Keskerakonna täitmata lubaduste nimekiri on pikk ja lohisev

Keskerakond püüab seekordsetel valimistel hääli loosungi all „Teised lubavad, meie teeme.“ Tegelikkuses on see väide sisutühi - pikalt ainuvõimul olnud keskerakondlike linnaisade tühjade lubaduste nimekiri on lubamatult pikk. Paljud lubadused, mis anti tallinlastele kas neli, kaheksa või isegi rohkem kui kümme aastat tagasi on ikka veel täitmata. Lugejate mälu värskendamiseks mõned näited siiani lunastamata vekslitest.

Mastaapsetest projektidest on tegemata trammiliin Lasnamäele, mis oli Keskerakonna peamine lubadus juba 2005. aastal. Keskerakondliku saamatuse võrdkujuks on renoveerimata linnahall, millest on tänaseks saanud kesklinna häbiplekk. Jätkuvalt ootavad korda tegemist pooled (ca 60) Tallinna lasteaeda, millest mõnede seisund on juba nii vilets, et see ohustab laste tervist. Pika ja kurva ajalooga on ka linnateatri uue hoone ehitamise saaga.

Mulle sattus kätte Keskerakonna manifest, mis pärineb 2009. aasta kohalike valimiste ajast.  Sealt leiab esimese asjana, et pensionäridele makstav kompensatsioon tõuseb 2000 kroonini ehk siis 128 euroni. Täna saavad eakad hoopis 78 euro suurust toetust - vahe on märkimisväärne ning pettus ilmne.  Ja mis aga kõige huvitavam – värske valimislubadus on maksta pensionäridele 100 eurot. Lubadus on  kaheksa aastaga kahanenud, rääkimata sellest, et üldine  elukalliduse tõus on vähendanud selle summa väärtust.

Samal ajal kulutab Keskerakond Tallinna Televisiooni ülalpidamisele aastas 3,7 miljonit eurot, maksab iga-aastaselt Moskvast juhitavale telekanalile 0,5 miljonit eurot ja on Ühistupangale eraldanud kokku juba 12 miljonit eurot. Suured summad kuluvad ka linnapoe, parteiliste ametnike armee ning tohutu pressiosakonna peale. Kõik see on korstnasse kirjutatud maksumaksja raha, mille eest oleks saanud palju häid asju korda saata.

Linnavalitsus on ära teeninud tõsise kriitika ka oma suutmatusega kaasata Tallinna arendamisse euroraha. Siin lasub oma süü ka pikalt riiki valitsenud Reformierakonnal, kes Keskerakonnaga vägikaigast vedades teadlikult ühisprojektidele takistusi veeretas ja nii tallinlaste ja Tallinna arengu huvide vastu töötas.

Silmnähtavalt on nii selle vastasseisu kui linnavalitsuse kehva töö tõttu kannatanud tee-ehitus. Auklike teid leiab igalt poolt ja igast linnaosast. Renoveerimata on Raja tänav ja Raja-Mäepealse ristmik, kaasajastamata Nõmme keskuse ja Pääsküla raudtee ülesõidud. Kümned ja kümned kvartalisisesed teed üle linna on lausa kohutavas olukorras. Äärmiselt viletsas seisus on Peterburi tee, mis on küll riigimaantee. Samas on keskerakondlasest taristuminister Kadri Simson juba ligi aasta ametis, kuid mingeid arenguid selle nii olulise magistraaliga näha ei ole.

Vaatame veel objekte, mida kõike Keskerakond lubas, kuid on jätnud tegemata. Nii lubati aastate eest renoveerida Õismäe humanitaargümnaasiumi, mis tänaseks on kurioosumina hoopis lammutatud. Korda tegemata ja laiendamata on Mustamäe avatud noortekeskus, rajamata kultuurikeskuse Kaja juurdeehitus ning renoveerimata Akadeemia tee ringidemaja.  Mooni tänavale pole ehitatud uut vabaaja keskust ega Mustamäe teele jäähallist ja ujulast koosnevat spordikompleks. Piritale, samuti Stroomi ja Pikakari randa pole kerkinud lubatuid uusi rannahooneid.

