Monday, November 21, 2011

Euroopa poliitikas tuleb Eestil jaanalinnu mäng lõpetada!

Lugesin nädalavahetusel eelmise aasta detsembris Riigikogus tehtud peaminister Andrus Ansipi ettekannet Euroopa poliitika teemadel. Toona oli see selgelt positiivne lugulaul. Tsiteerin ühte vastust saadikule: "Eurol on väga hea tulevik. Kui te loete Saksamaa poliitikute arvamusi, siis mingit paanikat te sealt ei leia. Euro on kindlates kätes. Paanika on ilmselt teis endis ja püüdke sellest üle saada."

Kuulates aga selle aasta novembri keskpaiga kõnet, on toimunud suur, et mitte öelda tohutu edasiminek. Kas tõesti oleme oma Euroopa-poliitikas loobunud jaanalinnule omasest käitumisest ja pea liiva seest välja tõmmanud ning saanud pimedast nägijaks vähem kui aastaga? Taas kord, tsiteerides härra peaministrit: "Üks kriisikohtumine ajab teist taga. Lõppu justkui ei paista. Mis on viga meie Euroopal, mis veel mõni aasta tagasi paistis vana hea maailmana?"

Mis on viga meie vana hea maailmaga, see on meie kõigi tõsine ja ühine mure. Põhjusi ei ole vaja kaugelt otsida. Ma olen seda varemalt korduvalt rõhutanud, Euroopal on täna kaks teed, kas Euroopa Ühendriigid või tänasel kujul lagunemine ehk nimetagem seda siis minu poolest kas või väga tõsiseks ja sügavaks juhtimise reformiks. Täna on Euroopa Liidus analoogne käitumismall, millele viitas Riigikontroll Eesti kohta – aruanded kipuvad kajastama vaid õnnestumisi, täidetud eesmärke, mitte puudujääke ning tegematajätmisi. Me peame suutma avada diskussioone ja arutelusid teemadel, mis on keerulised ja negatiivsed ning seda nii Eestis kui Euroopas. Tegelikult viitas oma viimases kõnes ka härra peaminister Ansip, et üksiku Euroopa Liidu riigi suutmatus või tahtmatus muutustega kaasa minna ei tohi olla teistele takistuseks.

Usun et mäletate, et oma matemaatika või inglise keele tunnis dikteerisidki edasiliikumise tempo kõige nõrgemad ja kõige aeglasemad. Seepärast moodustatigi erineva tugevusega keele või reaalainete gruppe. Ehk taaskord jõuame algusesse, meil on kaks teed, kas ühendriigid või tõsised muutused. Siiski rõhutan siinjuures, et Euroopa alustalaks on alati olnud vaid solidaarsus ja ühehäälsus. Ei ole vaja hakata tegema kiirustades kosmeetilisi erandeid, nagu see on Euroopa Stabiilsusmehhanismi ühes võimalikus variandis, et uute liikmete liitumiseks on vaja vaid 85% ehk 17-st 15 riigi nõusolekut. See ei ole Euroopa kriisijuhtimise võluvits, vaid lihtsalt seniste põhimõtete raputamine.

Euroopa Liit on sügavas võlakriisis. Euroopa Liit on aina kasvava bürokraatiaga ja ning nagu minu lapsepõlvest pärit multifilmis tolmuimeja, mis muudkui imes kõike endasse ja kasvas ja kasvas. Näiteks keskkonnakomisjon otsustas just esmaspäeval, et toetame kulutuste keskkonnaeesmärkidesse panustamise mõõtmist ning vastavate indikaatorite väljatöötamist Euroopa Liidu tasandil. Veel üks hea põhjus uue struktuuriüksuse loomiseks ja ametnike palkamiseks, nagu maast leitud!

