Aitäh, hea eesistuja! Austatud kolleegid! Mul on olnud au olla asendajana rahanduskomisjoni liige ja olen kõvasti kaasa mõelnud, siis mida rohkem ma kaasa mõtlen, siis seda rohkem saab mulle selgeks, et antud kujul Eesti liitumist Euroopa Finantsstabiilsuse Fondiga on ikka väga raske toetada.
Iseenesest olen ma täiesti veendunud, et euroalal tervikuna on kaks teed, kas Euroopa Ühendriigid või lagunemine. Kuna mina Euroopa Ühendriike ei toeta, siis ma näen, et see on lagunemine ja see põhjendus, et seda lagunemist tuleb 2 miljardi euroga edasi lükata, osta aega, et äkki midagi muutub, see ei ole mind siiamaani veennud. Praeguseks on EFSF-i kaudu saanud laenu Portugal 78 miljardi euro eest, Iirimaa 85 miljardi euro eest. Suure tõenäosusega – me ju kõik mõistame seda siin saalis – lisandub lähiajal siia ritta ka Kreeka, kes on seni saanud abi riikide vahelise kahepoolsete lepingutega. Eesti ei ole siiani üheski programmis osalenud. Nüüd, värske euroriigina tekib siin kohati tunne, et meil ei olegi nagu sellest enam pääsu, alternatiividest ei ole aega rääkida ei komisjonis, ei suures saalis ega kusagil mujal. Tundub, et otsus on tehtud, et see siin ongi tõepoolest vaid ainult sellise vormistamise ja kummitempli koht.
Miks ei peaks Eesti EFSF-is osalema? Ma olen korduvalt seda näidet toonud ja usun, et kõik mäletavad stseeni menukast mängufilmist "Suvi", kus Toots läheb Tõnissonilt raha laenama. Taluperemees Tõnisson raha ei anna, vaid annab allkirja, garantii ehk käenduse, samal ajal tunnistades, et teadnuks sõbra tulekust, oleks kodust hoopis ära läinud. Samasugust kinnistust ootab EFSF Eestilt, kusjuures põhisumma garantii on lausa 1,995 miljardit eurot, mis moodustab, nagu me kõik teame, meie riigi eelarvest 1/3. Jah, muidugi jääb õhku lootus, et äkki ei ole vaja. Aga kui asi peaks isegi hapuks minema, siis oleme selliste garantiide rakendamisel ise abivajajad. Olen kindel, et kui meie naaber sooviks garantiid tuhandele eurole, siis mitte kedagi meist siin saalis ei rahuldaks vastus, et võib-olla seda tõesti ei lähegi tarvis.
Kust või mille arvelt tulevad vahendid kohustuste täitmiseks? Minu arvates kusagilt jookseb piir, kus Euroopa solidaarsuse ja ühtekuuluvuse nimel ei tohiks hiiglaslike kohustuste pealesurumist lubada. Tegelikult kurvastab mind antud küsimuse puhul silmakirjalikkus, kuidas on teemat varem kajastatud. Me teame, et juba 2009. aastal teatab Kreeka makseraskustest ja mais 2010 saab ta 110 miljardit eurot abi. Ikka ja jälle viitan ühele ametlikule 2010. aasta rahandusministeeriumi pressiteatele, mis sõna otseses mõttes oli pealkirjaga "Ministeerium lubab: Eesti Kreekale kunagi raha andma ei pea".
Tekib ikka ja jälle küsimus, et miks puudus eurole üleminekul selgelt teadvustatud riskihinnang ja miks ei juletud avada diskussiooni võimalike ohtude üle? Usun, et vastuse leiame toona lähenenud valimistest. Ka see põhjendus, et tänu eurole oleme saanud rohkem investeeringuid erinevatel meie lõunanaabritest Lätist ja Leedust. 27. jaanuaril 2011 avaldatud Ernst & Youngi uuring väidab, et Balti riigid saavutavad valuutariski mõõdupuul võrdse arvu punkte. Majanduskasvu prognoos on meil Läti ja Leeduga võrdne, plussideks on euro kui rahaühiku asemel hoopis vähene korruptsioon ja regulatsiooni lihtsus. Mis mõtet on Eestis süvakokkuhoidu praktiseerida, kui pärast tuleb kaugete naabrite arveid käendama hakata. Käendus on ju sama hea, kui ise laenu võtta ja maksta kinni naabri SMS-i laenud ootuses, et küll naaber iga kuu pangale laenu korralikult tagasi maksab. Ja et see ei jääks ainult ühe Raineri mõtteavalduseks, on mul hea meel kaasa võtta ka oma treeningkaaslase, te tunnete ta kindlasti ära "Teeme ära!" eestvedaja nii Eestis kui maailmas Rainer Nõlvaku ...
