Lugesin nädalavahetusel eelmise aasta detsembris Riigikogus tehtud peaminister Andrus Ansipi ettekannet Euroopa poliitika teemadel. Toona oli see selgelt positiivne lugulaul. Tsiteerin ühte vastust saadikule: "Eurol on väga hea tulevik. Kui te loete Saksamaa poliitikute arvamusi, siis mingit paanikat te sealt ei leia. Euro on kindlates kätes. Paanika on ilmselt teis endis ja püüdke sellest üle saada."
Kuulates aga selle aasta novembri keskpaiga kõnet, on toimunud suur, et mitte öelda tohutu edasiminek. Kas tõesti oleme oma Euroopa-poliitikas loobunud jaanalinnule omasest käitumisest ja pea liiva seest välja tõmmanud ning saanud pimedast nägijaks vähem kui aastaga? Taas kord, tsiteerides härra peaministrit: "Üks kriisikohtumine ajab teist taga. Lõppu justkui ei paista. Mis on viga meie Euroopal, mis veel mõni aasta tagasi paistis vana hea maailmana?"
Mis on viga meie vana hea maailmaga, see on meie kõigi tõsine ja ühine mure. Põhjusi ei ole vaja kaugelt otsida. Ma olen seda varemalt korduvalt rõhutanud, Euroopal on täna kaks teed, kas Euroopa Ühendriigid või tänasel kujul lagunemine ehk nimetagem seda siis minu poolest kas või väga tõsiseks ja sügavaks juhtimise reformiks. Täna on Euroopa Liidus analoogne käitumismall, millele viitas Riigikontroll Eesti kohta – aruanded kipuvad kajastama vaid õnnestumisi, täidetud eesmärke, mitte puudujääke ning tegematajätmisi. Me peame suutma avada diskussioone ja arutelusid teemadel, mis on keerulised ja negatiivsed ning seda nii Eestis kui Euroopas. Tegelikult viitas oma viimases kõnes ka härra peaminister Ansip, et üksiku Euroopa Liidu riigi suutmatus või tahtmatus muutustega kaasa minna ei tohi olla teistele takistuseks.
Usun et mäletate, et oma matemaatika või inglise keele tunnis dikteerisidki edasiliikumise tempo kõige nõrgemad ja kõige aeglasemad. Seepärast moodustatigi erineva tugevusega keele või reaalainete gruppe. Ehk taaskord jõuame algusesse, meil on kaks teed, kas ühendriigid või tõsised muutused. Siiski rõhutan siinjuures, et Euroopa alustalaks on alati olnud vaid solidaarsus ja ühehäälsus. Ei ole vaja hakata tegema kiirustades kosmeetilisi erandeid, nagu see on Euroopa Stabiilsusmehhanismi ühes võimalikus variandis, et uute liikmete liitumiseks on vaja vaid 85% ehk 17-st 15 riigi nõusolekut. See ei ole Euroopa kriisijuhtimise võluvits, vaid lihtsalt seniste põhimõtete raputamine.
Euroopa Liit on sügavas võlakriisis. Euroopa Liit on aina kasvava bürokraatiaga ja ning nagu minu lapsepõlvest pärit multifilmis tolmuimeja, mis muudkui imes kõike endasse ja kasvas ja kasvas. Näiteks keskkonnakomisjon otsustas just esmaspäeval, et toetame kulutuste keskkonnaeesmärkidesse panustamise mõõtmist ning vastavate indikaatorite väljatöötamist Euroopa Liidu tasandil. Veel üks hea põhjus uue struktuuriüksuse loomiseks ja ametnike palkamiseks, nagu maast leitud!
Veelgi enam panevad mind imestama teatud mõttekäigud. Toon näite keskkonnavallast, et on olemas kokkulepe, et aastaks 2020 peavad kõik Euroopa Liidu liikmed saama vähemalt 20% energiast just rohelisest energiast. Ja kui keegi ei ole võimeline seda täitma, aga ta hinges ja südames tahab näida roheline, siis ta võib seda protsenti naabritelt juurde osta. Kui meie lepime täna kokku, et järgmise kuu lõpuks oleme meie kõige sportlikum riik terves Euroopas ja iga üks meist jookseb 100 km kuus ning kes ei jookse, ostab naabrilt kilomeetreid juurde. Kas me siis ikka kõik oleme väga sportlikud ja suured jooksusõbrad? Või et kõikidest saastekvootidest on saanud äri, eesmärk on saada suuremaid tasuta saastekvoote ja hiljem neid siis maha müüa. Tegelik eesmärk, puhas loodus ja ressursside säästmine, on jäänud tihti juba kõrvalproduktiks.
Riigieelarve tuludest moodustavad järgmisel aastal praktiliselt viiendiku välistoetused ehk 1,25 miljardit eurot, 19,1%. Samuti on selge, et välistoetuste hulk Eestile hakkab mingil hetkel vähenema ning oma maksubaasi tuleb tõsta. Aga hoopis olulisem mure on selles, et rääkides mitmete omavalitsusjuhtidega selgub, et me ehitame asju, mida me oma rahaga ei teeks. Meil on levinud mõte, et euroraha on kui kolhoosiraha. Me teeme raudteeülesõite, muutes neid turvaliseks miljonite eurodega, kus viimane õnnetus toimus 1908. aastal. Me ehitame väikse ujula kõrvale suure ujula põhjendusega, et see on tehtud eurorahadega. Unustame arvestamata, mis see meil hiljem tulevikus maksma läheb. Kahjuks pole selline mõtteviis omane mitte ainult Eestile, vaid väga mitmetele Euroopa Liidu riikidele.
Alles hiljuti võttis valitsus tohutuid kohustusi seoses liitumisega Euroopa Finantsstabiilsusfondiga ilma maksumaksjatele olukorda põhjalikult selgitamata. Ja ega sellest 2 miljardi euro garantii andmisest midagi õpitud ei ole, sest tundub, et 30 miljoni euro maksmisega uude fondi läheb täpselt samamoodi. 7. oktoobri kohtumisel Prantsusmaa peaministriga François Fillon´iga kinnitas härra peaminister Andrus Ansip Vabariigi Valitsuse kommunikatsioonibüroo teatel, et Eesti toetab alalise Euroopa stabiilsusmehhanismi varasemat jõustumist, samas Euroopa Liidu asjade komisjon arutas seda küsimust alles 21. oktoobri komisjoniistungil. Kelle mandaadi alusel lubas peaminister Eesti toetust ESM-i varasemale jõustumisele?
ESM-i varasem jõustumine tähendab ka varasemat rahalist sissemakset fondi. Me kõik teame, et selle makse suuruseks on 30 miljonit eurot ehk nagu ütles peaminister kuldsete sõnadega "..on sularaha on alati suurema väärtusega kui garantiid." Seejuures on huvitav, et oktoobris öeldi õpetajatele, et seda raha ei tule ega saa olema ka 20%-liseks palgatõusuks. Samasugust valitsuse sirgeseljalist poliitikat ootaksime ka Eesti põllumajandustoetuste asjas. Eesti on pidanud oluliseks Euroopa Liidu solidaarsuse põhimõtet. Sellele põhimõttele rõhuti ka siis, kui me võtsime riigile ja seega meie tulevastele põlvedele üle jõu käiva kohustuse garantiide näol. Kuid põllumajanduse toetuste puhul pole me suutnud olla läbirääkimiste laua taga piisavalt tugevad, mistõttu on otsetoetuste erinevus põllumajanduses mäekõrgune. Alles 2020 aastaks soovime jõuda 90% tasemele Euroopa keskmisest.
Head eestimaalased, kutsun teid kõiki kaasa mõtlema, kas ei oleks aeg pea liiva seest välja võtta ja rääkida Euroopas asjadest nii, nagu on. Kui me euroliidust välja ei astu, peame suutma muuta seda seestpoolt.
Monday, November 21, 2011
Monday, November 7, 2011
Tallinna TVst saagu raadio!
Mäletan, kui Tallinna volikogu arutas esimest korda ideed luua pealinna tegemisi kajastav uudistekanal. Kalendrisse oli siis kirjutatud aasta 2009. Juba toona oli uudistekanali loomise ideele vihaseid vastuseisjaid ja tuliseid poolehoidjaid. Toona ei olnud ma põhimõtteliselt selle idee vastu. Pigem tundus asi uuenduslik ja sisukas. Aga tänaseks on sellest vaid Tallinnale mõeldud infokanalist kasvanud välja totaalne monstrum, millel pole ei saba ega sarvi. Lõpliku hinnangu andmisel Tallinna TVle tuleb arvestada kolme kriteeriumit: eesmärki, kvaliteeti ja maksumust.
Üllas ja vajalik eesmärk- kajastada pealinna elu. Mõelge näiteks, kui suur ja tähtis motivaator oleks Tallinna noorele see, kui tema tegemisi näidatakse televisioonis. Olgu selleks koolidevaheline turniir korvpallis, teatevõistlused suusatamises, moedemonstratsioon või kirjandivõistlus. Usun, et terve pere jälgiks saadet, kus osaleb oma laps, uhkuse ja õhinaga. Teisalt, keda ei huvitaks info, kuhu minna või mida teha Eesti suurimas linnas? Pealinna uudistesse lokaalsest infost juba puudust ei tuleks.
Aga täna on eesmärk segane ja arusaamatu. Miks peab Tallinna TV näitama Ameerika filme või mingeid odavaid sisseostetud telesarju? Ei saa teha armast kodukandi teabekanalit ja samal ajal meeldida vaatajatele Tartus, Pärnus, Valgas või Kärdlas. Milleks on vaja konkureerida näiteks Kanal 2, TV3 või EERiga ning sealjuures kaotada oma nägu ja eripära. Nõmmelasena ma ei soovi tellida ajalehte Valgamaalane ega usu, et valgalane huvituks Nõmme Sõnumitest.
Samas tuleb iga lõpptulemust hinnates arvestada numbriga, mis on kirjutatud hinnasildile ehk mis kantakse kuludesse. Täna maksab Tallinna maksumaksja, et näha Tallinna TVd, ligi 2,4 miljonit eurot aastas. Lahtiseletatult panustab iga linlane, hoolimata vanusest, kuus eurot aastas. Muidugi, tegelikke maksumaksjaid on tunduvalt vähem ja selle võrra maksjate summad suuremad. Nõustun, et seda raha saaks kasutada otstarbekamalt. Meenutan, et viimane uue munitsipaallasteaia ehituse maksumus Nõmmel mahtus just sellisesse suurusjärku.
Kvaliteedis on tugevaid puudujääke. Muidugi, pildi tehnilised näitajad võivad olla ju parimad, aga teostus jätab siiski kohati lausa koolitelevisiooni mulje. Jah, olen nõus, et võrreldes esimeste päevadega on toimunud areng, aga see pole kaugeltki piisav, et olla tõsiseks alternatiiviks olemasolevatele kanalitele. Ja lõppude lõpuks jääb küsimusena õhku rippuma, miks peaks üks omavalitsus ülal pidama teabekanalit, mis oma kontseptsioonilt on üle-eestiline.
Viimseks käin välja lahenduse. Tallinna televisioon tuleks asendada Tallinna raadioga. Miks? Esiteks on kulud linna eelarvele kümnetes kordades väiksemad. Seega saaks suure hulga vahendeid suunata tõesti kas või lasteaedade remondiks. Teisalt kaoks vajadus võistelda oma valdkonna suurtega, et naelutada tallinlane kella 19–22 televiisori ette. Minu rõõmuks saaksin oma kodukandi uudiseid kuulata ja Tallinna tegemistest teada tööl, autos või isegi Nõmmel metsajooksu tehes. Ja kui midagi mõistlikku pole eetris rääkida, laske lihtsalt mõnusat Eesti muusikat.
Üllas ja vajalik eesmärk- kajastada pealinna elu. Mõelge näiteks, kui suur ja tähtis motivaator oleks Tallinna noorele see, kui tema tegemisi näidatakse televisioonis. Olgu selleks koolidevaheline turniir korvpallis, teatevõistlused suusatamises, moedemonstratsioon või kirjandivõistlus. Usun, et terve pere jälgiks saadet, kus osaleb oma laps, uhkuse ja õhinaga. Teisalt, keda ei huvitaks info, kuhu minna või mida teha Eesti suurimas linnas? Pealinna uudistesse lokaalsest infost juba puudust ei tuleks.