Veelgi enam panevad mind imestama teatud mõttekäigud. Toon näite keskkonnavallast, et on olemas kokkulepe, et aastaks 2020 peavad kõik Euroopa Liidu liikmed saama vähemalt 20% energiast just rohelisest energiast. Ja kui keegi ei ole võimeline seda täitma, aga ta hinges ja südames tahab näida roheline, siis ta võib seda protsenti naabritelt juurde osta. Kui meie lepime täna kokku, et järgmise kuu lõpuks oleme meie kõige sportlikum riik terves Euroopas ja iga üks meist jookseb 100 km kuus ning kes ei jookse, ostab naabrilt kilomeetreid juurde. Kas me siis ikka kõik oleme väga sportlikud ja suured jooksusõbrad? Või et kõikidest saastekvootidest on saanud äri, eesmärk on saada suuremaid tasuta saastekvoote ja hiljem neid siis maha müüa. Tegelik eesmärk, puhas loodus ja ressursside säästmine, on jäänud tihti juba kõrvalproduktiks.

Riigieelarve tuludest moodustavad järgmisel aastal praktiliselt viiendiku välistoetused ehk 1,25 miljardit eurot, 19,1%. Samuti on selge, et välistoetuste hulk Eestile hakkab mingil hetkel vähenema ning oma maksubaasi tuleb tõsta. Aga hoopis olulisem mure on selles, et rääkides mitmete omavalitsusjuhtidega selgub, et me ehitame asju, mida me oma rahaga ei teeks. Meil on levinud mõte, et euroraha on kui kolhoosiraha. Me teeme raudteeülesõite, muutes neid turvaliseks miljonite eurodega, kus viimane õnnetus toimus 1908. aastal. Me ehitame väikse ujula kõrvale suure ujula põhjendusega, et see on tehtud eurorahadega. Unustame arvestamata, mis see meil hiljem tulevikus maksma läheb. Kahjuks pole selline mõtteviis omane mitte ainult Eestile, vaid väga mitmetele Euroopa Liidu riikidele.

Alles hiljuti võttis valitsus tohutuid kohustusi seoses liitumisega Euroopa Finantsstabiilsusfondiga ilma maksumaksjatele olukorda põhjalikult selgitamata. Ja ega sellest 2 miljardi euro garantii andmisest midagi õpitud ei ole, sest tundub, et 30 miljoni euro maksmisega uude fondi läheb täpselt samamoodi. 7. oktoobri kohtumisel Prantsusmaa peaministriga François Fillon´iga kinnitas härra peaminister Andrus Ansip Vabariigi Valitsuse kommunikatsioonibüroo teatel, et Eesti toetab alalise Euroopa stabiilsusmehhanismi varasemat jõustumist, samas Euroopa Liidu asjade komisjon arutas seda küsimust alles 21. oktoobri komisjoniistungil. Kelle mandaadi alusel lubas peaminister Eesti toetust ESM-i varasemale jõustumisele?

ESM-i varasem jõustumine tähendab ka varasemat rahalist sissemakset fondi. Me kõik teame, et selle makse suuruseks on 30 miljonit eurot ehk nagu ütles peaminister kuldsete sõnadega "..on sularaha on alati suurema väärtusega kui garantiid." Seejuures on huvitav, et oktoobris öeldi õpetajatele, et seda raha ei tule ega saa olema ka 20%-liseks palgatõusuks. Samasugust valitsuse sirgeseljalist poliitikat ootaksime ka Eesti põllumajandustoetuste asjas. Eesti on pidanud oluliseks Euroopa Liidu solidaarsuse põhimõtet. Sellele põhimõttele rõhuti ka siis, kui me võtsime riigile ja seega meie tulevastele põlvedele üle jõu käiva kohustuse garantiide näol. Kuid põllumajanduse toetuste puhul pole me suutnud olla läbirääkimiste laua taga piisavalt tugevad, mistõttu on otsetoetuste erinevus põllumajanduses mäekõrgune. Alles 2020 aastaks soovime jõuda 90% tasemele Euroopa keskmisest.

Head eestimaalased, kutsun teid kõiki kaasa mõtlema, kas ei oleks aeg pea liiva seest välja võtta ja rääkida Euroopas asjadest nii, nagu on. Kui me euroliidust välja ei astu, peame suutma muuta seda seestpoolt.