Keskerakonna võimu ajal on jäänud seisma raamatukogude arendamine, justkui tallinlased enam raamatuid ei loekski. Moodne raamatukogu peab olema hästikäidavas kohas, nagu Vabaduse väljaku lähistel asuv keskraamatukogu peahoone. Mitme linnaosa raamatukogud on aga endiselt peitunud kusagile “nurga taha,” mistõttu on puuetega inimestel või eakatel nende külastamine keeruline. Rahvaraamatukogu seadus ütleb, et omavalitsus peab ehitama iga 15000 elaniku kohta ühe raamatukogu. Lasnamäel elab ligi 120000 inimest, kuid tegutseb vaid kaks raamatukogu ja needki asuvad üksteise vahetus läheduses. Kus on ülejäänud kuus  Lasnamäe raamatukogu, härrad linnavalitsejad? Kristiines pole aga üldse raamatukogu, kuigi seda on ammu-ammu lubatud.

Sotsiaaldemokraadid on oma tegudega tõestanud, et nad viivad oma lubadused ellu. Tõestame seda igapäevaselt valitsuse tasandil. Nii toetab valitsus linnahalli renoveerimist 40 miljoni euroga ning paneb õla alla ka linnateatri arendamisele. Samamoodi leiavad sotsiaaldemokraadid euroliidu ja valitsuse toel rahastuse Tallinna uute trammiliinide arendamiseks. Nelja aasta jooksul renoveerime kõik lasteaiad.

Tallinnas vajab hädasti pööret. Koos valijate abiga viivad sotsiaaldemokraadid selle ellu.

Me ei ehita järjekordseid müüre, vaid avatud ja tulevikku vaatavat Euroopa riigi pealinna

Tallinnas on käes põnevad ajad. Nädal tagasi näitas Emori küsitlus Tallinnas sotsiaaldemokraatidele kodanike seas 18-protsendilist toetust. Keskerakond on samal ajal langustrendis. Olgu see meile kõigile innustuseks ning teisalt märgiks, et seekord tuleb sügis teisiti.

Paljud on minult küsinud ja saanud selge vastuse: jah, ma olen valmis kandideerima Tallinna linnapeaks ning edu korral loobuma keskkonnakomisjoni esimehe tööst Riigikogus.

Mitmendat põlve tallinlasena olen veendunud, et linnapea amet on rohkem kui üheksast viieni töö. See on elustiil, see on suhtumine ja teadmine, et terve linn on minu koduhoov, mitte pelgalt töökoht, kuhu tullakse autoga Paidest või Põltsamaalt kell 9 ja lahkutakse kell 17.

Mulle on oluline, et me ei ole oma püüdlustes üksi. Ma näen ja tunnetan iga päev, kuidas Tallinna sotsiaaldemokraadid ja veel paljud inimesed on ühendanud jõu ja on valmis koos minuga pöörama Tallinnas uut lehekülge. Spordimehena ma tean, et muutused ja edu on võimalik saavutada ainult meeskonnatöös. See on meie ajalooline võimalus.

Aitäh teile kõigile senise toetuse ja panuse eest – töötame koos edasi!

Aga – kala hakkab mädanema peast. Ühe erakonna pikk ainuvõim on Tallinna arengu peatanud ja linnavõimu laisaks muutnud.

Ükspuha, millist kivi selles sumbunud tiigis liigutad, siis alati tuleb selle alt paha haisu. Ma ei hakka peatuma Tallinna prügimajandusel, kus valitseb totaalne kaos ja peataolek. Ärme räägi täna autoromudest, mis risustavad linnapilti. Ei tasu kõnelda isegi korruptsioonist Tallinna linnaplaneerimises ega sellest, et pealinna volikogu juhib isik, kes on parasjagu altkäemaksu andmise süüdistusega kohtu all. 

See pole meile uudiseks, oleme energilise opositsioonijõuna sellele pidevalt tähelepanu juhtinud ja juba praegu me näeme, kuidas sotsiaaldemokraadid suudavad tõugata ainuvalitsevat linnavõimu otsustama.

Hurjutasime Keskerakonda selle eest, et linna domeenid ja kaubamärgid on Keskerakonna omandis. Nad tagastavad need.

Hakkasime rääkima romudest, mis rikuvad linnapilti. Selle peale läksid ka Lasnamäe ning Haabersti linnaosavanemad romude vastu võitlusse.

