Tants ümber Auvere aurumasina
Sel nädalal teatas Eesti Energia, et 638 miljonit eurot maksma läinud Auvere elektrijaama varad hinnatakse 39,6 miljoni võrra alla. Põhjenduseks toodi madalad elektrihinnad ja uue elektrijaama suutmatus olla avatud turul konkurentsivõimeline. Meenutuseks, et just nendel põhjustel olid alles paar aastat tagasi Auvere elektrijaama ehitamise vastu nii Eesti Energia juhatus kui ka nõukogu. Toonane majandusminister Juhan Parts kinnitas aga pidevalt nii avalikkuses kui riigikogu ees, et uus jaam on majanduslikult igati mõistlik ja tasuv projekt. Lubati selgelt, et keegi ei pea sellele tulevikus peale maksma. Tänaseks on lubadused unustatud ja oma toonaseid otsuseid põhjendatakse sellega, et tegu on Eestile olulise julgeolekuobjektiga, ignoreerides samas alternatiivseid, odavamaid ning majanduslikult jätkusuutlikumaid viise sama eesmärgi saavutamiseks. Samuti ignoreeritakse tõsiasja, et hiiglaslik investeering asub Vene piiri vahetus läheduses.
Kui Auvere on riigi energiajulgeolekust tulenevalt oluline rajatis, siis oleks pidanud seda ka nii planeerima ja töötama koheselt välja hilisema tegevuskava selle rahastamiseks. Jaama oleks aga sel juhul pidanud vastavalt elektrituruseadusele ehitama aga hoopiski Elering ja seda avaliku konkursiga. Muidugi on küsitav, kas strateegiliselt on mõistlik püstitada julgeolekut tagav elektrijaam kiviviske kaugusele Venemaa piirist. Kui arutati Sisekaitseakadeemia kolimist Ida-Virumaale, siis kinnitas siseministeerium, et kooli kolimine Vene piiri äärde oleks ohtlik, sest seal võidakse akadeemiasse kas infiltreeruda või lüüa võimaliku sõjalise invasiooni korral kiiresti rivist välja 700 akadeemia kadeti. Jääb arusaamatuks, kuidas elektrijaama ehitamise puhul nii tõsiseid julgeolekuohte ei arvestatud. Olen veendunud, et Eesti julgeoleku huvides olnuks hoopis see, kui ühe suure Auvere jaama asemel oleks tehtud investeeringuid üle Eesti. Sama raha eest saanuks Eestisse rajada enam kui 200 MW võimsusega hakkepuidu koostootmisjaamu, mis oleksid aastakümneteks pakkunud elanikele soodsamat toasooja ning metsameestele pikaajalist puiduturgu. Alternatiiv võinuks olla ka 250 MW võimsusega tuulikud koos elektrit salvestava Muuga hüdropumpjaamaga või siis ligi 1050 MW gaasil töötavad elektrijaamad, kui meil oleks oma LNG terminal. Sel juhul oleksid võimaliku sõjalise ründe korral ka energiavarustuse riskid märksa paremini maandatud.
Meenutan, et Alstomiga Auvere põlevkivielektrijaama ploki rajamise lepingut sõlmides rikuti nii riigihangete seadust kui karistusseadustikku. Vaatamata sellele, et kumbki riigihankel osalenud ettevõtetest ei vastanud riigihanke tingimustele ning välja oleks pidanud kuulutama uue hanke, survestas majandusminister Eesti Energiat 638 miljoni euro suurust lepingut just Alstomiga sõlmima. Neljapäeval avalikustatud Avatud Eesti Fondi andmetel on just prantslaste Alstom seotud Vene korruptsiooniga. Alstom on juba mõistetud süüdi või siis korruptsioonis süüdistatav Leedus, Ungaris, Poolas, Sloveenias ning paljudes arengumaades.
Eesti energiaalase julgeoleku tagamine ja hoidmine on riigi üks kesksemaid ülesandeid. Seega ei maksa julgeolekukilpi kergekäeliselt kasutada, kui on vaja põhjendada projekte, mis on tehtud läbimõtlematult. Rääkida 21. sajandil taastuvenergeetikast, mis põhineb aurukatla tehnoloogial, mis leiutati juba üle 200 aasta tagasi, paneb lihtsalt imestama. Hiljuti sündis valitsuses raske eelkompromiss, mis lubab Auvere jaamal puitu ahju ajada ja võimaldab Eesti Energial oma varasid vähem alla hinnata. Aga asja kurbloolisus seisneb selles, et puidupõletamine teeb tarbijate jaoks puidu hinna kallimaks. See puudutab nii kaugküttevõrkusid, kus viimastel aastatel on riigi toel ja julgustamisel võetud kasutusele hakkepuit ja ka neid kodusid, kus on ahjuküte endiselt au sees.