Aga täna on eesmärk segane ja arusaamatu. Miks peab Tallinna TV näitama Ameerika filme või mingeid odavaid sisseostetud telesarju? Ei saa teha armast kodukandi teabekanalit ja samal ajal meeldida vaatajatele Tartus, Pärnus, Valgas või Kärdlas. Milleks on vaja konkureerida näiteks Kanal 2, TV3 või EERiga ning sealjuures kaotada oma nägu ja eripära. Nõmmelasena ma ei soovi tellida ajalehte Valgamaalane ega usu, et valgalane huvituks Nõmme Sõnumitest.
Samas tuleb iga lõpptulemust hinnates arvestada numbriga, mis on kirjutatud hinnasildile ehk mis kantakse kuludesse. Täna maksab Tallinna maksumaksja, et näha Tallinna TVd, ligi 2,4 miljonit eurot aastas. Lahtiseletatult panustab iga linlane, hoolimata vanusest, kuus eurot aastas. Muidugi, tegelikke maksumaksjaid on tunduvalt vähem ja selle võrra maksjate summad suuremad. Nõustun, et seda raha saaks kasutada otstarbekamalt. Meenutan, et viimane uue munitsipaallasteaia ehituse maksumus Nõmmel mahtus just sellisesse suurusjärku.
Kvaliteedis on tugevaid puudujääke. Muidugi, pildi tehnilised näitajad võivad olla ju parimad, aga teostus jätab siiski kohati lausa koolitelevisiooni mulje. Jah, olen nõus, et võrreldes esimeste päevadega on toimunud areng, aga see pole kaugeltki piisav, et olla tõsiseks alternatiiviks olemasolevatele kanalitele. Ja lõppude lõpuks jääb küsimusena õhku rippuma, miks peaks üks omavalitsus ülal pidama teabekanalit, mis oma kontseptsioonilt on üle-eestiline.
Viimseks käin välja lahenduse. Tallinna televisioon tuleks asendada Tallinna raadioga. Miks? Esiteks on kulud linna eelarvele kümnetes kordades väiksemad. Seega saaks suure hulga vahendeid suunata tõesti kas või lasteaedade remondiks. Teisalt kaoks vajadus võistelda oma valdkonna suurtega, et naelutada tallinlane kella 19–22 televiisori ette. Minu rõõmuks saaksin oma kodukandi uudiseid kuulata ja Tallinna tegemistest teada tööl, autos või isegi Nõmmel metsajooksu tehes. Ja kui midagi mõistlikku pole eetris rääkida, laske lihtsalt mõnusat Eesti muusikat.
Thursday, September 29, 2011
Minu kõne riigikogus EFSF arutelul
Aitäh, hea eesistuja! Austatud kolleegid! Mul on olnud au olla asendajana rahanduskomisjoni liige ja olen kõvasti kaasa mõelnud, siis mida rohkem ma kaasa mõtlen, siis seda rohkem saab mulle selgeks, et antud kujul Eesti liitumist Euroopa Finantsstabiilsuse Fondiga on ikka väga raske toetada.
Iseenesest olen ma täiesti veendunud, et euroalal tervikuna on kaks teed, kas Euroopa Ühendriigid või lagunemine. Kuna mina Euroopa Ühendriike ei toeta, siis ma näen, et see on lagunemine ja see põhjendus, et seda lagunemist tuleb 2 miljardi euroga edasi lükata, osta aega, et äkki midagi muutub, see ei ole mind siiamaani veennud. Praeguseks on EFSF-i kaudu saanud laenu Portugal 78 miljardi euro eest, Iirimaa 85 miljardi euro eest. Suure tõenäosusega – me ju kõik mõistame seda siin saalis – lisandub lähiajal siia ritta ka Kreeka, kes on seni saanud abi riikide vahelise kahepoolsete lepingutega. Eesti ei ole siiani üheski programmis osalenud. Nüüd, värske euroriigina tekib siin kohati tunne, et meil ei olegi nagu sellest enam pääsu, alternatiividest ei ole aega rääkida ei komisjonis, ei suures saalis ega kusagil mujal. Tundub, et otsus on tehtud, et see siin ongi tõepoolest vaid ainult sellise vormistamise ja kummitempli koht.
Miks ei peaks Eesti EFSF-is osalema? Ma olen korduvalt seda näidet toonud ja usun, et kõik mäletavad stseeni menukast mängufilmist "Suvi", kus Toots läheb Tõnissonilt raha laenama. Taluperemees Tõnisson raha ei anna, vaid annab allkirja, garantii ehk käenduse, samal ajal tunnistades, et teadnuks sõbra tulekust, oleks kodust hoopis ära läinud. Samasugust kinnistust ootab EFSF Eestilt, kusjuures põhisumma garantii on lausa 1,995 miljardit eurot, mis moodustab, nagu me kõik teame, meie riigi eelarvest 1/3. Jah, muidugi jääb õhku lootus, et äkki ei ole vaja. Aga kui asi peaks isegi hapuks minema, siis oleme selliste garantiide rakendamisel ise abivajajad. Olen kindel, et kui meie naaber sooviks garantiid tuhandele eurole, siis mitte kedagi meist siin saalis ei rahuldaks vastus, et võib-olla seda tõesti ei lähegi tarvis.
Kust või mille arvelt tulevad vahendid kohustuste täitmiseks? Minu arvates kusagilt jookseb piir, kus Euroopa solidaarsuse ja ühtekuuluvuse nimel ei tohiks hiiglaslike kohustuste pealesurumist lubada. Tegelikult kurvastab mind antud küsimuse puhul silmakirjalikkus, kuidas on teemat varem kajastatud. Me teame, et juba 2009. aastal teatab Kreeka makseraskustest ja mais 2010 saab ta 110 miljardit eurot abi. Ikka ja jälle viitan ühele ametlikule 2010. aasta rahandusministeeriumi pressiteatele, mis sõna otseses mõttes oli pealkirjaga "Ministeerium lubab: Eesti Kreekale kunagi raha andma ei pea".
Tekib ikka ja jälle küsimus, et miks puudus eurole üleminekul selgelt teadvustatud riskihinnang ja miks ei juletud avada diskussiooni võimalike ohtude üle? Usun, et vastuse leiame toona lähenenud valimistest. Ka see põhjendus, et tänu eurole oleme saanud rohkem investeeringuid erinevatel meie lõunanaabritest Lätist ja Leedust. 27. jaanuaril 2011 avaldatud Ernst & Youngi uuring väidab, et Balti riigid saavutavad valuutariski mõõdupuul võrdse arvu punkte. Majanduskasvu prognoos on meil Läti ja Leeduga võrdne, plussideks on euro kui rahaühiku asemel hoopis vähene korruptsioon ja regulatsiooni lihtsus. Mis mõtet on Eestis süvakokkuhoidu praktiseerida, kui pärast tuleb kaugete naabrite arveid käendama hakata. Käendus on ju sama hea, kui ise laenu võtta ja maksta kinni naabri SMS-i laenud ootuses, et küll naaber iga kuu pangale laenu korralikult tagasi maksab. Ja et see ei jääks ainult ühe Raineri mõtteavalduseks, on mul hea meel kaasa võtta ka oma treeningkaaslase, te tunnete ta kindlasti ära "Teeme ära!" eestvedaja nii Eestis kui maailmas Rainer Nõlvaku ...
... Rainer Nõlvaku Facebooki postitus. Ja mul on heameel, et siinkohal on kaks Rainerit täiesti ühel meelel, ma loen selle teile kõigile ette: "Kui Eestil on selgroogu, siis on meil võimalus praegu muuta Euroopa ajalugu. Küsimus pole ju 2 miljardilises toetuses Kreekale, vaid lõunaeurooplaste eneseväärikuse taastamises. Kas Spartacus oleks praeguse kreeklase kombel maksudest kõrvale hiilinud, kas antiikse Ateena vabad kodanikud oleksid pidanud oma väetite eest hoolitsemise jaoks võõrastelt raha lunima? Hiljuti Ghana pealinnas jalutades, hoiatas kohalik sõber, et ma lastele raha ei annaks – tekitab sõltuvust. Kas olete mõelnud, millist abi Kreeka tegelikult vajaks? Heaoluühiskonna vähkkasvaja on illusioon, et hoolimise saab sisse osta, eneseväärikust saab pank emiteerida. Ei saa ikka küll! Pime usk, et küllap see kriis kuidagi laheneb, peaasi kui kiirelt pappi lõkkesse juurde visata, on näide sellest, et tegelikult ei lähe probleemi sisuline lahendamine, ei Kreeka valitsusele ega ka Euroopa valitsejatele korda. Miks? Sest nad ka ise ei usu, et lahendus on olemas.
Nüüd tagasi Eesti juurde. Mida me siis teha saaksime? Saame oma lugu rääkida ning aidata kreeklastel seda mõista, et tasakaalus eelarve ei võimalda eestlastel oma surijaid väärikalt aidata, et hambaraviks ei jätku raha, et suur osa meist, ettevõtlikumad noored rügavad vastu tahtmist välismaal. Et me oleme teinud sellised valikud, kuna meie eneseväärikus ei luba oma muresid teiste kaela riputada. Eurotoetused, tõsi küll, oleme Saksa pensionäridele moraalselt võlgu, aga küll tuleb päev, kus me needki tagasi maksame – siis oleme vabad. Ma ei ole Kreeka toetamise vastu, üldsegi mitte, kuid on päevselge, et rahaga Kreeka probleemi ei saa lahendada. Eestile oleks jõukohane näiteks garanteerida nälgivatele kreeklastele toiduabi, küttepuid ja kogemuste jagamist. Meie panus võiks olla aidata kreeklastel mõista, et nende probleeme saavad lahendada ikkagi ainult nemad ise üheskoos. Kui juhtubki, et Euroopa pangad massiliselt pankrotti lähevad, võib Eesti aidata Euroopal garanteerida väikehoiustajate sääste ning pakkuda välja mehhanisme ettevõtete likviidsuse säilitamiseks. Võlasõltuvuse suurendamine pole kunagi olnud lahendus." Aitäh!
Iseenesest olen ma täiesti veendunud, et euroalal tervikuna on kaks teed, kas Euroopa Ühendriigid või lagunemine. Kuna mina Euroopa Ühendriike ei toeta, siis ma näen, et see on lagunemine ja see põhjendus, et seda lagunemist tuleb 2 miljardi euroga edasi lükata, osta aega, et äkki midagi muutub, see ei ole mind siiamaani veennud. Praeguseks on EFSF-i kaudu saanud laenu Portugal 78 miljardi euro eest, Iirimaa 85 miljardi euro eest. Suure tõenäosusega – me ju kõik mõistame seda siin saalis – lisandub lähiajal siia ritta ka Kreeka, kes on seni saanud abi riikide vahelise kahepoolsete lepingutega. Eesti ei ole siiani üheski programmis osalenud. Nüüd, värske euroriigina tekib siin kohati tunne, et meil ei olegi nagu sellest enam pääsu, alternatiividest ei ole aega rääkida ei komisjonis, ei suures saalis ega kusagil mujal. Tundub, et otsus on tehtud, et see siin ongi tõepoolest vaid ainult sellise vormistamise ja kummitempli koht.
Miks ei peaks Eesti EFSF-is osalema? Ma olen korduvalt seda näidet toonud ja usun, et kõik mäletavad stseeni menukast mängufilmist "Suvi", kus Toots läheb Tõnissonilt raha laenama. Taluperemees Tõnisson raha ei anna, vaid annab allkirja, garantii ehk käenduse, samal ajal tunnistades, et teadnuks sõbra tulekust, oleks kodust hoopis ära läinud. Samasugust kinnistust ootab EFSF Eestilt, kusjuures põhisumma garantii on lausa 1,995 miljardit eurot, mis moodustab, nagu me kõik teame, meie riigi eelarvest 1/3. Jah, muidugi jääb õhku lootus, et äkki ei ole vaja. Aga kui asi peaks isegi hapuks minema, siis oleme selliste garantiide rakendamisel ise abivajajad. Olen kindel, et kui meie naaber sooviks garantiid tuhandele eurole, siis mitte kedagi meist siin saalis ei rahuldaks vastus, et võib-olla seda tõesti ei lähegi tarvis.