Nõudsime juba mitu kuud tagasi, et abilinnapeaga seotud prügifirmaga BWM OÜ -ga on vaja kõik lepingud kohe lõpetada. Nüüd see nii juhtuski. 

See kõik näitab veelkord, et meil on juba täna jõudu ja kaalu, et seista uue Tallinna ja tallinlaste eest.

Nüüd on aeg koos teiega asuda tööle, et tõugata minevikku läppunud võimumonopol ja visata kolhoositallid mustusest puhtaks.

Meile on ikka ette heidetud liigset jutustamist. Asjata. Toon siin välja mõned konkreetsed asjad, mida oleme viimasel ajal valitsuses ära teinud pealinlaste elu parandamiseks:

lõpetasime riigi ja pealinna vastasseisu, mille tulemusena teeme korda Kalevi staadion ja renoveerime Tallinna Linnahalli:

eraldame 215 miljonit eurot ravijärjekordade lühendamiseks;

anname aastas 15 miljonit eurot, et tagada igale lapse pääs sobivasse huviringi või trenni, millest pealinnale ligi miljon eurot;

tõstame lastetoetusi, et kolme-lapselised pered saavad kuus 500 eurot;

panustame kohalikke omavalitsusi jäätmejaamade arengusse, Tallinn saab selleks aastas 650 000 eurot;

maksame sel sügisel üksi elavale eakale toetust 115 eurot;

ja loomulikult suured renoveerimisprojektid – Haabersti ristmik 19,6 miljonit, lennujaama laiemine 70 miljonit…

Need on vaid üksikud näited riigi ja pealinna koostööst.

Nüüd aga räägime meie kodulinnast.

Mis on meie, sotsiaaldemokraatide põhiline fookus nendel valimistel?

Loomulikult meie lapsed. Tallinna lasteaedadest vajab renoveerimist lausa 80 maja, mis on ligi kaks kolmandikku kõigist lasteaedadest. Sotsiaaldemokraatide peamine eesmärk ja lubadus nende valimistel on kõik need lasteaiad järgmise nelja aasta jooksul korda teha. Aga mitte ainult seda. Lisaks ilusatele majadele peab lastel ka kõht täis olema ning see toit peab olema tervislik. Et ükski laps ei jääks lasteaias söömata, tagame tasuta lasteaiatoidu kõigile Tallinna lastele.

Edasi. Oleme juba käivitanud programmi varajaseks keeleõppeks lasteaedades. Me usume, et iga lasteaias õpitud lisakeel tõstab laste konkurentsivõimet nende tulevases elus. Mul on hea meel, et Reformierakond on selles asjas meie paati hüpanud. Eesti keele omandamine vene lasteaedades on meie jaoks iseenesest mõistetav.

Meie plaanid on sellest aga kaugel ees – soovime investeerida lastesse, andes kõigile lastele rohkem kui ühe keele!

Linnakodanik peab tundma, et tema ongi linn, et ei ole veelahet ega mingit müstilist ametkondlikku monstrumit nimega linnavalitsus. Linnaosad, asumiseltsid, kodanikeühendused, uued ideed – need peavad saama Tallinna linna uueks võimuharuks. Anname kodanikele võimaluse ise arendada oma linna.

Sotsiaaldemokraatide soov on anda rohkem võimu Tallinna linnaosadele ning tuua sisse kaasava eelarve põhimõte, nagu tehakse paljudes teistes innovaatilistes linnades. Meie kindel seisukoht on, et halduskogu peab valima linnaosa vanema.

Tallinn peab saama sumbunud tiigist elujõuliseks jõeks, mis voolab sinna, kuhu linnaelanikud ise seda juhivad.

Tallinn on pika ning rikka ajalooga linn, mille üle tunneb uhkust kogu Eesti. Mina linnapeana kindlasti ei kavatse loobuda sellest, mis on hästi tehtud. Nii nagu kellelgi ei tuleks pähe minna vanalinna müüride kallale, ei loobu sotsid tasuta ühistranspordist ning muudest algatustest, mis on kaasa aidanud Tallinna arengule ja meie kogukonna edenemisele.

Meist mitte kaugel asuv Norra pealinn Oslo on võtnud eesmärgiks teha kesklinn 2019. aastaks autovabaks. See tulevikku vaatav otsus puudutab seal ligikaudu 350 000 autoomanikku. Minu küsimus teile on – miks ei võiks Tallinn plaanida midagi sarnast?