... Rainer Nõlvaku Facebooki postitus. Ja mul on heameel, et siinkohal on kaks Rainerit täiesti ühel meelel, ma loen selle teile kõigile ette: "Kui Eestil on selgroogu, siis on meil võimalus praegu muuta Euroopa ajalugu. Küsimus pole ju 2 miljardilises toetuses Kreekale, vaid lõunaeurooplaste eneseväärikuse taastamises. Kas Spartacus oleks praeguse kreeklase kombel maksudest kõrvale hiilinud, kas antiikse Ateena vabad kodanikud oleksid pidanud oma väetite eest hoolitsemise jaoks võõrastelt raha lunima? Hiljuti Ghana pealinnas jalutades, hoiatas kohalik sõber, et ma lastele raha ei annaks – tekitab sõltuvust. Kas olete mõelnud, millist abi Kreeka tegelikult vajaks? Heaoluühiskonna vähkkasvaja on illusioon, et hoolimise saab sisse osta, eneseväärikust saab pank emiteerida. Ei saa ikka küll! Pime usk, et küllap see kriis kuidagi laheneb, peaasi kui kiirelt pappi lõkkesse juurde visata, on näide sellest, et tegelikult ei lähe probleemi sisuline lahendamine, ei Kreeka valitsusele ega ka Euroopa valitsejatele korda. Miks? Sest nad ka ise ei usu, et lahendus on olemas.
Nüüd tagasi Eesti juurde. Mida me siis teha saaksime? Saame oma lugu rääkida ning aidata kreeklastel seda mõista, et tasakaalus eelarve ei võimalda eestlastel oma surijaid väärikalt aidata, et hambaraviks ei jätku raha, et suur osa meist, ettevõtlikumad noored rügavad vastu tahtmist välismaal. Et me oleme teinud sellised valikud, kuna meie eneseväärikus ei luba oma muresid teiste kaela riputada. Eurotoetused, tõsi küll, oleme Saksa pensionäridele moraalselt võlgu, aga küll tuleb päev, kus me needki tagasi maksame – siis oleme vabad. Ma ei ole Kreeka toetamise vastu, üldsegi mitte, kuid on päevselge, et rahaga Kreeka probleemi ei saa lahendada. Eestile oleks jõukohane näiteks garanteerida nälgivatele kreeklastele toiduabi, küttepuid ja kogemuste jagamist. Meie panus võiks olla aidata kreeklastel mõista, et nende probleeme saavad lahendada ikkagi ainult nemad ise üheskoos. Kui juhtubki, et Euroopa pangad massiliselt pankrotti lähevad, võib Eesti aidata Euroopal garanteerida väikehoiustajate sääste ning pakkuda välja mehhanisme ettevõtete likviidsuse säilitamiseks. Võlasõltuvuse suurendamine pole kunagi olnud lahendus." Aitäh!
Thursday, September 29, 2011
Tuesday, September 27, 2011
Miks mina vajutan Eesti liitumisele Euroopa Finantsstabiilsuse Fondiga „ei”
Kõigepealt tuleb vaadata, mis loom see Euroopa Finantsstabiilsuse Fond ehk lühendatult EFSF üleüldse on. Juriidiliselt on tegu Luksemburgis registreeritud aktsiaseltsiga, mis tegutseb eraõigusliku raamlepingu alusel. Kõikide otsuste vastuvõtmine toimub eurorühmas või eurorühma töörühmas. See tähendab, et Euroopa Liidu riigid, kes ei kuulu rahaliitu (näiteks Rootsi, Taani, Suurbritannia, Läti jne), ei oma võimalust selle töös osaleda. Lihtsustatult öeldes on EFSFi eesmärk laenata raha turgudelt riikide garantiide alusel, et seda siis omakorda mõistliku protsendi ja rangete tingimustega laenata edasi riikidele, kes ei ole võimelised ise turgudelt raha laenama või peaksid seda tegema tunduvalt kehvematel tingimustel.