Kust või mille arvelt tulevad vahendid kohustuste täitmiseks? Minu arvates kusagilt jookseb piir, kus Euroopa solidaarsuse ja ühtekuuluvuse nimel ei tohiks hiiglaslike kohustuste pealesurumist lubada. Tegelikult kurvastab mind antud küsimuse puhul silmakirjalikkus, kuidas on teemat varem kajastatud. Me teame, et juba 2009. aastal teatab Kreeka makseraskustest ja mais 2010 saab ta 110 miljardit eurot abi. Ikka ja jälle viitan ühele ametlikule 2010. aasta rahandusministeeriumi pressiteatele, mis sõna otseses mõttes oli pealkirjaga "Ministeerium lubab: Eesti Kreekale kunagi raha andma ei pea".
Tekib ikka ja jälle küsimus, et miks puudus eurole üleminekul selgelt teadvustatud riskihinnang ja miks ei juletud avada diskussiooni võimalike ohtude üle? Usun, et vastuse leiame toona lähenenud valimistest. Ka see põhjendus, et tänu eurole oleme saanud rohkem investeeringuid erinevatel meie lõunanaabritest Lätist ja Leedust. 27. jaanuaril 2011 avaldatud Ernst & Youngi uuring väidab, et Balti riigid saavutavad valuutariski mõõdupuul võrdse arvu punkte. Majanduskasvu prognoos on meil Läti ja Leeduga võrdne, plussideks on euro kui rahaühiku asemel hoopis vähene korruptsioon ja regulatsiooni lihtsus. Mis mõtet on Eestis süvakokkuhoidu praktiseerida, kui pärast tuleb kaugete naabrite arveid käendama hakata. Käendus on ju sama hea, kui ise laenu võtta ja maksta kinni naabri SMS-i laenud ootuses, et küll naaber iga kuu pangale laenu korralikult tagasi maksab. Ja et see ei jääks ainult ühe Raineri mõtteavalduseks, on mul hea meel kaasa võtta ka oma treeningkaaslase, te tunnete ta kindlasti ära "Teeme ära!" eestvedaja nii Eestis kui maailmas Rainer Nõlvaku ...
... Rainer Nõlvaku Facebooki postitus. Ja mul on heameel, et siinkohal on kaks Rainerit täiesti ühel meelel, ma loen selle teile kõigile ette: "Kui Eestil on selgroogu, siis on meil võimalus praegu muuta Euroopa ajalugu. Küsimus pole ju 2 miljardilises toetuses Kreekale, vaid lõunaeurooplaste eneseväärikuse taastamises. Kas Spartacus oleks praeguse kreeklase kombel maksudest kõrvale hiilinud, kas antiikse Ateena vabad kodanikud oleksid pidanud oma väetite eest hoolitsemise jaoks võõrastelt raha lunima? Hiljuti Ghana pealinnas jalutades, hoiatas kohalik sõber, et ma lastele raha ei annaks – tekitab sõltuvust. Kas olete mõelnud, millist abi Kreeka tegelikult vajaks? Heaoluühiskonna vähkkasvaja on illusioon, et hoolimise saab sisse osta, eneseväärikust saab pank emiteerida. Ei saa ikka küll! Pime usk, et küllap see kriis kuidagi laheneb, peaasi kui kiirelt pappi lõkkesse juurde visata, on näide sellest, et tegelikult ei lähe probleemi sisuline lahendamine, ei Kreeka valitsusele ega ka Euroopa valitsejatele korda. Miks? Sest nad ka ise ei usu, et lahendus on olemas.
Nüüd tagasi Eesti juurde. Mida me siis teha saaksime? Saame oma lugu rääkida ning aidata kreeklastel seda mõista, et tasakaalus eelarve ei võimalda eestlastel oma surijaid väärikalt aidata, et hambaraviks ei jätku raha, et suur osa meist, ettevõtlikumad noored rügavad vastu tahtmist välismaal. Et me oleme teinud sellised valikud, kuna meie eneseväärikus ei luba oma muresid teiste kaela riputada. Eurotoetused, tõsi küll, oleme Saksa pensionäridele moraalselt võlgu, aga küll tuleb päev, kus me needki tagasi maksame – siis oleme vabad. Ma ei ole Kreeka toetamise vastu, üldsegi mitte, kuid on päevselge, et rahaga Kreeka probleemi ei saa lahendada. Eestile oleks jõukohane näiteks garanteerida nälgivatele kreeklastele toiduabi, küttepuid ja kogemuste jagamist. Meie panus võiks olla aidata kreeklastel mõista, et nende probleeme saavad lahendada ikkagi ainult nemad ise üheskoos. Kui juhtubki, et Euroopa pangad massiliselt pankrotti lähevad, võib Eesti aidata Euroopal garanteerida väikehoiustajate sääste ning pakkuda välja mehhanisme ettevõtete likviidsuse säilitamiseks. Võlasõltuvuse suurendamine pole kunagi olnud lahendus." Aitäh!
Tuesday, September 27, 2011
Miks mina vajutan Eesti liitumisele Euroopa Finantsstabiilsuse Fondiga „ei”
Kõigepealt tuleb vaadata, mis loom see Euroopa Finantsstabiilsuse Fond ehk lühendatult EFSF üleüldse on. Juriidiliselt on tegu Luksemburgis registreeritud aktsiaseltsiga, mis tegutseb eraõigusliku raamlepingu alusel. Kõikide otsuste vastuvõtmine toimub eurorühmas või eurorühma töörühmas. See tähendab, et Euroopa Liidu riigid, kes ei kuulu rahaliitu (näiteks Rootsi, Taani, Suurbritannia, Läti jne), ei oma võimalust selle töös osaleda. Lihtsustatult öeldes on EFSFi eesmärk laenata raha turgudelt riikide garantiide alusel, et seda siis omakorda mõistliku protsendi ja rangete tingimustega laenata edasi riikidele, kes ei ole võimelised ise turgudelt raha laenama või peaksid seda tegema tunduvalt kehvematel tingimustel.
Praeguseks on EFSFi kaudu saanud laenu Portugal 78 miljardi euro ja Iirimaa 85 miljardi euro eest. Suure tõenäosusega lisandub lähiajal siia ritta Kreeka, kes on seni saanud abi riikidevaheliste kahepoolsete lepingutega.
Eesti ei ole siiani üheski programmis osalenud. Nüüd, värske euroriigina tekib kohati tunne, et meil nagu pole sellest enam pääsu. Tegelikult tuleb antud küsimus riigikogus arutlusele alles järgmisel nädalal.
Miks ei peaks Eesti EFSFis osalema? Usun, et kõik mäletavad stseeni menukast mängufilmist „Suvi”, kus Toots läheb Tõnissonilt raha laenama. Taluperemees Tõnisson raha ei anna, vaid annab allkirjaga garantii ehk käenduse, samal ajal tunnistades, et teadnuks sõbra tulekust, oleks kodust hoopis ära läinud. Samasugust kinnitust ootab EFSF Eestilt, kusjuures põhisumma garantii on lausa 1,995 miljardit eurot – see moodustab meie riigi aastaeelarvest ühe kolmandiku.
Jah, muidugi jääb õhku lootus, et äkki pole vaja. Aga kui asi peaks ikkagi hapuks minema, siis oleme selliste garantiide rakendumisel ise abivajajad. Olen kindel, et kui naaber sooviks garantiid tuhandele eurole, siis mitte kedagi meist ei rahuldaks vastus, et võib-olla seda ei lähegi tarvis. Kust või mille arvelt tulevad vahendid kohustuste täitmiseks? Kusagilt jookseb piir, kus Euroopa solidaarsuse ja ühtekuuluvuse nimel ei tohiks hiiglaslike kohustuste pealesurumist lubada.
Tegelikult kurvastab mind antud küsimuse puhul silmakirjalikkus, kuidas on teemat varem kajastatud. Juba 2009. aastal teatab Kreeka makseraskustest ja mais 2010 saab riik 110 miljardit eurot abi. Selle peale tuleb 4. mail 2010 ametlik rahandusministeeriumi pressiteade pealkirjaga „Ministeerium lubab, et Eesti Kreekale raha andma ei pea”. Miks puudus eurole üleminekul selgelt teadvustatud riskihinnang? Miks ei julgetud avada diskussiooni võimalike ohtude üle? Usun, et vastuse leiame toona lähenevatest valimistest. 27. jaanuaril 2011 avaldatud Ernst and Youngi uuring väidab, et Balti riigid saavad valuutariski mõõdupuul võrdselt punkte. Majanduskasvu prognoos on meil Läti ja Leeduga võrdne. Plussideks on euro kui rahaühiku asemel hoopis vähene korruptsioon ja regulatsiooni lihtsus.
Teisalt on tekkinud huvitav situatsioon, kus Kreeka riik on juriidilise kehana võlglane, aga kreeklane ise võlast vaba. Eestis on täpselt vastupidi. Eesti riiki ja riigieelarve kärpeid tuuakse teistele lausa eeskujuks. Oleme olnud kriisiaastatel kõige kõrgema maksutõusuga riik Euroopas. Riik näib tugev, aga seda Eesti elanike elukvaliteedi arvelt. Erinevalt kreeklasest on eestlased pahatihti koormatud kodulaenu ja liisingumaksetega. Järgmise aasta riigieelarve prognoosi kohaselt on inflatsioon 2,8% ja palkade kasv 0,3%, mis tähendab selgelt väiksemat ostujõudu. Nõrga euro tulemusi näeme tanklates, kus kütus ületab vanas vääringus 20 krooni liitrist. Mis mõtet on Eestil süvakokkuhoidu praktiseerida, kui pärast tuleb kaugete naabrite arveid käendama hakata? Käendus on pea sama hea kui ise laenu võtta ja maksta kinni näiteks naabri SMS-laenud lootuses, et küll naaber iga kuu pangale laenu korralikult tagasi maksab.
Kreeka ühiskonnas valitseb paljuski arusaam, et riik nende heaks mitte midagi ei tee, järelikult pole mõtet ka makse maksta. Kreeka ettevõtjad suhtuvad Euroopa Liitu kui rammusasse lüpsilehma ja euro tulevik jätab neid külmaks. Valdav osa tuludest ehk ligi 80% SKTst tuleb teenidussektorist tihti sularahas ja mustalt. Isegi euro asendamine drahmiga pole neile hirmutav. Selgelt erinev arusaam Eestis levinud mõtteviisist, kus eurost on saanud omamoodi usulahk. Seetõttu pole imestada, et 6000 Kreeka ettevõtet on riigile võlgu 30 miljardit eurot.
Heaks näiteks on Euroopa ettekirjutus, et Kreeka riik peab tõstma söögikohtade käibemaksu 9%-lt 23%-le. Kreeklaste väga lihtne ja üleolev kommentaar oli, et kuna sajast söögikohast üheksakümnes pole võimalik kaardiga maksta ja tehingud toimuvad sularahas, pole nad varem 9% maksnud ning veel vähem hakkavad tulevikus maksma 23%.
Samas poleks see sugugi esimene kord, kui Kreeka riik kuulutaks välja pankroti. Ajaloos on seda juhtunud varemgi. Viimase 200 aasta jooksul on Kreeka olnud pankrotis neli korda: 1827., 1843., 1893. ja 1932. aastal. Üsnagi muljet avaldav? Meie enda õpetajate palgatõusuks raha pole, päästjate komandosid tuleb liita ja päästekopterid ei lenda. Samas aga mitme tuhande kilomeetri kaugusele lõunasse oleme nõus rahalaenu garanteerima.