Miks ei võiks meie kesklinn olla ala, kus eesõigus on jalakäiatel ning jalgratturitel ning alles siis mootoriga transpordil? 

Meil on meeletu potentsiaal kujundada oma linn senisest oluliselt rohelisemaks ja puhtamaks. Näiteks teeme puhta joogivee tasuta kättesaadavaks kõikides avalikes parkides ning tihedama käidavusega tänavatel, paigaldades selleks linnaruumi vastavad joogikraanid.

Tallinn on kuulus oma spordi- ja rahvaspordiürituste poolest. Meil toimub suuri üldrahvalikke rahvaspordiüritusi, olgu need siis sügisjooks, kepikõnd või ajaloomatkad koos Jaak Juskega :)

Kuid sellest on veel vähe – meil on vaja saada Tallinna noored liikuma. Selleks on vaja rikastada noorte võimalusi kooli ajal ning pärast kooli spordiga tegelemiseks. Minu sihiks linnapeana on, et Tallinn oleks Euroopa spordipealinn aastal 2022. See on suur ja ambitsioonikas väljakutse, kuid teiega koos me saame sellega hakkama.

Ja lõpetan pöördumisega noorte poole. Tallinn on noortelinn, edumeelsete mõtete linn. Tallinn on linn, kus sündis skype, transferwise, e-valitsus ning omal ajal maailma kõige kõrgem hoone – Oleviste kirik. Meil tuleb hoida joont, et Tallinn oleks edumeelne, uuenduslik ning innovatiivne linn, mis on eeskujuks Läänemere maadest kaugemalgi.

Nendel valimistel saate esmakordselt valida teie, 16- ja 17-aastased tallinlased. Teie elujaatavad mõtted on see, mis annab Tallinnale hoogu, sära ja nooruslikku indu. Me ei ehita järjekordseid müüre, vaid avatud ja tulevikku vaatavat Euroopa riigi pealinna.

Teie toel – pealinna uus põlvkond – me tuleme ja loome Tallinna uueks!

Teie toel – kõik edumeelsed inimesed – me lõpetame selle umbse võimumonopoli ning paneme tallinlastena Tallinna juhtimisel käed külge!

Eesti rahvas on metsa-, mitte kirveusku

Eesti metsa ümber mühiseb ja lainetab, lausa vahutab. Tuhanded inimesed protesteerivad tänaval – ärge raiuge liigselt Eesti metsa. Teiselt poolt kõlavad manitsused – metsandus pakub siin tööd ligi 40000 inimesele ja täidab miljonite eurodega riigikassat. Neil kõigil oleks justkui õigus.

Ent… 21. sajandi Eesti vastutustundlik metsanduspoliitika ei saa lähtuda ainult majanduslikest eesmärkidest ja raiemahtudest. Mets on meie ökoloogiline vundament, vaimne tagala, osa meie ühisest mõtteruumist, mina-pildist ja kultuurilisest olemisest.

Riigikogu keskkonnakomisjon alustas tõsist tööd valitsusest saabunud metsaseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise eelnõuga, mille esimene lugemine oli parlamendi suures saalis 22. märtsil. Meie eesmärk on metsa kaitsta ja säästvalt arendada.

Rangema kaitse saavad täiendavalt 27 000 hektarit salu- ja laanemetsi, mis asuvad riigimaadel, kus RMK on juba peatanud täielikult majandustegevuse. Samuti tuleb lageraie asemel soodustada senisest enam alternatiivseid raieliike. Need on kahtlemata ülimalt positiivsed otsused.

Et mitte kirves endale jalga lüüa, peab enne kaalukaid otsuseid olema üheselt selge, kui palju on juurdekasv majandatavas metsas ja kui suur on Eesti metsa üldine juurdekasv. Erineva metoodika tõttu kõiguvad vastavad näitajad 3-4 miljoni tihumeetri ulatuses. Kindlatest raiemahtudest saab rääkida alles siis, kui lähteandmed on täpselt paigas.

Minule on üheselt selge, et Eesti metsa ei tohi langetada rohkem, kui seda peale kasvab. Nii täpselt on kirjas ka praeguse valitsusliidu leppes. See tähendab, et Nõmme rajaja Nikolai von Glehni sajand tagasi antud korraldus – kui võtad vana puu maha, pead noore asemele istutama – on jõudnud tänase Eesti metsapoliitikasse.