Praeguseks on EFSFi kaudu saanud laenu Portugal 78 miljardi euro ja Iirimaa 85 miljardi euro eest. Suure tõenäosusega lisandub lähiajal siia ritta Kreeka, kes on seni saanud abi riikidevaheliste kahepoolsete lepingutega.
Eesti ei ole siiani üheski programmis osalenud. Nüüd, värske euroriigina tekib kohati tunne, et meil nagu pole sellest enam pääsu. Tegelikult tuleb antud küsimus riigikogus arutlusele alles järgmisel nädalal.
Miks ei peaks Eesti EFSFis osalema? Usun, et kõik mäletavad stseeni menukast mängufilmist „Suvi”, kus Toots läheb Tõnissonilt raha laenama. Taluperemees Tõnisson raha ei anna, vaid annab allkirjaga garantii ehk käenduse, samal ajal tunnistades, et teadnuks sõbra tulekust, oleks kodust hoopis ära läinud. Samasugust kinnitust ootab EFSF Eestilt, kusjuures põhisumma garantii on lausa 1,995 miljardit eurot – see moodustab meie riigi aastaeelarvest ühe kolmandiku.
Jah, muidugi jääb õhku lootus, et äkki pole vaja. Aga kui asi peaks ikkagi hapuks minema, siis oleme selliste garantiide rakendumisel ise abivajajad. Olen kindel, et kui naaber sooviks garantiid tuhandele eurole, siis mitte kedagi meist ei rahuldaks vastus, et võib-olla seda ei lähegi tarvis. Kust või mille arvelt tulevad vahendid kohustuste täitmiseks? Kusagilt jookseb piir, kus Euroopa solidaarsuse ja ühtekuuluvuse nimel ei tohiks hiiglaslike kohustuste pealesurumist lubada.
Tegelikult kurvastab mind antud küsimuse puhul silmakirjalikkus, kuidas on teemat varem kajastatud. Juba 2009. aastal teatab Kreeka makseraskustest ja mais 2010 saab riik 110 miljardit eurot abi. Selle peale tuleb 4. mail 2010 ametlik rahandusministeeriumi pressiteade pealkirjaga „Ministeerium lubab, et Eesti Kreekale raha andma ei pea”. Miks puudus eurole üleminekul selgelt teadvustatud riskihinnang? Miks ei julgetud avada diskussiooni võimalike ohtude üle? Usun, et vastuse leiame toona lähenevatest valimistest. 27. jaanuaril 2011 avaldatud Ernst and Youngi uuring väidab, et Balti riigid saavad valuutariski mõõdupuul võrdselt punkte. Majanduskasvu prognoos on meil Läti ja Leeduga võrdne. Plussideks on euro kui rahaühiku asemel hoopis vähene korruptsioon ja regulatsiooni lihtsus.
Teisalt on tekkinud huvitav situatsioon, kus Kreeka riik on juriidilise kehana võlglane, aga kreeklane ise võlast vaba. Eestis on täpselt vastupidi. Eesti riiki ja riigieelarve kärpeid tuuakse teistele lausa eeskujuks. Oleme olnud kriisiaastatel kõige kõrgema maksutõusuga riik Euroopas. Riik näib tugev, aga seda Eesti elanike elukvaliteedi arvelt. Erinevalt kreeklasest on eestlased pahatihti koormatud kodulaenu ja liisingumaksetega. Järgmise aasta riigieelarve prognoosi kohaselt on inflatsioon 2,8% ja palkade kasv 0,3%, mis tähendab selgelt väiksemat ostujõudu. Nõrga euro tulemusi näeme tanklates, kus kütus ületab vanas vääringus 20 krooni liitrist. Mis mõtet on Eestil süvakokkuhoidu praktiseerida, kui pärast tuleb kaugete naabrite arveid käendama hakata? Käendus on pea sama hea kui ise laenu võtta ja maksta kinni näiteks naabri SMS-laenud lootuses, et küll naaber iga kuu pangale laenu korralikult tagasi maksab.