Lõpetuseks meenutaksin veel, et Kreeka on riik, kes tuli peole võltsitud kutsega ehk moonutas teadlikult statistikat, pääsemaks 2002. aastal euroriikide hulka. Selles valguses ei ole mõistlik käendada laenu riigile, kus pensionile jäädakse 50aastaselt ning kus ametnikud saavad lisatasu, sest kasutavad arvutit, jõuavad õigeks ajaks tööle või oskavad vähemalt ühte võõrkeelt. Majanduses peab kehtima põhimõte, et halvale rahale head raha peale ei anta.
Praeguseks on EFSFi kaudu saanud laenu Portugal 78 miljardi euro ja Iirimaa 85 miljardi euro eest. Suure tõenäosusega lisandub lähiajal siia ritta Kreeka, kes on seni saanud abi riikidevaheliste kahepoolsete lepingutega.
Eesti ei ole siiani üheski programmis osalenud. Nüüd, värske euroriigina tekib kohati tunne, et meil nagu pole sellest enam pääsu. Tegelikult tuleb antud küsimus riigikogus arutlusele alles järgmisel nädalal.
Miks ei peaks Eesti EFSFis osalema? Usun, et kõik mäletavad stseeni menukast mängufilmist „Suvi”, kus Toots läheb Tõnissonilt raha laenama. Taluperemees Tõnisson raha ei anna, vaid annab allkirjaga garantii ehk käenduse, samal ajal tunnistades, et teadnuks sõbra tulekust, oleks kodust hoopis ära läinud. Samasugust kinnitust ootab EFSF Eestilt, kusjuures põhisumma garantii on lausa 1,995 miljardit eurot – see moodustab meie riigi aastaeelarvest ühe kolmandiku.
Jah, muidugi jääb õhku lootus, et äkki pole vaja. Aga kui asi peaks ikkagi hapuks minema, siis oleme selliste garantiide rakendumisel ise abivajajad. Olen kindel, et kui naaber sooviks garantiid tuhandele eurole, siis mitte kedagi meist ei rahuldaks vastus, et võib-olla seda ei lähegi tarvis. Kust või mille arvelt tulevad vahendid kohustuste täitmiseks? Kusagilt jookseb piir, kus Euroopa solidaarsuse ja ühtekuuluvuse nimel ei tohiks hiiglaslike kohustuste pealesurumist lubada.
Tegelikult kurvastab mind antud küsimuse puhul silmakirjalikkus, kuidas on teemat varem kajastatud. Juba 2009. aastal teatab Kreeka makseraskustest ja mais 2010 saab riik 110 miljardit eurot abi. Selle peale tuleb 4. mail 2010 ametlik rahandusministeeriumi pressiteade pealkirjaga „Ministeerium lubab, et Eesti Kreekale raha andma ei pea”. Miks puudus eurole üleminekul selgelt teadvustatud riskihinnang? Miks ei julgetud avada diskussiooni võimalike ohtude üle? Usun, et vastuse leiame toona lähenevatest valimistest. 27. jaanuaril 2011 avaldatud Ernst and Youngi uuring väidab, et Balti riigid saavad valuutariski mõõdupuul võrdselt punkte. Majanduskasvu prognoos on meil Läti ja Leeduga võrdne. Plussideks on euro kui rahaühiku asemel hoopis vähene korruptsioon ja regulatsiooni lihtsus.
Teisalt on tekkinud huvitav situatsioon, kus Kreeka riik on juriidilise kehana võlglane, aga kreeklane ise võlast vaba. Eestis on täpselt vastupidi. Eesti riiki ja riigieelarve kärpeid tuuakse teistele lausa eeskujuks. Oleme olnud kriisiaastatel kõige kõrgema maksutõusuga riik Euroopas. Riik näib tugev, aga seda Eesti elanike elukvaliteedi arvelt. Erinevalt kreeklasest on eestlased pahatihti koormatud kodulaenu ja liisingumaksetega. Järgmise aasta riigieelarve prognoosi kohaselt on inflatsioon 2,8% ja palkade kasv 0,3%, mis tähendab selgelt väiksemat ostujõudu. Nõrga euro tulemusi näeme tanklates, kus kütus ületab vanas vääringus 20 krooni liitrist. Mis mõtet on Eestil süvakokkuhoidu praktiseerida, kui pärast tuleb kaugete naabrite arveid käendama hakata? Käendus on pea sama hea kui ise laenu võtta ja maksta kinni näiteks naabri SMS-laenud lootuses, et küll naaber iga kuu pangale laenu korralikult tagasi maksab.
Kreeka ühiskonnas valitseb paljuski arusaam, et riik nende heaks mitte midagi ei tee, järelikult pole mõtet ka makse maksta. Kreeka ettevõtjad suhtuvad Euroopa Liitu kui rammusasse lüpsilehma ja euro tulevik jätab neid külmaks. Valdav osa tuludest ehk ligi 80% SKTst tuleb teenidussektorist tihti sularahas ja mustalt. Isegi euro asendamine drahmiga pole neile hirmutav. Selgelt erinev arusaam Eestis levinud mõtteviisist, kus eurost on saanud omamoodi usulahk. Seetõttu pole imestada, et 6000 Kreeka ettevõtet on riigile võlgu 30 miljardit eurot.
Heaks näiteks on Euroopa ettekirjutus, et Kreeka riik peab tõstma söögikohtade käibemaksu 9%-lt 23%-le. Kreeklaste väga lihtne ja üleolev kommentaar oli, et kuna sajast söögikohast üheksakümnes pole võimalik kaardiga maksta ja tehingud toimuvad sularahas, pole nad varem 9% maksnud ning veel vähem hakkavad tulevikus maksma 23%.
Samas poleks see sugugi esimene kord, kui Kreeka riik kuulutaks välja pankroti. Ajaloos on seda juhtunud varemgi. Viimase 200 aasta jooksul on Kreeka olnud pankrotis neli korda: 1827., 1843., 1893. ja 1932. aastal. Üsnagi muljet avaldav? Meie enda õpetajate palgatõusuks raha pole, päästjate komandosid tuleb liita ja päästekopterid ei lenda. Samas aga mitme tuhande kilomeetri kaugusele lõunasse oleme nõus rahalaenu garanteerima.
Lõpetuseks meenutaksin veel, et Kreeka on riik, kes tuli peole võltsitud kutsega ehk moonutas teadlikult statistikat, pääsemaks 2002. aastal euroriikide hulka. Selles valguses ei ole mõistlik käendada laenu riigile, kus pensionile jäädakse 50aastaselt ning kus ametnikud saavad lisatasu, sest kasutavad arvutit, jõuavad õigeks ajaks tööle või oskavad vähemalt ühte võõrkeelt. Majanduses peab kehtima põhimõte, et halvale rahale head raha peale ei anta.
Monday, August 29, 2011
Lennuväli ja golfiväljak Pääsküla rappa!
Esimese Eesti Vabariigi aegne generaalplaan nägi ette, et Nõmme linna lennuväli sobiks hästi Pääsküla rabaalale. Ühel õigel linnal peab ju olema oma aerodroom. Vastavad joonised ja eskiisprojektidki on arhiivis siiani säilinud. Toona jäi asi katki ja tänaseks on saanud Pääsküla rabast hindamatu osa Nõmme rohelisest keskkonnast ja Tallinna kopsudest.
Nüüd, pea 80 aastat hiljem on taaskord linnaametnik lasknud mõttel vabalt lennata ja avastanud ise kuskil pimedas kabinetisopis istudes Tallinna kaarti vaadates täiesti tühja ja kasutu roheala- Pääsküla raba. Lisaks kõigele toimuvad seal suvekuumuses põlengud ja kevadel uputab. Loomulikult tuleb selline looduse stiihia lõpetada ja rajada sinna üks korralik munitsipaalgolfiväljak. Vajadusel on sinna võimalik suunata lausa miljon eurot. Selline uudis kõlbaks kaunistama vaid 1. aprilli ajalehtede päiseid. Miks?
Esiteks on rabaala osaks väga ainulaadsest ökosüsteemist ja selle lõhkumine või isegi häirimine põhjustab pöördumatuid kahjustusi olemasolevale loodusele. Tegemist on kodu ja varjupaigaga väga paljudele hävimisohus putukatele ja taimedele. Lisaks on viimastel aastatel investeeritud miljoneid kroone, et ainulaadse rabaloodusega saaks tulla tutvuma ilma seda kahjustamata. Sinna on rajatud mitmeid kilomeetreid laudteid, platvorme, infostende ja rabavaatlustorn. Tegemist on pealinnale kõige lähema tähistatud õpperajaga, kus on võimalik ennast loodusalaselt harida nii lasteaialastel kui kooliõpilastel. Nõmmelaste jaoks on tegemist ajaloolise puhkealaga, kus saab joosta, jalutada ja suusatada.
Teiseks on ebareaalne ehitada märgalale golfiväljak ja seda veel vaid miljoni euro eest. Huvitav, kas selle idee autor on ikka kursis, mida tähendab ainuüksi golfimuru hooldus? Alustades spetsiifilistest seemnesortidest ja lõpetades hommikuste mitu tundi kestvate spetsiaalse tehnikaga niitmisteni välja. See ei ole avalik korvpalliväljak Piiri tänaval või kunstmuruga tenniseplats Hiiul, mida igaüks saaks tasuta kasutada. Golfiväljak, kus keegi ka mängida soovib eeldab ideaalset korrashoidu. See aga tähendab omakorda põhjalikku valvet, suurt personali ja hunnikutes raha. Ainuüksi mõningad lahtilöödud murumättad tähendavad, et väljakule leiavad tee vaid need, kes seda mängu ei oska ega jaga.
Tulevikus tuleks kõikvõimalikud taolised ideed ja mõtted juba eos välistada. Seetõttu teen taaskord ettepaneku Pääsküla raba võtta kaitse alla, et ükskord lõppeks lennuväljade, golfiväljakute või magistraalide kavandamine ainulaadsesse looduskeskkonda. Säilitame osa tõelisest loodusest tulevastele põlvedele.
Nüüd, pea 80 aastat hiljem on taaskord linnaametnik lasknud mõttel vabalt lennata ja avastanud ise kuskil pimedas kabinetisopis istudes Tallinna kaarti vaadates täiesti tühja ja kasutu roheala- Pääsküla raba. Lisaks kõigele toimuvad seal suvekuumuses põlengud ja kevadel uputab. Loomulikult tuleb selline looduse stiihia lõpetada ja rajada sinna üks korralik munitsipaalgolfiväljak. Vajadusel on sinna võimalik suunata lausa miljon eurot. Selline uudis kõlbaks kaunistama vaid 1. aprilli ajalehtede päiseid. Miks?
Esiteks on rabaala osaks väga ainulaadsest ökosüsteemist ja selle lõhkumine või isegi häirimine põhjustab pöördumatuid kahjustusi olemasolevale loodusele. Tegemist on kodu ja varjupaigaga väga paljudele hävimisohus putukatele ja taimedele. Lisaks on viimastel aastatel investeeritud miljoneid kroone, et ainulaadse rabaloodusega saaks tulla tutvuma ilma seda kahjustamata. Sinna on rajatud mitmeid kilomeetreid laudteid, platvorme, infostende ja rabavaatlustorn. Tegemist on pealinnale kõige lähema tähistatud õpperajaga, kus on võimalik ennast loodusalaselt harida nii lasteaialastel kui kooliõpilastel. Nõmmelaste jaoks on tegemist ajaloolise puhkealaga, kus saab joosta, jalutada ja suusatada.
Teiseks on ebareaalne ehitada märgalale golfiväljak ja seda veel vaid miljoni euro eest. Huvitav, kas selle idee autor on ikka kursis, mida tähendab ainuüksi golfimuru hooldus? Alustades spetsiifilistest seemnesortidest ja lõpetades hommikuste mitu tundi kestvate spetsiaalse tehnikaga niitmisteni välja. See ei ole avalik korvpalliväljak Piiri tänaval või kunstmuruga tenniseplats Hiiul, mida igaüks saaks tasuta kasutada. Golfiväljak, kus keegi ka mängida soovib eeldab ideaalset korrashoidu. See aga tähendab omakorda põhjalikku valvet, suurt personali ja hunnikutes raha. Ainuüksi mõningad lahtilöödud murumättad tähendavad, et väljakule leiavad tee vaid need, kes seda mängu ei oska ega jaga.