Riigikogu keskkonnakomisjon lisas seaduseelnõusse põhimõttelised muudatused, millest kõige olulisem on valitsuse õigus peatada uuendusraie, kui on alust eeldada, et raiete maht võib ületada majandusmetsa juurdekasvu. Praegune valitsus on esimene, kelle koalitsioonilepingus on selgelt kirjas: me ei raiu rohkem kui kasutatavat metsa juurde kasvab.

Samuti toetas keskkonnakomisjon keeldu suurendada lageraie langi ala, mis praegu kehtiva seaduse järgi ei tohi olla suurem kui 7 hektarit. Lisaks on mõistlik jätta alles kinnistupõhine metsade inventeerimine ja täiendame seadust sättega, et riikliku metsatoetuse saajana eelistatakse väiksema metsaomandiga erametsaomanikku.

Siit jõuame nagu mööda sirget sihti metsa taastamise ja uuendamise juurde. Riigimetsas istutatakse aastas 20 miljonit uut puud. Erametsades, kus raiumise mahud on poolteist kuni kaks korda suuremad, istutatakse aastas juurde kuni viis miljonit puutaime. Kas me saame sellest neljakordsest vahest järeldada pessimistlikult, et metsauuendus on suur kulu, mida kõik erametsaomanikud sunduseta tegema ei hakka, sest tuluks pöördub see kulutus alles uues inimpõlves ning nii kaugele ette vabatahtlikult kulutusi ei tehta? Selline üldistus oleks eksitavalt pealiskaudne. Võtame või Võrumaa Metsaühistu, kes 2014. aastal hankis 104 000 istikut ja mullu 344 000 istikut ning tänavu on kevadeks broneerinud 275 000 erineva puuliigi istikut. See on heaperemeheliku keskkonnahoolivuse näide.

Aga siin riivab silma ka üks raagus oks. Selsamal Võrumaa Metsaühistul on hetkel juba puudu 60 000 kuuse taime. Sellest johtub riigile kaks vajalikku ülesannet: astuda samme, et erametsaomanikel oleks piisavalt Eestimaiseid istikuid, näiteks RMK tootmisvõimaluste kaudu ning et erametsaomanikele oleks kättesaadav igakülgne metsamajandamise nõustamisteenus.

Metsauuenduse teema lõpetuseks üks eeskuju võtmise mõte Soome uuest üliliberaalsest metsaseadusest, mis kohustab raiestikud taasmetsastama. Loodusliku uuenemise osa on Soomes kõigest 20-25% ja ülejäänud juhtudel taastatakse mets läbi istutamise. Eestis on olukord praegu täpselt vastupidine.

Tallinna ja pealinna naabervaldade rohealadel on mitmel korral üleöö ja elanike jahmatuseks võetud elamukruntide lähedalt maha suured tükid metsa. Lahenduse, milleks on raietööde kavandamisel kohaliku kogukonna kaasamise kohustus, saab parlamendis seaduseelnõusse lisada. Küsimus on sätetes, mis panevad kohustuse otsida tiheasustusaladel kompromissi metsaomanike huvide ja metsakaitse vahel, sest olen tõepoolest kindel: riigimetsa ei saa langetada kohaliku kogukonna selja taga. Just seepärast lisasime metsaseaduse eelnõusse punkti, et linna rohealal kasvavat metsa ei tohi raiuda kohaliku omavalitsuse nõusolekuta ja raie kooskõlastatakse omavalitsusega enne metsateatise esitamist.

Eesti rahvas on olnud ikka metsa-, mitte kirve- või saeusku. Riigikogu keskkonnakomisjon kinnitas seda metsaseaduse ja looduskaitseseaduse muutmisel veelkord. Usun, et oleme leidmas tasakaalupunkti ja jõuame lahendusteni, mis kindlustavad nii vastutustundliku metsade majandamise kui ka säilitavad metsade liigirikkuse ja põlismetsad tulevastele põlvedele.