Kreeka ühiskonnas valitseb paljuski arusaam, et riik nende heaks mitte midagi ei tee, järelikult pole mõtet ka makse maksta. Kreeka ettevõtjad suhtuvad Euroopa Liitu kui rammusasse lüpsilehma ja euro tulevik jätab neid külmaks. Valdav osa tuludest ehk ligi 80% SKTst tuleb teenidussektorist tihti sularahas ja mustalt. Isegi euro asendamine drahmiga pole neile hirmutav. Selgelt erinev arusaam Eestis levinud mõtteviisist, kus eurost on saanud omamoodi usulahk. Seetõttu pole imestada, et 6000 Kreeka ettevõtet on riigile võlgu 30 miljardit eurot.
Heaks näiteks on Euroopa ettekirjutus, et Kreeka riik peab tõstma söögikohtade käibemaksu 9%-lt 23%-le. Kreeklaste väga lihtne ja üleolev kommentaar oli, et kuna sajast söögikohast üheksakümnes pole võimalik kaardiga maksta ja tehingud toimuvad sularahas, pole nad varem 9% maksnud ning veel vähem hakkavad tulevikus maksma 23%.
Samas poleks see sugugi esimene kord, kui Kreeka riik kuulutaks välja pankroti. Ajaloos on seda juhtunud varemgi. Viimase 200 aasta jooksul on Kreeka olnud pankrotis neli korda: 1827., 1843., 1893. ja 1932. aastal. Üsnagi muljet avaldav? Meie enda õpetajate palgatõusuks raha pole, päästjate komandosid tuleb liita ja päästekopterid ei lenda. Samas aga mitme tuhande kilomeetri kaugusele lõunasse oleme nõus rahalaenu garanteerima.
Lõpetuseks meenutaksin veel, et Kreeka on riik, kes tuli peole võltsitud kutsega ehk moonutas teadlikult statistikat, pääsemaks 2002. aastal euroriikide hulka. Selles valguses ei ole mõistlik käendada laenu riigile, kus pensionile jäädakse 50aastaselt ning kus ametnikud saavad lisatasu, sest kasutavad arvutit, jõuavad õigeks ajaks tööle või oskavad vähemalt ühte võõrkeelt. Majanduses peab kehtima põhimõte, et halvale rahale head raha peale ei anta.
Praeguseks on EFSFi kaudu saanud laenu Portugal 78 miljardi euro ja Iirimaa 85 miljardi euro eest. Suure tõenäosusega lisandub lähiajal siia ritta Kreeka, kes on seni saanud abi riikidevaheliste kahepoolsete lepingutega.
Eesti ei ole siiani üheski programmis osalenud. Nüüd, värske euroriigina tekib kohati tunne, et meil nagu pole sellest enam pääsu. Tegelikult tuleb antud küsimus riigikogus arutlusele alles järgmisel nädalal.
Miks ei peaks Eesti EFSFis osalema? Usun, et kõik mäletavad stseeni menukast mängufilmist „Suvi”, kus Toots läheb Tõnissonilt raha laenama. Taluperemees Tõnisson raha ei anna, vaid annab allkirjaga garantii ehk käenduse, samal ajal tunnistades, et teadnuks sõbra tulekust, oleks kodust hoopis ära läinud. Samasugust kinnitust ootab EFSF Eestilt, kusjuures põhisumma garantii on lausa 1,995 miljardit eurot – see moodustab meie riigi aastaeelarvest ühe kolmandiku.
Jah, muidugi jääb õhku lootus, et äkki pole vaja. Aga kui asi peaks ikkagi hapuks minema, siis oleme selliste garantiide rakendumisel ise abivajajad. Olen kindel, et kui naaber sooviks garantiid tuhandele eurole, siis mitte kedagi meist ei rahuldaks vastus, et võib-olla seda ei lähegi tarvis. Kust või mille arvelt tulevad vahendid kohustuste täitmiseks? Kusagilt jookseb piir, kus Euroopa solidaarsuse ja ühtekuuluvuse nimel ei tohiks hiiglaslike kohustuste pealesurumist lubada.