Tulevikus tuleks kõikvõimalikud taolised ideed ja mõtted juba eos välistada. Seetõttu teen taaskord ettepaneku Pääsküla raba võtta kaitse alla, et ükskord lõppeks lennuväljade, golfiväljakute või magistraalide kavandamine ainulaadsesse looduskeskkonda. Säilitame osa tõelisest loodusest tulevastele põlvedele.
Sunday, August 21, 2011
Nõmme spordikeskus, palju õnne juubilar!
Tervislike eluviisiside puhul on olulisteks märksõnadeks liikumine looduses ja värskes õhus. Tänavu tähistab 75 juubelit meie Nõmme Spordikeskus, mis on tervisespordi harrastajatele meelispaigaks terves Tallinnas ja tuntud üle Eesti.
Spordikeskusesse on põhjust tulla igal aastaajal ja vaatamata ilmale. Igapäevase külastajana on hea meel tõdeda, et aina rohkem inimesi leiab tee terviseradadele ja spordiväljakutele. Pean oluliseks, et tänane sünnipäevalaps ise oleks pidevas liikumises ja arengus.
Mõned aastad tagasi taastasime välibasseinid, rajasime seikluspargi ja valgustasime Harku terviserajad. Usun, et järgmiseks juubeliks on vanale raudteetammile valminud rulluisurada ja külastajatele avatud vaateplatvormiga renoveeritud hüppetorn. Tänasel pidupäeval on põhjust uhkust tunda meie maailmatasemel spordikeskusest ja soovin kõigile jätkuvalt liikumisindu!
Spordikeskusesse on põhjust tulla igal aastaajal ja vaatamata ilmale. Igapäevase külastajana on hea meel tõdeda, et aina rohkem inimesi leiab tee terviseradadele ja spordiväljakutele. Pean oluliseks, et tänane sünnipäevalaps ise oleks pidevas liikumises ja arengus.
Mõned aastad tagasi taastasime välibasseinid, rajasime seikluspargi ja valgustasime Harku terviserajad. Usun, et järgmiseks juubeliks on vanale raudteetammile valminud rulluisurada ja külastajatele avatud vaateplatvormiga renoveeritud hüppetorn. Tänasel pidupäeval on põhjust uhkust tunda meie maailmatasemel spordikeskusest ja soovin kõigile jätkuvalt liikumisindu!
Tuesday, June 14, 2011
Minu kodualuse maamaksu kõne 14. juunil Riigikogus
Aitäh, proua juhataja! Head kolleegid!
Kõike, mis siin saalis täna on räägitud ja tegelikult juba eelmisel nädalal, on ju huvitav kuulata, aga sellegipoolest Tallinna elanikuna jääb mulle arusaamatuks, kus me õigupoolest oleme. Kas me arutame siin Tallinna asju, riigi asju või miks mitte Nõmme linnaosa asju? Korduvalt küsides Sven Sesterilt, siis ma tahan teda siinkohal kiita, sest tema vähemalt sõnades väitis, et selle eelnõu eesmärk ei ole ärategemine Tallinnale. See eelnõu ei puuduta ainuüksi otseselt pealinna.
Aga kui me vaatame näiteks tõepoolest härra Randperet, Võru-, Valga- ja Põlvamaa saadikut, siis tema rääkis ainult Tallinnast ja see tõepoolest tekitab minus arusaamatu tunde ja olukorra. Minu meelest on kõik väga lihtne: kui me oleme algklassides, siis me räägime algklassi teemadest, kui me oleme põhikoolis, siis me teeme kahe tundmatuga võrrandeid, kui me oleme keskkoolis, siis me teeme trigonomeetriat ja ülikoolis teeme teadust. Me ei aruta Nõmme halduskogus Riigikogu küsimusi, me ei aruta Riigikogus Tallinna küsimusi ja vastupidi. Jätkuvalt mulle tundub, et siin saalis on inimesi, kes seda ei mõista, kes soovivad siin saalis, olles ise, tehes teadust, rääkida algklasside teemadel. Aga Jumala eest! See võimalus on kõigil olemas.
Eelmisel nädalal käis siin Riigikogus üks ekskursioon ja ma küsisin nende käest, et mis te arvate maamaksu kaotusest. Ma arvan, et kui ühte küsimust selliselt püstitada, siis ei leia mitte kunagi ühtegi inimest, kes arvaks, et mõne maksu kaotamine ei oleks hea, et see ei mõjuks talle hästi, sest ta võidab sellest raha. Ma arvan, et kõik ideed maksude vähendamisest kõlavad ilusti ja kahtlemata meeldivad rahvale. Ma hoidun täna siin Tallinnast rääkimast, kuigi Tallinn on oma otsuse teinud ja mul nõmmelasena on selle üle hea meel ja selle üle on ka pikalt arutletud, et kui Tallinn saab kanaliseeritud, võiks selle maamaksu üle vaadata. Samas, mind tõsiselt paneb muretsema see koht, kus me räägime siin erinevatest võimalustest, kuidas hiljem omavalitsustele kompenseerida seda raha, mis on ju tegelikult ligemale 17 miljonit eurot. Siin tuleb aru saada, et kui Tallinna linnal on võimalik oma suuruselt lähtuvalt selliseid otsuseid teha, et seda vabastada, siis väga paljudel maapiirkondade valdadel on see oluline sissetulekuallikas. Mul tõesti tekib hetkel küsimus, kas head saadikud on unustanud alles mõned kuud tagasi olnud mitmete meetrite kõrgused lumevallid ja nii valdade kui ka linnade esindajate abipalved riigile – tulge, olge head mehed, aidake lund lükata, sest lihtsalt ei jätku ressursse, ei jätku raha, et inimesed oma koduhoovist välja saaksid.
Raha teadupärast ei kasva ju puu otsas ja see, et me kirjutame 17 miljonit korstnasse, ei tähenda ju seda, et seda raha me kusagilt mujalt uuesti ei pea n-ö juurde teenima või asemele võtma. Seda teab iga Eestimaa pere, seda teab, ma arvan, 5. klassi õpilane, kellel on ka kuus näiteks 100 eurot oma kuuraha, et kui ta 10 eurot sealt ära võtab, siis ta peab leidma a) variandi, kuidas see kokku hoida või b) kuidas see hiljem tagasi teenida. Mulle tundub, et täna on selline põhitõde täielikult unustatud ja sellele ei leita vastuseid. Muuseas, eile siinsamas puldis, kui rahandusminister Jürgen Ligi meie küsimustele vastas – kell oli, ma arvan, peale seitset, eks ta oli juba väsinud ka –, siis ta lõpuks kolleeg Tamme küsimusele vastates ütles lausa, et ma nõustun teiega, et teoreetiliselt võib vaadata seda 300 miljonit krooni, mis täna tänu kodualuse maamaksu vabastusele jääb riigile ehk omavalitsustele laekumata, kui võimalikku õpetajate palgatõusu.
Võib-olla see tõepoolest tulenes sellisest hilisõhtusest tunnist või rahandusministri soovist küsimused lõpetada, aga tõepoolest tema väitis, et kaudselt võiks seda vaadata ka õpetajate või politseinike või päästjate palgatõusuna. Vähemalt on inimesi, kes saavad aru, kes oskavad arvestada ja mõelda majanduslikult, et kui kusagilt raha ära võtta, siis iseenesest see sinna asemele ei teki. Teisalt, millest me pikalt rääkisime ja mida me küsisime ka hea eelnõu ettekandja Sven Sesteri käest: mis puudutab seda Tallinna küsimust ja võimalikku sissekirjutust. Ma vaatasin stenogrammist järele. Tõepoolest, Sven Sester korduvalt tõi näite, et tema on täiesti veendunud – mulle isiklikult see väide muidugi väga ei meeldi –, et kui keegi on rase, siis keegi selle sünnitoetuse pärast ei vali seda omavalitsust, kus ta saab selle eest rohkem raha. Tõepoolest, ma usun, et seda siin saalis ei pea seletama, et see on ajutine ja tavaliselt positiivse lõpuga protsess ja et ühel hetkel enam selle eest omavalitsuselt raha ei saa. Olgu see siis koolitoetus, mis on ühekordne, rasedustoetus – mis iganes nime all ta siis omavalitsuse puhul on. Küll aga, kui me räägime kodualuse maa maksu vabastusest ja näiteks elanikest, kes täna omavad kinnistut nii Tallinnas kui ka mitmel pool mujal Eestis, makstes seni oma makse näiteks kuskile väikevalda, siis loomulikult suudab igaüks teha selle matemaatilise tehte ja näha, kui palju ta hoiab kokku, kui ta kirjutab ennast sisse Tallinna linna.
Seoses sellega tõepoolest Tallinna eelnõu arvestused näitavad ka seda, et järgmisel aastal peaks oluliselt paranema ka Tallinna tulumaksubaas, kuna inimesed teevad oma valiku, nähes, et sealt tuleb oluline kokkuhoid, kirjutades ennast pealinna sisse. See aga omakorda veelgi halvendab maapiirkondade, väikevaldade, väikelinnade maksubaasi. Arvestuslikult see peaks olema peaaegu 8000 – 10 000 kinnistuomanikku. Tõepoolest, mõnes mõttes võib öelda, et see on väike number. Teistpidi, kui numbreid vaadata, on see oluline.
Kui me toome Nõmme näite, siis ma usun, et nii mõnigi tänane vald, valla juht on väga rõõmus selle üle, et elades küll Nõmmel, teenides väga hästi, makstes suurt tulumaksu, maksab sellest suure osa oma vallale, sellel hetkel nähes, et kõige suurem kokkuhoid tuleb tal siis, kui ta ennast Nõmmele sisse kirjutab, ta seda loomulikult teeb. Ja lõpetuseks, vaadake, see väide, et esimese vabariigi ajal maamaksu ei olnud ja kõik elasid väga hästi, siinkohal ma toon ühe hea näite Nõmme linnast. Nõmme linnas tähendas see seda, et iga krundiomanik hoidis talvel oma tee ja tänava sõidutee keskteljeni puhta. Kas see on eesmärk?
Kõike, mis siin saalis täna on räägitud ja tegelikult juba eelmisel nädalal, on ju huvitav kuulata, aga sellegipoolest Tallinna elanikuna jääb mulle arusaamatuks, kus me õigupoolest oleme. Kas me arutame siin Tallinna asju, riigi asju või miks mitte Nõmme linnaosa asju? Korduvalt küsides Sven Sesterilt, siis ma tahan teda siinkohal kiita, sest tema vähemalt sõnades väitis, et selle eelnõu eesmärk ei ole ärategemine Tallinnale. See eelnõu ei puuduta ainuüksi otseselt pealinna.
Aga kui me vaatame näiteks tõepoolest härra Randperet, Võru-, Valga- ja Põlvamaa saadikut, siis tema rääkis ainult Tallinnast ja see tõepoolest tekitab minus arusaamatu tunde ja olukorra. Minu meelest on kõik väga lihtne: kui me oleme algklassides, siis me räägime algklassi teemadest, kui me oleme põhikoolis, siis me teeme kahe tundmatuga võrrandeid, kui me oleme keskkoolis, siis me teeme trigonomeetriat ja ülikoolis teeme teadust. Me ei aruta Nõmme halduskogus Riigikogu küsimusi, me ei aruta Riigikogus Tallinna küsimusi ja vastupidi. Jätkuvalt mulle tundub, et siin saalis on inimesi, kes seda ei mõista, kes soovivad siin saalis, olles ise, tehes teadust, rääkida algklasside teemadel. Aga Jumala eest! See võimalus on kõigil olemas.