Prügine Sarapuu

Hoolimata korduvatest kinnitustest on ikkagi üheselt selge, et enne läheb issanda päike looja, kui propagandameedia hakkab pealinna elanikele Tallinna asjadest ausalt ja tasakaalustatult rääkima. Hetkel on siis kogu masinavärk pandud tööle Arvo Sarapuu prügist puhtaks rapsimiseks.

Eelmisel nädalal küsiti minult kui riigikogu keskkonnakomisjoni esimehelt terve ports küsimusi jäätmekäitluse kohta. Oli tunda küll, kuhu jutt tüürib ja mõni küsimus oli selgelt õelavõitu alatooniga, aga otsustasin teha oma tööd ja vastata nii sisukalt kui küsimused seda võimaldasid. 

Löön mina nüüd ajalehe lahti ja sellest kõigest on valminud hoopis totaalne demagoogiaküllane käkk: http://www.pealinn.ee/tagid/koik/prugisoda-vabaturg-tostab-hindu-linna-korraldatud-vedu-saastab-n190260 Loomulikult domineerib Sarapuu hädakisa sellest, kuidas avatud turg ja aus konkurents linnale hirmus tüütud on ja kuidas tahaks ikka nõukaaegseid riiklikke autobaase tagasi.

Panen siia ka oma vastused muutmata kujul, et oleks näha kui vähe neist kasutusse võeti ning millisesse kastmesse seegi vähene keerati:

1.      Ma saan aru, et praegu on omavalitsustes käibel kaks süsteemi: korraldatud jäätmevedu ja ilma omavalitsuse hanketa. Teie avalikest esinemistest paistab, et pooldate pigem viimast. Miks?

Üle kümne aasta on jäätmeseadusega olnud omavalitsustel kohustus rakendada korraldatud olmejäätmete vedu. Eelmise aasta sügisel Riigikogu Keskkonnakomisjoni istungil selgus, et Tallinna 13 nest jäätmeveo piirkonnast toimis korraldatud jäätmevedu ainult 3 piirkonnas ja 3  piirkonnas rakendati seda vaid osaliselt. Seega vaatamata kümme aastat kehtinud korraldatud jäätmeveo nõudele oli vabaturg jätkuvalt pooles pealinnas. Kui Tallinna Keskkonnaameti kohal lasuv korruptsiooni-kahtlus on hetkel liiga tõsine et kõik see takistab linnakodanike huvide kaitsmist ning jäätmeveohangetel parima vedaja ausat valimist, tuleb antud ülesanded delegeerida hoopis Kommunaalametile, kel on ehk praeguses asjade seisus parem võimekus prügiveo neutraalseks, korrektseks ning läbipaistvaks korraldamiseks. Ja lepingute sõlmimisel tuleb seada tingimuseks, et kõik lepingud on avalikud ja linnakodanikele kättesaadavad. Maksumaksjal on õigus saada igakülgset informatsiooni linna rahalistest kohustustest ja nendega kaasnevatest tingimustest. Ainult nii on võimalik saavutada linna finantstegevuse läbipaistvus ja eesmärgipärasus.

2.      Viitasite telefonivestluses, et jõuluvana pole olemas. Seega ei pruugi korraldatud jäätmevedu inimeste jaoks odavam olla?

Korraldatud olmejäätmete vedu on omavalitsuste kohustus ja seda ei ole kavas muuta. Olen jätkuvalt seisukohal, et omavalitsuse avatud ja ausa hankega, kus osalejatel on võrdsed tingimused, saame linnaelanikele parima tulemuse. Eesmärgiks peab olema prügiveo teenuse madalam hind ja parem kvaliteet.

3.      Juhul kui korraldatud jäätmevedu ei tule teie arvates odavam, kuidas siis kommenteerida Riigikontrolli väidet 2016. a lõpu raportis, et tuleb kaks korda odavam? („Riigikontrolli analüüs näitas, et kõigis omavalitsustes, kus toimib korraldatud jäätmevedu, on veo hind tihti kaks korda odavam kui seal, kus vedu toimub ilma omavalitsuse hanketa.“)

Toetan Riigikontrolli ja olen pidevalt juhtinud tähelepanu, et kuigi vastav seadus on kehtinud juba üle 10 aasta, mis nõuab omavalistustelt olmejäätmete korraldatud vedu, oli Tallinnas eelmise aasta sügisel seis väga halb. Pealinna 13 nest jäätmeveo piirkonnast oli korraldatud vedu ainult pooltes piirkondades. Tänaseks on statistiliselt õnneks olukord paranenud, aga valituks on osutunud näiteks Nõmmel riiuliettevõtte, kes ei suuda tagada teenuse kvaliteeti ja kellel puudub isegi jäätmekäitluse luba. Tegu tõsise seaduserikkumisega. See on sama rumal kui linn palkaks koolilapsi vedama bussijuhi, kellel puudub juhiluba.