Tegelikult kurvastab mind antud küsimuse puhul silmakirjalikkus, kuidas on teemat varem kajastatud. Juba 2009. aastal teatab Kreeka makseraskustest ja mais 2010 saab riik 110 miljardit eurot abi. Selle peale tuleb 4. mail 2010 ametlik rahandusministeeriumi pressiteade pealkirjaga „Ministeerium lubab, et Eesti Kreekale raha andma ei pea”. Miks puudus eurole üleminekul selgelt teadvustatud riskihinnang? Miks ei julgetud avada diskussiooni võimalike ohtude üle? Usun, et vastuse leiame toona lähenevatest valimistest. 27. jaanuaril 2011 avaldatud Ernst and Youngi uuring väidab, et Balti riigid saavad valuutariski mõõdupuul võrdselt punkte. Majanduskasvu prognoos on meil Läti ja Leeduga võrdne. Plussideks on euro kui rahaühiku asemel hoopis vähene korruptsioon ja regulatsiooni lihtsus.
Teisalt on tekkinud huvitav situatsioon, kus Kreeka riik on juriidilise kehana võlglane, aga kreeklane ise võlast vaba. Eestis on täpselt vastupidi. Eesti riiki ja riigieelarve kärpeid tuuakse teistele lausa eeskujuks. Oleme olnud kriisiaastatel kõige kõrgema maksutõusuga riik Euroopas. Riik näib tugev, aga seda Eesti elanike elukvaliteedi arvelt. Erinevalt kreeklasest on eestlased pahatihti koormatud kodulaenu ja liisingumaksetega. Järgmise aasta riigieelarve prognoosi kohaselt on inflatsioon 2,8% ja palkade kasv 0,3%, mis tähendab selgelt väiksemat ostujõudu. Nõrga euro tulemusi näeme tanklates, kus kütus ületab vanas vääringus 20 krooni liitrist. Mis mõtet on Eestil süvakokkuhoidu praktiseerida, kui pärast tuleb kaugete naabrite arveid käendama hakata? Käendus on pea sama hea kui ise laenu võtta ja maksta kinni näiteks naabri SMS-laenud lootuses, et küll naaber iga kuu pangale laenu korralikult tagasi maksab.
Kreeka ühiskonnas valitseb paljuski arusaam, et riik nende heaks mitte midagi ei tee, järelikult pole mõtet ka makse maksta. Kreeka ettevõtjad suhtuvad Euroopa Liitu kui rammusasse lüpsilehma ja euro tulevik jätab neid külmaks. Valdav osa tuludest ehk ligi 80% SKTst tuleb teenidussektorist tihti sularahas ja mustalt. Isegi euro asendamine drahmiga pole neile hirmutav. Selgelt erinev arusaam Eestis levinud mõtteviisist, kus eurost on saanud omamoodi usulahk. Seetõttu pole imestada, et 6000 Kreeka ettevõtet on riigile võlgu 30 miljardit eurot.
Heaks näiteks on Euroopa ettekirjutus, et Kreeka riik peab tõstma söögikohtade käibemaksu 9%-lt 23%-le. Kreeklaste väga lihtne ja üleolev kommentaar oli, et kuna sajast söögikohast üheksakümnes pole võimalik kaardiga maksta ja tehingud toimuvad sularahas, pole nad varem 9% maksnud ning veel vähem hakkavad tulevikus maksma 23%.
Samas poleks see sugugi esimene kord, kui Kreeka riik kuulutaks välja pankroti. Ajaloos on seda juhtunud varemgi. Viimase 200 aasta jooksul on Kreeka olnud pankrotis neli korda: 1827., 1843., 1893. ja 1932. aastal. Üsnagi muljet avaldav? Meie enda õpetajate palgatõusuks raha pole, päästjate komandosid tuleb liita ja päästekopterid ei lenda. Samas aga mitme tuhande kilomeetri kaugusele lõunasse oleme nõus rahalaenu garanteerima.
Lõpetuseks meenutaksin veel, et Kreeka on riik, kes tuli peole võltsitud kutsega ehk moonutas teadlikult statistikat, pääsemaks 2002. aastal euroriikide hulka. Selles valguses ei ole mõistlik käendada laenu riigile, kus pensionile jäädakse 50aastaselt ning kus ametnikud saavad lisatasu, sest kasutavad arvutit, jõuavad õigeks ajaks tööle või oskavad vähemalt ühte võõrkeelt. Majanduses peab kehtima põhimõte, et halvale rahale head raha peale ei anta.
Subscribe to:
Posts (Atom)