Eelmisel nädalal käis siin Riigikogus üks ekskursioon ja ma küsisin nende käest, et mis te arvate maamaksu kaotusest. Ma arvan, et kui ühte küsimust selliselt püstitada, siis ei leia mitte kunagi ühtegi inimest, kes arvaks, et mõne maksu kaotamine ei oleks hea, et see ei mõjuks talle hästi, sest ta võidab sellest raha. Ma arvan, et kõik ideed maksude vähendamisest kõlavad ilusti ja kahtlemata meeldivad rahvale. Ma hoidun täna siin Tallinnast rääkimast, kuigi Tallinn on oma otsuse teinud ja mul nõmmelasena on selle üle hea meel ja selle üle on ka pikalt arutletud, et kui Tallinn saab kanaliseeritud, võiks selle maamaksu üle vaadata. Samas, mind tõsiselt paneb muretsema see koht, kus me räägime siin erinevatest võimalustest, kuidas hiljem omavalitsustele kompenseerida seda raha, mis on ju tegelikult ligemale 17 miljonit eurot. Siin tuleb aru saada, et kui Tallinna linnal on võimalik oma suuruselt lähtuvalt selliseid otsuseid teha, et seda vabastada, siis väga paljudel maapiirkondade valdadel on see oluline sissetulekuallikas. Mul tõesti tekib hetkel küsimus, kas head saadikud on unustanud alles mõned kuud tagasi olnud mitmete meetrite kõrgused lumevallid ja nii valdade kui ka linnade esindajate abipalved riigile – tulge, olge head mehed, aidake lund lükata, sest lihtsalt ei jätku ressursse, ei jätku raha, et inimesed oma koduhoovist välja saaksid.
Raha teadupärast ei kasva ju puu otsas ja see, et me kirjutame 17 miljonit korstnasse, ei tähenda ju seda, et seda raha me kusagilt mujalt uuesti ei pea n-ö juurde teenima või asemele võtma. Seda teab iga Eestimaa pere, seda teab, ma arvan, 5. klassi õpilane, kellel on ka kuus näiteks 100 eurot oma kuuraha, et kui ta 10 eurot sealt ära võtab, siis ta peab leidma a) variandi, kuidas see kokku hoida või b) kuidas see hiljem tagasi teenida. Mulle tundub, et täna on selline põhitõde täielikult unustatud ja sellele ei leita vastuseid. Muuseas, eile siinsamas puldis, kui rahandusminister Jürgen Ligi meie küsimustele vastas – kell oli, ma arvan, peale seitset, eks ta oli juba väsinud ka –, siis ta lõpuks kolleeg Tamme küsimusele vastates ütles lausa, et ma nõustun teiega, et teoreetiliselt võib vaadata seda 300 miljonit krooni, mis täna tänu kodualuse maamaksu vabastusele jääb riigile ehk omavalitsustele laekumata, kui võimalikku õpetajate palgatõusu.
Võib-olla see tõepoolest tulenes sellisest hilisõhtusest tunnist või rahandusministri soovist küsimused lõpetada, aga tõepoolest tema väitis, et kaudselt võiks seda vaadata ka õpetajate või politseinike või päästjate palgatõusuna. Vähemalt on inimesi, kes saavad aru, kes oskavad arvestada ja mõelda majanduslikult, et kui kusagilt raha ära võtta, siis iseenesest see sinna asemele ei teki. Teisalt, millest me pikalt rääkisime ja mida me küsisime ka hea eelnõu ettekandja Sven Sesteri käest: mis puudutab seda Tallinna küsimust ja võimalikku sissekirjutust. Ma vaatasin stenogrammist järele. Tõepoolest, Sven Sester korduvalt tõi näite, et tema on täiesti veendunud – mulle isiklikult see väide muidugi väga ei meeldi –, et kui keegi on rase, siis keegi selle sünnitoetuse pärast ei vali seda omavalitsust, kus ta saab selle eest rohkem raha. Tõepoolest, ma usun, et seda siin saalis ei pea seletama, et see on ajutine ja tavaliselt positiivse lõpuga protsess ja et ühel hetkel enam selle eest omavalitsuselt raha ei saa. Olgu see siis koolitoetus, mis on ühekordne, rasedustoetus – mis iganes nime all ta siis omavalitsuse puhul on. Küll aga, kui me räägime kodualuse maa maksu vabastusest ja näiteks elanikest, kes täna omavad kinnistut nii Tallinnas kui ka mitmel pool mujal Eestis, makstes seni oma makse näiteks kuskile väikevalda, siis loomulikult suudab igaüks teha selle matemaatilise tehte ja näha, kui palju ta hoiab kokku, kui ta kirjutab ennast sisse Tallinna linna.
Seoses sellega tõepoolest Tallinna eelnõu arvestused näitavad ka seda, et järgmisel aastal peaks oluliselt paranema ka Tallinna tulumaksubaas, kuna inimesed teevad oma valiku, nähes, et sealt tuleb oluline kokkuhoid, kirjutades ennast pealinna sisse. See aga omakorda veelgi halvendab maapiirkondade, väikevaldade, väikelinnade maksubaasi. Arvestuslikult see peaks olema peaaegu 8000 – 10 000 kinnistuomanikku. Tõepoolest, mõnes mõttes võib öelda, et see on väike number. Teistpidi, kui numbreid vaadata, on see oluline.
Kui me toome Nõmme näite, siis ma usun, et nii mõnigi tänane vald, valla juht on väga rõõmus selle üle, et elades küll Nõmmel, teenides väga hästi, makstes suurt tulumaksu, maksab sellest suure osa oma vallale, sellel hetkel nähes, et kõige suurem kokkuhoid tuleb tal siis, kui ta ennast Nõmmele sisse kirjutab, ta seda loomulikult teeb. Ja lõpetuseks, vaadake, see väide, et esimese vabariigi ajal maamaksu ei olnud ja kõik elasid väga hästi, siinkohal ma toon ühe hea näite Nõmme linnast. Nõmme linnas tähendas see seda, et iga krundiomanik hoidis talvel oma tee ja tänava sõidutee keskteljeni puhta. Kas see on eesmärk?
Monday, June 13, 2011
Riigikontroll analüüsib elektrituru avanemist
Riigikontrolör Mihkel Oviir saatis vastuse Lauri Laasi ja minu märgukirjale. Oviir teatas oma vastuses, et Riigikontroll on 2011. aasta kevadel alustanud elektritootmise võimalikke valikuid käsitleva ülevaate koostamist.
Riigikontroll koostab hetkel aruannet, mis annab Riigikogule ja avalikkusele tervikliku ning sõltumatu ülevaate elektritootmisega seotud mõjuteguritest ja eesseisvatest väljakutsetest tuues välja olulisemad otsustamiskohad. Lisaks käsitletakse võimalusi tagada avatud turu tingimustes Eesti energiajulgeolek ning pööratakse tähelepanu tekkivatele muudatustele.
Usun, et valmivat aruandest on palju kasu ning see sunnib lõpuks ka valitsust teadvustama elektrituru avanemisega kaasnevaid probleeme.
Aga kui Stenbocki majas edaspidigi sellest rääkida ei taheta, peame koos Riigikontrolliga survestama valitsust ning kasutama kõiki võimalusi elektri hinna ebanormaalse tõusu pidurdamiseks.
Märgukiri riigikontrolörile juhtis tähelepanu elektrituru avanemisega kaasnevale elektri hinna tõusule ning palus alustada auditeerimist Eesti Energia välisinvesteeringute osas nende otstarbekuse hindamiseks.
Riigikontroll koostab hetkel aruannet, mis annab Riigikogule ja avalikkusele tervikliku ning sõltumatu ülevaate elektritootmisega seotud mõjuteguritest ja eesseisvatest väljakutsetest tuues välja olulisemad otsustamiskohad. Lisaks käsitletakse võimalusi tagada avatud turu tingimustes Eesti energiajulgeolek ning pööratakse tähelepanu tekkivatele muudatustele.
Usun, et valmivat aruandest on palju kasu ning see sunnib lõpuks ka valitsust teadvustama elektrituru avanemisega kaasnevaid probleeme.
Aga kui Stenbocki majas edaspidigi sellest rääkida ei taheta, peame koos Riigikontrolliga survestama valitsust ning kasutama kõiki võimalusi elektri hinna ebanormaalse tõusu pidurdamiseks.
Märgukiri riigikontrolörile juhtis tähelepanu elektrituru avanemisega kaasnevale elektri hinna tõusule ning palus alustada auditeerimist Eesti Energia välisinvesteeringute osas nende otstarbekuse hindamiseks.
Monday, June 6, 2011
Kodukulud alla??? Tartu soovib tõsta veehinda
Tartu Veevärk esitas konkurentsiametile taotluse tõsta vee- ja kanalisatsiooniteenuse hinda keskmiselt 30 protsenti, kinnitas konkurentsiameti veeteenistuse juhataja Külli Haab.
Mis toimub? Nõmmelasena ei tunne ma rõõmu AS Tallinna Vesi suurtest kasumitest, aga silmakirjalikkus lihtsalt kurvastab. Kus on nüüd head valitsuserakondade liikmed või Eesti Omanike Keskliit? Infoks, et Tartu hinnad on ilma käibemaksuta, mis tähendab, et võimaliku hinnatõusu puhul on Tartus kokkuvõttes vee hind kohati kallim kui Nõmmel ja Tallinnas.
Lisan siia AS Tallinna Vesi hinnakirja:
http://www.tallinnavesi.ee/?op=body&id=389
Tartu Veevärgi juhataja Toomas Kapi sõnul taotleb firma eraisikutele 22-protsendilist hinnatõusu.
Kui praegu maksavad tartlased vee- ja kanalisatsiooniteenuse eest 1,56 eurot kantmeeter, siis Tartu Veevärk soovib tõsta selle 1,9 euroni.
Kusjuures veehinda veevärk tõsta ei soovi, kallineb reovee puhastamine.
Ilma käibemaksuta on Tartu Veevärgi soovitud hinnad:
tasu vee eest - 0,58 €/m³;
reovee ärajuhtimise ja puhastamise eest I hinnagrupp - 1,00 €/m³;
reovee ärajuhtimise ja puhastamise eest II hinnagrupp - 1,48 €/m³;.
reovee ärajuhtimise ja puhastamise eest III hinnagrupp - 2,44 €/m³.
Konkurentsiamet menetleb praegu hinnataotlust.
Jään lootma, et konkurentsiamet seda taotlust ei rahulda või kui tõesti ollakse nõus, siis see on taaskord lihtne näide Eestis valitsevast silmakirjalikkusest ja valest. Peksame üheskoos Tallinna ja selle varjus toimetame omasoodu...
Mis toimub? Nõmmelasena ei tunne ma rõõmu AS Tallinna Vesi suurtest kasumitest, aga silmakirjalikkus lihtsalt kurvastab. Kus on nüüd head valitsuserakondade liikmed või Eesti Omanike Keskliit? Infoks, et Tartu hinnad on ilma käibemaksuta, mis tähendab, et võimaliku hinnatõusu puhul on Tartus kokkuvõttes vee hind kohati kallim kui Nõmmel ja Tallinnas.
Lisan siia AS Tallinna Vesi hinnakirja:
http://www.tallinnavesi.ee/?op=body&id=389
Tartu Veevärgi juhataja Toomas Kapi sõnul taotleb firma eraisikutele 22-protsendilist hinnatõusu.
Kui praegu maksavad tartlased vee- ja kanalisatsiooniteenuse eest 1,56 eurot kantmeeter, siis Tartu Veevärk soovib tõsta selle 1,9 euroni.
Kusjuures veehinda veevärk tõsta ei soovi, kallineb reovee puhastamine.
Ilma käibemaksuta on Tartu Veevärgi soovitud hinnad:
tasu vee eest - 0,58 €/m³;
reovee ärajuhtimise ja puhastamise eest I hinnagrupp - 1,00 €/m³;
reovee ärajuhtimise ja puhastamise eest II hinnagrupp - 1,48 €/m³;.
reovee ärajuhtimise ja puhastamise eest III hinnagrupp - 2,44 €/m³.
Konkurentsiamet menetleb praegu hinnataotlust.
Jään lootma, et konkurentsiamet seda taotlust ei rahulda või kui tõesti ollakse nõus, siis see on taaskord lihtne näide Eestis valitsevast silmakirjalikkusest ja valest. Peksame üheskoos Tallinna ja selle varjus toimetame omasoodu...
Wednesday, May 18, 2011
Minu kõne riigikogus säästva energeetika poliitikast
Austatud juhataja, head kolleegid!