4.      Kas tulevikus võiks olla võimalik jäätmeid ära anda tasuta, kui need on sorteeritud – nagu näiteks Berliinis?

Jäätmekäitluses kehtigu kaks kuldreeglit: kes saastab, see maksab, ning kui pea võtab, saab rahakott puhkust. Näiteks ühe plastpudeli ümbersulatamine uueks pudeliks ehk ringlusse võtt on energeetiliselt ja majanduslikult 3–5 korda kasulikum kui selle ahjus põletamine, rääkimata selle matmisest prügimäele. Seetõttu oleks mõistlik, et neil majapidamistel, kes jäätmeid sorteerivad, oleks prügiveo teenus soodsam – kasvõi tasuta. Aga kes sorteerida ei viitsi, ei taha või mingil põhjusel ei tee  ja viskab kõik ühte konteinerisse kokku, peaks sellise käitumise eest ka vääriliselt maksma.

5.      Kas võib öelda, et jäätmemajanduse korraldus saab üheks teie KOV valimiste kampaania peateemaks? Kui ma õigesti aru saan, siis olete üks SDE tõenäolisemaid linnapeakandidaate?

Selleks, et kevadel oleks metsaalused puhtad ja et olmeprügi ega autorehvid ei vedeleks looduses avame jäätmejaamad 365 päeval aastas, et neid oleks võimalikult mugav kasutada, varahommikust hilisõhtuni, välja arvatud riiklikel pühadel. See oleks lihtne sõnum elanikele – tule, millal vaja, meie väravad on alati lahti. Tallinn SDE Tallinna linnapea kandidaat selgub aprillis-mais.

6.      Kuidas kommenteerite süüdistusi, mis pole pärit keskerakondliku Tallinna linnameediast, aga sellega mitte mingit pistmist omavast Äripäevast, et olete seotud Ragn Sellsi huvide edendamisega – on viidatud Ragn Sellsi juhtivtöötajaga ühisele MTÜle jne?

Ei ole seotud mitte ühegi eraettevõttega.

7.      Kuuldavasti käisite hiljuti Iirimaal sealset keskkonna (ja jäätmekorraldust?) tundma õppimas. Mida sellest visiidist oleks õppida või üle võtta?

Riigikogu Keskkonnakomisjoni ametlik visiit Iirimaale toimub aprillis. Olen kindlasti valmis kõiki kogemusi jagama. Iirimaa on üks positiivsetest Euroopa näidetest, kes suudab üle 50% olmejäätmetest võtta taas ringlusesse. Sellest võtab osa ka Keskerakonna esindaja.

8.      Kuidas süsteemi nii korraldada, et Eesti  jõuaks jäätmete taaskasutuses 2010. aastaks 50%-ni praeguselt umbes 30-lt?

Kindel on see, et omavalitsuste roll jäätmekäitluses peab suurenema. Ühtlasi tuleb riiklikult tagada kohalikele omavalitsustele läbipaistev ning arusaadav jäätmehoolduse rahastus. Selleks eraldas riik omavalitsustele sel aastal 2.2 miljonit eurot, et suunata neid senisest rohkem tegelema jäätmete liigiti kogumise ja sortimise arendamisega.  See on ajalooline ja põhimõtteline muudatus eesti jäätmekäitluspoliitikas. Näiteks pealinn saab tänavu riigieelarvest kogumismahutite võrgustiku laiendamise ja ülalpidamise ning ka elanikkonna teavitamiseks 640 000 eurot.

9.      Mida arvate Tallinna soovist ise jäätmeveoautosid ostes tekitada veel üks jäätmeveoüksus?   

Kui antud jäätmeveoüksus osaleb võrdsetel alustel  avatud konkursil, ja suudab pakkuda parimat hinda ning teenust, võib otsus olla mõistlik. Kui aga selle üksuse loomine tähendab nõukogudeaegset eriautobaasi, kus kvaliteet on olematu ja hinnakirja mõtleb linnavalitsus välja oma suva järgi, siis parem unustage see mõte kohe ära.