Sel nädalal teatas Eesti Energia, et 638 miljonit eurot maksma läinud Auvere elektrijaama varad hinnatakse 39,6 miljoni võrra alla. Põhjenduseks toodi madalad elektrihinnad ja uue elektrijaama suutmatus olla avatud turul konkurentsivõimeline. Meenutuseks, et just nendel põhjustel olid alles paar aastat tagasi Auvere elektrijaama ehitamise vastu nii Eesti Energia juhatus kui ka nõukogu. Toonane majandusminister Juhan Parts kinnitas aga pidevalt nii avalikkuses kui riigikogu ees, et uus jaam on majanduslikult igati mõistlik ja tasuv projekt. Lubati selgelt, et keegi ei pea sellele tulevikus peale maksma. Tänaseks on lubadused unustatud ja oma toonaseid otsuseid põhjendatakse sellega, et tegu on Eestile olulise julgeolekuobjektiga, ignoreerides samas alternatiivseid, odavamaid ning majanduslikult jätkusuutlikumaid viise sama eesmärgi saavutamiseks. Samuti ignoreeritakse tõsiasja, et hiiglaslik investeering asub Vene piiri vahetus läheduses.
Kui Auvere on riigi energiajulgeolekust tulenevalt oluline rajatis, siis oleks pidanud seda ka nii planeerima ja töötama koheselt välja hilisema tegevuskava selle rahastamiseks. Jaama oleks aga sel juhul pidanud vastavalt elektrituruseadusele ehitama aga hoopiski Elering ja seda avaliku konkursiga. Muidugi on küsitav, kas strateegiliselt on mõistlik püstitada julgeolekut tagav elektrijaam kiviviske kaugusele Venemaa piirist. Kui arutati Sisekaitseakadeemia kolimist Ida-Virumaale, siis kinnitas siseministeerium, et kooli kolimine Vene piiri äärde oleks ohtlik, sest seal võidakse akadeemiasse kas infiltreeruda või lüüa võimaliku sõjalise invasiooni korral kiiresti rivist välja 700 akadeemia kadeti. Jääb arusaamatuks, kuidas elektrijaama ehitamise puhul nii tõsiseid julgeolekuohte ei arvestatud. Olen veendunud, et Eesti julgeoleku huvides olnuks hoopis see, kui ühe suure Auvere jaama asemel oleks tehtud investeeringuid üle Eesti. Sama raha eest saanuks Eestisse rajada enam kui 200 MW võimsusega hakkepuidu koostootmisjaamu, mis oleksid aastakümneteks pakkunud elanikele soodsamat toasooja ning metsameestele pikaajalist puiduturgu. Alternatiiv võinuks olla ka 250 MW võimsusega tuulikud koos elektrit salvestava Muuga hüdropumpjaamaga või siis ligi 1050 MW gaasil töötavad elektrijaamad, kui meil oleks oma LNG terminal. Sel juhul oleksid võimaliku sõjalise ründe korral ka energiavarustuse riskid märksa paremini maandatud.
Meenutan, et Alstomiga Auvere põlevkivielektrijaama ploki rajamise lepingut sõlmides rikuti nii riigihangete seadust kui karistusseadustikku. Vaatamata sellele, et kumbki riigihankel osalenud ettevõtetest ei vastanud riigihanke tingimustele ning välja oleks pidanud kuulutama uue hanke, survestas majandusminister Eesti Energiat 638 miljoni euro suurust lepingut just Alstomiga sõlmima. Neljapäeval avalikustatud Avatud Eesti Fondi andmetel on just prantslaste Alstom seotud Vene korruptsiooniga. Alstom on juba mõistetud süüdi või siis korruptsioonis süüdistatav Leedus, Ungaris, Poolas, Sloveenias ning paljudes arengumaades.
Eesti energiaalase julgeoleku tagamine ja hoidmine on riigi üks kesksemaid ülesandeid. Seega ei maksa julgeolekukilpi kergekäeliselt kasutada, kui on vaja põhjendada projekte, mis on tehtud läbimõtlematult. Rääkida 21. sajandil taastuvenergeetikast, mis põhineb aurukatla tehnoloogial, mis leiutati juba üle 200 aasta tagasi, paneb lihtsalt imestama. Hiljuti sündis valitsuses raske eelkompromiss, mis lubab Auvere jaamal puitu ahju ajada ja võimaldab Eesti Energial oma varasid vähem alla hinnata. Aga asja kurbloolisus seisneb selles, et puidupõletamine teeb tarbijate jaoks puidu hinna kallimaks. See puudutab nii kaugküttevõrkusid, kus viimastel aastatel on riigi toel ja julgustamisel võetud kasutusele hakkepuit ja ka neid kodusid, kus on ahjuküte endiselt au sees.
Paratamatult viib see
otsus tööstusliku metsakasvatamise suunas. Juba praegu on meil valdavalt mets
kas istutatud või külvatud, mille puhul on tegemist inimese poolt rajatud
monoliigilise puupõlluga ja mitte ökoloogilise mitmekesisusega. Euroopas on
metsade väetamine igapäevane nähtus. Kui me hakkame kliimaleppeid täitma
bioloogilise mitmekesisuse arvelt, siis oleks mõistlikum neid leppeid mitte täita, kui tulemus on sama.
Muuseas, „mingid naiivitarid“ said eelmisel aastal Arengufondi konkursil
esikoha, kuna nad arvasid, et on hea mõte
kuulutada kogu meie mets ehk umbes 50% maismaast mahemaaks ja teha selle
baasilt marjade ning muude pisikeste loodusandidega äri.
Kahjuks tants aurukatla ümber jätkub, selle asemel, et
tunnistada vigu ja pingutada 21. sajandi tehnoloogiate kasutuselevõtmise nimel.
Antud lugu ilmus ka ajaleht Postimees, 26. jaanuari numbris.