Monday, November 7, 2011

Tallinna TVst saagu raadio!

Mäletan, kui Tallinna volikogu arutas esimest korda ideed luua pealinna tegemisi kajastav uudistekanal. Kalendrisse oli siis kirjutatud aasta 2009. Juba toona oli uudistekanali loomise ideele vihaseid vastuseisjaid ja tuliseid poolehoidjaid. Toona ei olnud ma põhimõtteliselt selle idee vastu. Pigem tundus asi uuenduslik ja sisukas. Aga tänaseks on sellest vaid Tallinnale mõeldud infokanalist kasvanud välja totaalne monstrum, millel pole ei saba ega sarvi. Lõpliku hinnangu andmisel Tallinna TVle tuleb arvestada kolme kriteeriumit: eesmärki, kvaliteeti ja maksumust.

Üllas ja vajalik eesmärk- kajastada pealinna elu. Mõelge näiteks, kui suur ja tähtis motivaator oleks Tallinna noorele see, kui tema tegemisi näidatakse televisioonis. Olgu selleks koolidevaheline turniir korvpallis, teatevõistlused suusatamises, moedemonstratsioon või kirjandivõistlus. Usun, et terve pere jälgiks saadet, kus osaleb oma laps, uhkuse ja õhinaga. Teisalt, keda ei huvitaks info, kuhu minna või mida teha Eesti suurimas linnas? Pealinna uudistesse lokaalsest infost juba puudust ei tuleks.

Aga täna on eesmärk segane ja arusaamatu. Miks peab Tallinna TV näitama Ameerika filme või mingeid odavaid sisseostetud telesarju? Ei saa teha armast kodukandi teabekanalit ja samal ajal meeldida vaatajatele Tartus, Pärnus, Valgas või Kärdlas. Milleks on vaja konkureerida näiteks Kanal 2, TV3 või EERiga ning sealjuures kaotada oma nägu ja eripära. Nõmmelasena ma ei soovi tellida ajalehte Valgamaalane ega usu, et valgalane huvituks Nõmme Sõnumitest.

Samas tuleb iga lõpptulemust hinnates arvestada numbriga, mis on kirjutatud hinnasildile ehk mis kantakse kuludesse. Täna maksab Tallinna maksumaksja, et näha Tallinna TVd, ligi 2,4 miljonit eurot aastas. Lahtiseletatult panustab iga linlane, hoolimata vanusest, kuus eurot aastas. Muidugi, tegelikke maksumaksjaid on tunduvalt vähem ja selle võrra maksjate summad suuremad. Nõustun, et seda raha saaks kasutada otstarbekamalt. Meenutan, et viimane uue munitsipaallasteaia ehituse maksumus Nõmmel mahtus just sellisesse suurusjärku.

Kvaliteedis on tugevaid puudujääke. Muidugi, pildi tehnilised näitajad võivad olla ju parimad, aga teostus jätab siiski kohati lausa koolitelevisiooni mulje. Jah, olen nõus, et võrreldes esimeste päevadega on toimunud areng, aga see pole kaugeltki piisav, et olla tõsiseks alternatiiviks olemasolevatele kanalitele. Ja lõppude lõpuks jääb küsimusena õhku rippuma, miks peaks üks omavalitsus ülal pidama teabekanalit, mis oma kontseptsioonilt on üle-eestiline.

Viimseks käin välja lahenduse. Tallinna televisioon tuleks asendada Tallinna raadioga. Miks? Esiteks on kulud linna eelarvele kümnetes kordades väiksemad. Seega saaks suure hulga vahendeid suunata tõesti kas või lasteaedade remondiks. Teisalt kaoks vajadus võistelda oma valdkonna suurtega, et naelutada tallinlane kella 19–22 televiisori ette. Minu rõõmuks saaksin oma kodukandi uudiseid kuulata ja Tallinna tegemistest teada tööl, autos või isegi Nõmmel metsajooksu tehes. Ja kui midagi mõistlikku pole eetris rääkida, laske lihtsalt mõnusat Eesti muusikat.