkuludelt.

Kas Kalju kolib Kadriorgu ja president Nõmmele?

Nõmme Kalju on üks Nõmme olulisematest spordisümbolitest. Klubi tegutseb 1923. aastast. Aastal 2008 valisime ta Nõmme tegijaks. Eelmisel hooajal saavutati Eesti meistrivõistlustel hõbemedali. Vutti taob seal sadu väikseid jalgpallilootusi.
Spordisõbrana olen alati hinnanud klubisid, kel on piirkondlik identiteet ja tulihingelised fännid. Jalgpallis on mitme aasta töö viljana jõutud tulemuseni, kus nõmmelastel on oma esindusmeeskond. Kodumängudel on Hiiu staadionil keskmiselt tuhat pealtvaatajat.

Elus on alati vaja teha valikuid. Aga kui mingis valdkonnas loeb võit, siis just spordis. Kalju selle aasta eesmärk on võita Nõmmele Eesti meistritiitel. Eelmise aasta hõbedameeskonnal ei kõlbakski madalamat eesmärki seada. Ja nüüd on tõsine oht, et aastatepikkune töö visatakse kergekäeliselt lihtsalt prügikasti. Kuldmedali eest hakkab mängima hoopis Haapsalu või Kadrioru Kalju? Ei möödu päevagi, kui minult ei küsita: kas tõesti peab Nõmme Kalju jalgpallimeeskond meie linnaosast lahkuma?

Milles põhjus?

Eesti Jalgpalliliit on väljastanud Hiiu staadionile meistriliiga ajutise litsentsi, mis tähendab, et kui Hiiu staadioni kunstmurukatet välja ei vahetata, peab Nõmme Kalju tänavu Hiiult ning ühtlasi ka Nõmmelt ära kolima. Vaatamata karjuvale vajadusele jäi Hiiu staadioni mängukõlbmatu katte vahetamise idee linnavolikogus toetuseta ja raha selleks linna 2012. aasta eelarvesse ei leitud.

Usun siiski ja loodan, et terve mõistus võidab. Seetõttu koostasime Tallinna linnavalitsusele pöördumise palvega, et kaaluda kõiki võimalusi abikäe ulatamiseks ja lahendada Hiiu staadioni kunstmurukatte vahetus. Vajadusel tuleks kaaluda võimalust anda Kaljule kodustaadion pikaajalisele rendile koos investeerimise kohustustega. Las Kalju jääb Nõmmele ja president Kadriorgu.

Miks ja kuhu kadusid Nõmme turuhoone uksed?

Enne jõule levis meedias pommuudis, et tundmatud töömehed viisid Nõmme turuhoonelt ära välisuksed. Keset päist päeva tulid nahktagides mehed telereporterite saatel ja kruvisid eest ja viisid ära turuhoone uksed. Jõudude ebavõrdsele ülekaalule jäid alla ka turuhaldurid, kes neid takistada ei suutnud. Esmapilgul halva naljana tundunud lugu ehk avalikku vargust keset päist päeva põhjendavad firmat Ingenious OÜ esindavad härrad oma töö eest saamata jäänud rahadega.

Siinkohal võin kinnitada, et Nõmme Turg tasus kõik arved vastavalt läbiviidud riigihangetele ja lepingule, Ingenious OÜ ei ole mitte kunagi olnud Nõmme Turu lepingupartner ja seoses turu ehitamisega ei ole Nõmme Turul jäänud kellelegi ühtki arvet tasumata. Seega võib öelda, et tegemist oli karistusseadustikus kvalifitseeritava kuriteoga ehk avaliku vargusega, mille eest nähakse ette karistusena kuni kolmeaastast vangistust. Praeguseks on tehtud nii politseile avaldus uste varguse kohta kui ka paigaldatud hoonele Nõmme turu kulul uued uksed.

Üle-eelmise aastal aprillis põlenud Nõmme turu peahoone taastamiseks korraldatud riigihanke võitis Raketis Grupp 4 060 100 kroonise pakkumusega, millest turu kindlustusandja hüvitas 4 miljonit krooni. Kahjuks langesid ühele ajale nii ehitushange kui majanduskriis ja ettevõtete pankrotilaine. Oktoobris, kõigest mõni nädal enne turu ametlikku avamist teatas ettevõtte, et ei suuda kohustusi täita ning suurema kahju vältimiseks lõpetasime ehitajaga ennetähtaegselt lepingu. Raketis Grupile maksime juba tehtud tööde eest 2 417 767 krooni. Uue hankega valitud ehitaja viis tööd lõpuni 1 411 273 krooni eest. Nõmme Turule oli ebameeldivaks üllatuseks, et pärast hankelepingu lõpetamist pankrotistunud ettevõte on oma alltöövõtjatele jätnud osa raha maksmata. Kahjuks seda pankrot tähendabki, et ettevõtjal on võlgu rohkem kui vara ja mõned võlad võivad jäädagi maksmata. Kuigi pankrotis firma võlgnevusi lahendab pankrotihaldur, otsustasid need mehed 90ndate kombel asjad ise jõuga ära klaarida. Miks need vihased alltöövõtjad ära ei viinud neile raha maksmata jätnud tööandjate kodude või ärihoonete välisuksi? Sest nad said aru, et Nõmme Turgu oma rahavaidlustesse segades saavad nad sellele ka meediakajastust ja lootsid, et meediakära ärahoidmiseks allub turg lihtlabasele väljapressimisele ja maksab võõra võla uste tagasisaamiseks.

Lihtsustatult on tekkinud olukord, kus näiteks mina ostan Nõmme turult liitri värsket talupiima. Maksan turumüüjale ning viin piima koju külmkappi. Paar päeva hiljem selgub, et turumüüja pole farmerile ehk talumehele raha edasi maksnud. Vihane talumees tuleb otsib üles minu kodu Nõmmel, lööb maha värava, murrab maha ukse, avab külmkapi ja viib piima endaga ühes…

Seoses selle looga kerkivad üles kolm tõsist probleemi, mis puudutavad Eesti tulevikku. Esiteks, midagi on lahti ühiskonna väärtushinnangutega. Kas me oleme langenud tagasi Eesti Vabariigis aega, kus inimesed ei usu seadustesse ja õiguskaitseorganitesse ning hakkavad ise metsikute kauboide stiilis omakohtuna õigust jalule seadma? Teiseks, kelle peale saab loota kuriteo ärahoidmiseks? Vaatamata turuhalduri kiirele kõnele politseisse, jõudis esimene patrull sündmuskohale alles 45 minutit hiljem. Kiiremal reageerimisel oleks kahju jäänud sündimata ja mehi endid ei ähvardaks praegu kriminaalkaristus. Kolmandaks, ajakirjanduse silmakirjalikkus. Sa võid ise kutsuda oma vargust filmima ühe juhtiva erakanali, kes seda lugu suurema vaatajate numbri nimel õhtuses uudistes peamise uudisena kajastab. Unustage hetkeks, et tegemist oli linnaasutusele kuuluva varaga, mis ära viidi. Mõelge, kui sama moodi oleks ära viidud suvalise Nõmmele ehitatud elamu uksed, kas üldine internetikommentaatorite arvamus oleks ikka see, et tegu oli normaalne ja kahjukannatanu peakski alluma väljapressimisele ja uuesti uste eest maksma?

Head eestlased, siinkohal soovin südamest, et me saabunud aastal oleksime üksteise suhtes hoolivamad ja osavõtlikumad. Ja et see hoolivus laieneks ka meid ümbritsevale avalikule ruumile, mis on ju meie endi eluruum väljaspool kodu.