Kui tahta iroonitseda, siis võiks
vaadata Tallinna linnavalitsuse tegevust kui teatrilava, kus erinevad
situatsioonid, vahel harva ka tegelaskujud, vahelduvad mängleva kergusega
teenides publiku joovastavat aplausi. Olgu siis selleks tasuta ühistranspordi
varju peidetud Tallinna elanikeregistri suurendamise sõbralik näitemäng,
turgude kokkukoondamise kava tehes nad üksteisest sõltuvaks või linna jäätmeveo
vingerpuss egiidi all „Madalamad kogukulud“. Viimasest tahangi lähemalt
rääkida, tundes linnakodaniku ja Riigikogu liikmena siirast muret inimestega
manipuleerimise ja rumalaks tembeldamise eest.
Möödunud aasta lõpus tõi
linnavalitsus päevavalgele idee luua linna haldusesse jäätmekeskus, kes hakkaks
haldama prügiveoga seotud asjaajamist. Seda sammu põhjendati küll kulude
kokkuhoiu ja madalama teenuse lõpphinnaga. Igale vähegi mõtlevale inimesele on
aga ilmselge, et iga uue astutuse, osakonna või muu instantsi loomine toob
kaasa lisakulusid. Me ei ela ju eilses päevas, et loodaksime naiivselt „tasuta
lõunatele“. Juba ainuüksi uue „keha“ loomine, nimetame seda siiski selguse
mõttes „vahekehaks“ ja administreerimine nõuab oma hinda ning vaevalt linnavalitsus
selle oma taskust kinni maksab. Ikka vaadatakse linnakodanike kukrute poole,
keda tasuta bussisõiduga enda poole meelitati. Prügimajanduse täieliku
haldamise ja valdamise enda õlule võtmine ei tähenda sugugi mitte tõhusamat
kontrolli ja väiksemaid lõpphindu, vaid kavalat võtet kogu võim sektoris enda
kontrolli alla haarata.
Et mitte tühje sõnu loopida, siis
saab igaüks eeltoodus veenduda vaadates Tallinna linna kodulehelt uusi
kehtestatud jäätmeveo hindu ja võrrelda neid varasemate aastate omadega. Sealt
on selgelt näha suure osa teenuste hinnatõus ja abstraktselt esitatud
lisateenused nimekiri koos arusaamatu hinnapoliitikaga. Kui võtta näitena
prügiveo hinnad Lasnamäel ja kõrvutada neid 2011. aasta omadega, siis on
märgata keskmiselt hoopis üle 25%-list tõusu. Kus on siin lubatud 30% kuni
koguni 50% madalamad hinnad? Linnaisad võiksid sellele nüüd numbriliselt
tõestatud vastuse anda. Selle on ära teeninud iga linnakodanik, kelle iga
liigselt makstud euro linnavalitsuse kukrut kergitab.
Tahtnuks Tallinn käituda
heaperemehelikult ja hoolivalt, siis ei oleks ta kogu turgu oma valvsa pilgu
alla koondanud. Praegu valitseb linn kogu prügiveoskeemi – valib välja vedaja,
teeb vajadusel vahekokkuleppeid (loe: endale soodsaid tehinguid välistades
ebasoodsad konkurendid) ja kehtestab teenuse lõpphinna. Tarbija eest jääb aga
varjatuks hinnapoliitika telgitagused ja läbipaistvus ehk näiteks see, millised
vahendusasud lisanduvad teenuse lõpphinnale. Kas me tõesti peame liikuma
järjest hämarama poliitika poole?
Eriti kummastav on lugeda
arvamusi nagu olevat uus jäätmeveosüsteem parim valik turu seisukohast
lähtuvalt. Siin tuuakse põhjenduseks nagu olevat jäätmeturg „eriline“
majandusharu, mis vajab „erilist“ kohtlemist. Paaniliselt välditakse turu
liberaliseerimist tuues põhjenduseks hirmu turuliidrite kokkumängu ja
turujagamise osas. Vastutustundetu on väita nagu tähendaks vaba turu juurde
pöördumine selles sektoris teenuse hinnatõusu tarbijale. Terve mõistus
kinnitab, et mida rohkem on turul osalisi ja suurem on konkurents, seda väiksem
on kardetud kokkulepete võimalus ning seda paremaid tingimusi saab endale
kaubelda teenuse tarbija.
Kui minna asjaga sügavamale, siis
oleks vabaturumajanduse kontekstis veelgi õiglasem ja läbipaistvam see, kui iga
tarbija saaks ise sõlmida jäätmevedajaga lepingu. Praeguse seadusandluse
kohaselt korraldavad kohalikud omavalitsused jäätmeveo konkursse ning sõlmivad
vedajatega lepingud. Miks ei võiks tarbija ehk iga klient ise otsustada, keda
ta end teenindama soovib ning millist hinna-kvaliteedi suhet on ta valmis
kandma. Sisulise muudatusena peaks olema prügiveo leping kohustuslik, kuid igal
inimesel peaks jääma õigus valida endale sobivaim prügifirma. Ja kindlasti
tuleb leida lahendus olukorrale, kus korraldatud olmejäätmeveo jõustumisest
alates on vähenenud ja vähendatud inimeste huvi liigiti jäätmeid koguda.
Milleks sorteerida kui kuu lõpuks on vaja prügikonteiner täis saada. Aga see
jäägu juba Riigikogu otsustada, kuhu jäätmeseaduse muutmisettepanekud ka
jõudnud on.
Lõpeks on Tallinn otsuse
langetanud ja „vahekehaga“ süsteem kehtib aasta algusest, siis pole mõtet enam
pikalt näppu viibutada. Ometigi on muret tekitav jälgida linna jätkuvaid
mehkeldusi rumalaks peetava elanikuga. Selles valguses kerkib küsimus - kuidas
võime olla kindlad, et näiteks järgmisena ei hakka linn dikteerima meie leiva
hinda?