Kõigepealt ma soovin tänada majandus ja kommunikatsiooniministrit Juhan Partsi eilse ettekande eest. Ma nõustun täielikult, et Eesti suurim võimalik energia kokkuhoid tuleb hoonetest ja elamutest, eriti muidugi kortermajadest, kus elab ligi 70% elanikest. Aga nõmmelasena soovin positiivselt esile tõsta oma kodukandimehe härra Partsi öeldut, et kuigi eramaide puhul on saavutava energia sääst väiksem, siis mingi prääniku me neil ikka aastaks 2014 leiame. Jään rõõmuga ootama.
Tuleb tunnistada, et energia säästmise kõige suuremaks ja olulisemaks võtmeks on süsteemsus. Täna puudub riigil terviklik poliitika ja rakendusmeetmed. Riigipoolsed energiasäästu toetavad regulatsioonid ning stimuleerivad meetmed on piiratud ja ebasüsteemsed. Madal teadlikkus / Infopuudus.
Tarbijatel on piiratud arusaam ja info oma energiakulude jaotusest ning säästuvõimalustest. Palju müüte ja ebaadekvaatset infot. Teavituskampaaniad on küll kõlavad hästi, kuid reaalse tulemuse saamiseks peab teavitus olema süstemaatilisem ja läbimõtestatum.
Teiseks ma saan aru, et eile tuli siin välja kahel kolleegil, Indrek Raudsel ja Liisa-Ly Pakostal on Eesti metsaga oma suhe. Keskkonnakomisjoni liikmena on see täielikult tervitatav ja ma siiralt arvan, et me peaksime kõikide teemade puhul rohkem tooma esile näiteid loodusest ja sealt õppima, leidmaks igaüks sealt oma ilusa suhte.
Toon siinkohal keskkonnakomisjoni liikmena ühe näite loodusest, mis hästi ilmestab energia säästmist Eestis.
Näide loodusest:
Sipelgat peetakse üheks tugevamaks loomaks arvestades tema kehakaalu. Sipelgate vaatlemise näeme koomilisi hälbeid või kurioosseid olukordi, mida sipelgad ei märka: enda meelest teevad nad väga kasulikku tööd. Tüüpilise näite leiame saagi tassimisel. Suurt röövikut veetakse koos, kuid nii, et seda tiritakse igasse suunda. Röövik nihkub lõpuks sinna poole, kus tassijaid rohkem.
Mõni võib istuda koguni rööviku seljas, tirib lõugadega kõigest jõust, on veendunud oma kasulikus tegevuses ega märka, et teda ennast tassitakse koos röövikuga. Sipelgatel puudub teatud juhtudel terviklik ja ühtne lähenemine. Igaüks tahab minna otseteed pessa. Sama lugu on täna kahjuks säästva energia poliitikaga Eesti vabariigis.
Mida oleks vaja teha, et olukorda parandada?
Kuni 1995. aastani oli Eestis olemas Energeetikaministeerium, valdkonda peeti tol ajal niivõrd oluliseks. 2009. aasta teises lisaeelarves eraldati Kliima- ja energiaagentuurile 86 miljonit krooni. KredExi kõrvale loodi kiirustades Kliima- ja Energiaagentuur, mis abi asemel hakkas hoopis KredExit segama.
Juhan Parts väitis eile, et antud agentuuri on siin saalis ilma asjata kotitud. Kui nüüd üdini aus olla, pole mina siin küll kottija olnud, aga usun, et ega see ikka ilma asjata ka ei toimunud. Agentuurile anti raha, ilma et oleks selge, milliseid ülesandeid ja kuidas hakkab agentuur täitma. Lühikest aega tegutsenud agentuur on silma paistnud vaid skandaalidega.
Eesti vajab konkreetset juhtimiskeskust antud küsimuses. Kliima- ja Energiaagentuur on vajalik, kuid tookord taheti parimat ja välja tuli nii nagu alati. Agentuur peab olema tõsiselt võetav, vastutama terve energeetikamajanduse eest, tehes koostööd ministeeriumite, KerdExi ja omavalitsustega. Mul on hea meel näha, et lõpuks on ka majandus- ja kommunikatsiooniministeerium aru saanud vajadusest koostada detailne ülevaade agentuuri poolt toetatud projektidest ja sõlmitud lepingutest, mille põhjal saaks uus Riigikogu ja Valitsus teha kaalutletud otsuse agentuuri edasise saatuse suhtes.
Lisaks tuleb tagada süsteemsus ja sidusus teiste valdkondade poliitikatega ja tervikpildi hoidmine. Eelmisel nädalal otsustas Valitsus tõsta näiteks kütuseaktsiisi raudteel ja laevadel. Ühesõnaga, selge märk, et me ei tugevda ega soodusta seda transpordisektorit, kus kaupade veo hind ühe tonni kohta on kõige ökonoomsem. See pole ju abikäsi säästmisele vaid hoopis vastupidi.
Tõsta oluliselt süsteemsust teavitamisel ja kodanike harimisel. Kahjuks põhineb see tegelikkusel ikkagi kodaniku enda tunnetusel. Näiteks me võime küll KredExiga suuri kortermaju soojustada, aga kuna Eestis puuduvad nii uutel kui vanadel majadel soojusarvestid korterites, mis Euroopas laialt levinud, leidub ikka neid, kes talviti rahulikult aknaid hoiavad, mitte ei keera radiaatoritelt temperatuuri maha. Teavitus ja idee tuleb viia indiviidi tasemele.
Teisalt täna on populaarne rääkida nutivõrgust. Kuulge, see peaks olema rikaste inimeste eralõbu. Nagu ütleb hea kolleeg Lembit Kaljuvee, paneme ikka enne auto sõitma, kui hakkame igasugu imevidinaid, nagu automaatne roolisoojendus või massaaži tegevad istmed. Võimaliku investeeringu tasuvus on mõõdetav valgusaastatega.
Tuleb selgemalt analüüsida kohustuslike kaugkütte piirkondade majanduslikku efektiivsust ja alternatiivsete energiatõhusamate küttesüsteemide kasutamist. Eile vastas minister Parts, et valdav osa võrkudest kuulub omavalitsustele või nende ettevõtetele ja see oleneb nende ostustest. Kahjuks isegi väga suure tahtmise puhul käivad antud hiigelinvesteeringud paljudele omavalitsustele selgelt üle jõu. Kuid kaod on kohati ligi 20% ja tarbijal alternatiiv puudub.
Tõepoolest kõige suuremat kokkuhoidu on võimalik saada hoonete soojamajanduses. Seda nii lähtuvalt nõukogude ehituskvaliteedis kui ka põhjamaisest kliimast. 70% inimestest elavad korterelamutes, eramajade sääst on väiksem, kuid ka neid ei tohi unustada. Selgelt rohkem tuleb panustada koostööle riigi, KredExi ja omavalitsuste vahel. Süsteemus tuleb tagada alates projekti koostamisest kuni ehituse viimase faasini.
Ühesõnaga energiasäästu, majanduse-, keskkonna- ja rahanduspoliitikat tuleb vaadelda veelgi enam süsteemse tervikuna. Õpime teiste vigadest, ärgem tehke sipelgad järele ja veame energia vankrit üheskoos ja ühes suunas.
Tänan tähelepanu eest,
Kõigepealt ma soovin tänada majandus ja kommunikatsiooniministrit Juhan Partsi eilse ettekande eest. Ma nõustun täielikult, et Eesti suurim võimalik energia kokkuhoid tuleb hoonetest ja elamutest, eriti muidugi kortermajadest, kus elab ligi 70% elanikest. Aga nõmmelasena soovin positiivselt esile tõsta oma kodukandimehe härra Partsi öeldut, et kuigi eramaide puhul on saavutava energia sääst väiksem, siis mingi prääniku me neil ikka aastaks 2014 leiame. Jään rõõmuga ootama.
Tuleb tunnistada, et energia säästmise kõige suuremaks ja olulisemaks võtmeks on süsteemsus. Täna puudub riigil terviklik poliitika ja rakendusmeetmed. Riigipoolsed energiasäästu toetavad regulatsioonid ning stimuleerivad meetmed on piiratud ja ebasüsteemsed. Madal teadlikkus / Infopuudus.
Tarbijatel on piiratud arusaam ja info oma energiakulude jaotusest ning säästuvõimalustest. Palju müüte ja ebaadekvaatset infot. Teavituskampaaniad on küll kõlavad hästi, kuid reaalse tulemuse saamiseks peab teavitus olema süstemaatilisem ja läbimõtestatum.
Teiseks ma saan aru, et eile tuli siin välja kahel kolleegil, Indrek Raudsel ja Liisa-Ly Pakostal on Eesti metsaga oma suhe. Keskkonnakomisjoni liikmena on see täielikult tervitatav ja ma siiralt arvan, et me peaksime kõikide teemade puhul rohkem tooma esile näiteid loodusest ja sealt õppima, leidmaks igaüks sealt oma ilusa suhte.
Toon siinkohal keskkonnakomisjoni liikmena ühe näite loodusest, mis hästi ilmestab energia säästmist Eestis.
Näide loodusest:
Sipelgat peetakse üheks tugevamaks loomaks arvestades tema kehakaalu. Sipelgate vaatlemise näeme koomilisi hälbeid või kurioosseid olukordi, mida sipelgad ei märka: enda meelest teevad nad väga kasulikku tööd. Tüüpilise näite leiame saagi tassimisel. Suurt röövikut veetakse koos, kuid nii, et seda tiritakse igasse suunda. Röövik nihkub lõpuks sinna poole, kus tassijaid rohkem.
Mõni võib istuda koguni rööviku seljas, tirib lõugadega kõigest jõust, on veendunud oma kasulikus tegevuses ega märka, et teda ennast tassitakse koos röövikuga. Sipelgatel puudub teatud juhtudel terviklik ja ühtne lähenemine. Igaüks tahab minna otseteed pessa. Sama lugu on täna kahjuks säästva energia poliitikaga Eesti vabariigis.
Mida oleks vaja teha, et olukorda parandada?
Kuni 1995. aastani oli Eestis olemas Energeetikaministeerium, valdkonda peeti tol ajal niivõrd oluliseks. 2009. aasta teises lisaeelarves eraldati Kliima- ja energiaagentuurile 86 miljonit krooni. KredExi kõrvale loodi kiirustades Kliima- ja Energiaagentuur, mis abi asemel hakkas hoopis KredExit segama.
Juhan Parts väitis eile, et antud agentuuri on siin saalis ilma asjata kotitud. Kui nüüd üdini aus olla, pole mina siin küll kottija olnud, aga usun, et ega see ikka ilma asjata ka ei toimunud. Agentuurile anti raha, ilma et oleks selge, milliseid ülesandeid ja kuidas hakkab agentuur täitma. Lühikest aega tegutsenud agentuur on silma paistnud vaid skandaalidega.
Eesti vajab konkreetset juhtimiskeskust antud küsimuses. Kliima- ja Energiaagentuur on vajalik, kuid tookord taheti parimat ja välja tuli nii nagu alati. Agentuur peab olema tõsiselt võetav, vastutama terve energeetikamajanduse eest, tehes koostööd ministeeriumite, KerdExi ja omavalitsustega. Mul on hea meel näha, et lõpuks on ka majandus- ja kommunikatsiooniministeerium aru saanud vajadusest koostada detailne ülevaade agentuuri poolt toetatud projektidest ja sõlmitud lepingutest, mille põhjal saaks uus Riigikogu ja Valitsus teha kaalutletud otsuse agentuuri edasise saatuse suhtes.
Lisaks tuleb tagada süsteemsus ja sidusus teiste valdkondade poliitikatega ja tervikpildi hoidmine. Eelmisel nädalal otsustas Valitsus tõsta näiteks kütuseaktsiisi raudteel ja laevadel. Ühesõnaga, selge märk, et me ei tugevda ega soodusta seda transpordisektorit, kus kaupade veo hind ühe tonni kohta on kõige ökonoomsem. See pole ju abikäsi säästmisele vaid hoopis vastupidi.
Tõsta oluliselt süsteemsust teavitamisel ja kodanike harimisel. Kahjuks põhineb see tegelikkusel ikkagi kodaniku enda tunnetusel. Näiteks me võime küll KredExiga suuri kortermaju soojustada, aga kuna Eestis puuduvad nii uutel kui vanadel majadel soojusarvestid korterites, mis Euroopas laialt levinud, leidub ikka neid, kes talviti rahulikult aknaid hoiavad, mitte ei keera radiaatoritelt temperatuuri maha. Teavitus ja idee tuleb viia indiviidi tasemele.
Teisalt täna on populaarne rääkida nutivõrgust. Kuulge, see peaks olema rikaste inimeste eralõbu. Nagu ütleb hea kolleeg Lembit Kaljuvee, paneme ikka enne auto sõitma, kui hakkame igasugu imevidinaid, nagu automaatne roolisoojendus või massaaži tegevad istmed. Võimaliku investeeringu tasuvus on mõõdetav valgusaastatega.
Tuleb selgemalt analüüsida kohustuslike kaugkütte piirkondade majanduslikku efektiivsust ja alternatiivsete energiatõhusamate küttesüsteemide kasutamist. Eile vastas minister Parts, et valdav osa võrkudest kuulub omavalitsustele või nende ettevõtetele ja see oleneb nende ostustest. Kahjuks isegi väga suure tahtmise puhul käivad antud hiigelinvesteeringud paljudele omavalitsustele selgelt üle jõu. Kuid kaod on kohati ligi 20% ja tarbijal alternatiiv puudub.
Tõepoolest kõige suuremat kokkuhoidu on võimalik saada hoonete soojamajanduses. Seda nii lähtuvalt nõukogude ehituskvaliteedis kui ka põhjamaisest kliimast. 70% inimestest elavad korterelamutes, eramajade sääst on väiksem, kuid ka neid ei tohi unustada. Selgelt rohkem tuleb panustada koostööle riigi, KredExi ja omavalitsuste vahel. Süsteemus tuleb tagada alates projekti koostamisest kuni ehituse viimase faasini.
Ühesõnaga energiasäästu, majanduse-, keskkonna- ja rahanduspoliitikat tuleb vaadelda veelgi enam süsteemse tervikuna. Õpime teiste vigadest, ärgem tehke sipelgad järele ja veame energia vankrit üheskoos ja ühes suunas.
Tänan tähelepanu eest,
Tuesday, May 3, 2011
Minu esimene kõne riigikogus- mure aina tõusvast elektrihinnast
Proua juhataja! Head kolleegid!
Vaatamata päikesepaistelisele kevadilmale õues on mul täna siin saalis esinedes hingel tõsine mure. Ja see mure puudutab meid kõiki. Teemaks on taaskord kavandatav ja tänaseks täiesti prognoosimatu elektrihinnahinna tõus lähiaastatel. Minul on olnud olla au küll riigikogu liige mõned päevad vähem kui üks kuu, kuid ma olen selle vähese ajaga aru saanud, ei osata või pigem ei taheta anda sisulisi vastused. Kui härra peaminister Ansip vastas alles paar nädalat tagasi siit puldist vastuseks kolleeg Kaljuvee küsimusele, et kas Eesti Energia järjekordne võrgutasude tõstmine 13% võrra on põhjendatud, vastas Ta, et tema ei anna hinnangut enne kui Konkurentsiamet. Mäletan selgelt, et enne valimisi oli ta antud hinnatõusu emotsionaalselt lauslolluseks pidanud. Mulle selline otsekohesus meeldis. Kiiduväärt!
Aga siin saalis kuuludud põhjendus, et see oli tingitud vaid sellest, et taotlus oli halvasti vormistatud või et 13% asemel oli 19% paneb mind lihtsalt kukalt kratsima. Vaevalt, et peale tema keegi niimoodi valitsuse pressikonverentsil aru sai. Tänaseks on konkurentsiamet hinnatõusu heaks kiitnud ja peaministrilt saame tema seisukohta kuulda juba kolmapäeval. Aga lisaks hinnatõusule ja teadmatusele, mida toob endaga kaasa elektri vaba turg aastal 2013 juhin ma tähelepanu kirjale mida me koos kolleeg Laasiga saatsime riigikontrolör Mihkel Oviirile.
Riigikontroll on riigi audiitor, kes vaatab, kas avaliku sektori raha on kasutatud tulemuslikult – säästlikult, tõhusalt ja mõjusalt – ning õiguspäraselt. Samuti on Riigikontrolli ülesanne hinnata, kas valitsuse tegevus on piisav, et tagada maksumaksja raha sihipärane ja otstarbekas kasutamine, ning kas aruanded annavad kulutamisest ja tulemuslikkusest adekvaatse pildi. Tuginedes eelnevale pean äärmiselt oluliseks elektrienergia tarbijate õiglast ja vastutustundlikku kohtlemist riigi energiamonopoli poolt, millega seoses soovisime juhtida riigikontrolöri tähelepanu Eesti Energia investeerimistegevusele.
Eesti elektritarbijale kvaliteetse teenuse tagamisel on õigustatud investeeringud kohalikku elektritootmisesse. Täna on teada, et Eesti Energia tegeleb aktiivselt välismaale investeerimisega, näiteks Jordaania ja USA projektid. Avalikkus ei tea nende projektide rahastamisega seonduvat ning seda, milline on Eesti maksumaksja panus nendesse projektidesse ja kui õiglane see hetke kehva majandusolukorda arvestades on.
Lähtuvalt eeltoodust ja võttes arvesse avalikkuse kõrgendatud huvi Eesti Energia tegevuse suhtes seoses välismaale suunatud suurte investeeringutega, palusime riigikontrolöril esimesel võimalusel alustada Eesti Energia investeerimistegevuse auditeerimist, et selgitada välja ettevõtte poolt tehtavate investeeringute mõistlikkus lähtuvat Eestis valitsevast majandusolukorrast, nende vajalikkus, projektide tegelik maksumus ja kulutuste põhjendatus ning nende mõju Eesti elektritarbijale lähtuvalt olemasolevast elektri hinnakujundusest.
Kutsun kõiki mitte ainult sel teemal kaasa rääkima, vaid ka tegudele!
Vaatamata päikesepaistelisele kevadilmale õues on mul täna siin saalis esinedes hingel tõsine mure. Ja see mure puudutab meid kõiki. Teemaks on taaskord kavandatav ja tänaseks täiesti prognoosimatu elektrihinnahinna tõus lähiaastatel. Minul on olnud olla au küll riigikogu liige mõned päevad vähem kui üks kuu, kuid ma olen selle vähese ajaga aru saanud, ei osata või pigem ei taheta anda sisulisi vastused. Kui härra peaminister Ansip vastas alles paar nädalat tagasi siit puldist vastuseks kolleeg Kaljuvee küsimusele, et kas Eesti Energia järjekordne võrgutasude tõstmine 13% võrra on põhjendatud, vastas Ta, et tema ei anna hinnangut enne kui Konkurentsiamet. Mäletan selgelt, et enne valimisi oli ta antud hinnatõusu emotsionaalselt lauslolluseks pidanud. Mulle selline otsekohesus meeldis. Kiiduväärt!
Aga siin saalis kuuludud põhjendus, et see oli tingitud vaid sellest, et taotlus oli halvasti vormistatud või et 13% asemel oli 19% paneb mind lihtsalt kukalt kratsima. Vaevalt, et peale tema keegi niimoodi valitsuse pressikonverentsil aru sai. Tänaseks on konkurentsiamet hinnatõusu heaks kiitnud ja peaministrilt saame tema seisukohta kuulda juba kolmapäeval. Aga lisaks hinnatõusule ja teadmatusele, mida toob endaga kaasa elektri vaba turg aastal 2013 juhin ma tähelepanu kirjale mida me koos kolleeg Laasiga saatsime riigikontrolör Mihkel Oviirile.
Riigikontroll on riigi audiitor, kes vaatab, kas avaliku sektori raha on kasutatud tulemuslikult – säästlikult, tõhusalt ja mõjusalt – ning õiguspäraselt. Samuti on Riigikontrolli ülesanne hinnata, kas valitsuse tegevus on piisav, et tagada maksumaksja raha sihipärane ja otstarbekas kasutamine, ning kas aruanded annavad kulutamisest ja tulemuslikkusest adekvaatse pildi. Tuginedes eelnevale pean äärmiselt oluliseks elektrienergia tarbijate õiglast ja vastutustundlikku kohtlemist riigi energiamonopoli poolt, millega seoses soovisime juhtida riigikontrolöri tähelepanu Eesti Energia investeerimistegevusele.
Eesti elektritarbijale kvaliteetse teenuse tagamisel on õigustatud investeeringud kohalikku elektritootmisesse. Täna on teada, et Eesti Energia tegeleb aktiivselt välismaale investeerimisega, näiteks Jordaania ja USA projektid. Avalikkus ei tea nende projektide rahastamisega seonduvat ning seda, milline on Eesti maksumaksja panus nendesse projektidesse ja kui õiglane see hetke kehva majandusolukorda arvestades on.
Lähtuvalt eeltoodust ja võttes arvesse avalikkuse kõrgendatud huvi Eesti Energia tegevuse suhtes seoses välismaale suunatud suurte investeeringutega, palusime riigikontrolöril esimesel võimalusel alustada Eesti Energia investeerimistegevuse auditeerimist, et selgitada välja ettevõtte poolt tehtavate investeeringute mõistlikkus lähtuvat Eestis valitsevast majandusolukorrast, nende vajalikkus, projektide tegelik maksumus ja kulutuste põhjendatus ning nende mõju Eesti elektritarbijale lähtuvalt olemasolevast elektri hinnakujundusest.
Kutsun kõiki mitte ainult sel teemal kaasa rääkima, vaid ka tegudele!
Monday, April 18, 2011
Valimislubadused sulavad kiiremini kui talvine lumi
Tegelikult mulle sugugi selline valitsusele näpuga näitamine ei meeldi. Aga lihtsalt kodanikuna tunnen siirast pahameelt ja lausa viha. Kuidas on võimalik, et enne valimisi lausa lubatakse eelarve tasakaal kirjutada Eesti Vabariigi põhiseadusesse, aga tegelikult elatakse täna ja veel mitu head aastat võlgu. Kuidas on võimalik, et enne valimisi ütleb peaminister, et elektri hinna tõusu taotlus on laus lollus. Ja mõned kuud hiljem juba selline jutt! Rahandusministeeriumi värske majandusprognoos eeldab, et elektri hind kasvab lähema kolme aastaga märkimisväärses tempos – ligi 20 protsenti. Hinnale annavad hoogu nii elektribörs kui ka võrgutasud. Erilist tähelepanu pööraks ma ikka sellele mõttele. Elektribörsi hinnatõusu suurust on keeruline hinnata. Kui võtta aluseks Soome hind, siis ootab Eesti tarbijat ees peaaegu 100-protsendiline elektrienergia hinnatõus. Eilne börsi hind oli näiteks 55 eurot, kui siseriigis on suletud hinnatasemeks ligi 30 eurot megavatt tunni eest.
Ehk ma mäletan selgelt, kuidas mulle räägiti, et vaba turg toob mulle hinnalanguse ja parema teenuse. Ja eestlane muidugi läheb ja valib, et meiega võib kindel olla ning meiega võidad! Kas tõesti 49,1% valijatest ei tunne ennast petetutena? Või usutakse tõesti, et kõiges on süüdi meist mitte olenev Euroopa Liit ja maailma majanudus või mõlemad kurjad üheskoos? Ja me peamegi olema Euroopa kõrgeima hinnatõusuga maa?
Ehk ma mäletan selgelt, kuidas mulle räägiti, et vaba turg toob mulle hinnalanguse ja parema teenuse. Ja eestlane muidugi läheb ja valib, et meiega võib kindel olla ning meiega võidad! Kas tõesti 49,1% valijatest ei tunne ennast petetutena? Või usutakse tõesti, et kõiges on süüdi meist mitte olenev Euroopa Liit ja maailma majanudus või mõlemad kurjad üheskoos? Ja me peamegi olema Euroopa kõrgeima hinnatõusuga maa?
Subscribe to:
Posts (Atom)