Kuidas suurpuhastada pealinna prügimajandus?

Pealinna juhid on aastaid rünnanud ja halvustanud professionaalseid jäätmeettevõtteid ning rääkinud vajadusest prügimajandus munitsipaliseerida ja võtta see täielikult linna kontrolli alla. Tegelikult ei allu Tallinnas rakendatav süsteem ei tervele mõistusele ega turu loogikale. Sisuliselt on varjatud kujul kehtestatud prügimaks, mida linnavalitsus oma suva järgi paika paneb ning omadele ümber jagab.

Nii polegi imestada, et praeguses olukorras tõuseb ainsaks võitjaks kahtlase tausta ja keskerakondlike linnajuhtidega seotud riiulifirma, kes ei suuda tagada teenuse kvaliteeti ning kellel puudub isegi jäätmekäitluse luba. Kahjuks on Tallinna elanikud sunnitud selles katsejänestena osalema ja lisaks veel kõik kinni maksma. Mida tuleb muuta ja teha teisiti?

Tallinnas loodud prügimonopoli ärimudel pärineb justkui nõukogude ajast, kus suured juhid räägivad lehvivate loosungite all raskest võitlusest, aga tegelikult naudivad süsteemi pakutavaid hüvesid. Kuna seadus paneb elanikele kohustuse sõlmida prügiveoleping, otsustas linnavalitsus luua oma jäätmeettevõtte, mille hinnakirja saab kehtestada kabinetivaikuses. Ja mitte kellelgi ei ole võimalik sellest teenusest keelduda. Lihtsustatult kehtestati nõndaviisi prügimaks, mida saab oma variettevõtete kaudu välja kantida.

Linnavalitsuses lepingute sõlmimisel tuleb seada tingimuseks, et kõik lepingud on avalikud ja linnakodanikele kättesaadavad. Maksumaksjal on õigus teada kõike linna rahalistest kohustustest ja nendega kaasnevatest tingimustest. Ainult nii on võimalik saavutada linna finantstegevuse läbipaistvus ja eesmärgipärasus.

Õige oleks, kui tarbija ehk klient saaks võimaluse ise otsustada, keda ta end teenindama soovib. Jah, prügiveo leping peaks olema kohustuslik, kuid igal inimesel peaks jääma õigus valida endale sobivaim prügifirma. Toon ühe konkreetse näite. Kõik autojuhid teavad, et kohustuslik liikluskindlustus ongi kõigile kohustuslik. Otsime parima pakkumise ja sõlmime lepingu. Me ei kujuta ju ette, et ARK teeks konkursi ja käsiks kõigil sõlmida lepingu ainult tema välja valitud kindlustusseltsiga? Ei kujuta, see tunduks absurdne. Veelgi hullemaks läheks asi siis, kui ARK looks kindlustuslepingute sõlmimiseks nn tütarettevõtte, kes kõigilt lisatasu kooriks.

Just selline on aga tänase Tallinna jäätmekäitluse loogika, mida tulebki muuta. Eesmärgiks peab olema kliendisõbralik juhtimine, roheline mõtlemine ja prügiveo soodsam hind. 

Jäätmekäitluses kehtigu kaks kuldreeglit: kes saastab, see maksab, ning kui pea võtab, saab rahakott puhkust. Näiteks ühe plastpudeli ümbersulatamine uueks pudeliks ehk ringlusse võtt on energeetiliselt ja majanduslikult 3–5 korda kasulikum kui selle ahjus põletamine, rääkimata selle matmisest prügimäele. Seetõttu oleks mõistlik, et neil majapidamistel, kes jäätmeid sorteerivad, oleks prügiveo teenus soodsam – kasvõi tasuta. Aga kes sorteerida ei viitsi, ei taha või mingil põhjusel ei tee  ja viskab kõik ühte konteinerisse kokku, peaks sellise käitumise eest ka vääriliselt maksma.

Ja veel: et kevadel oleks metsaalused puhtad ja et olmeprügi ega autorehvid ei vedeleks looduses, peavad jäätmejaamad olema võimalikult mugavalt kasutada ning avatud 365 päeva aastas, varahommikust hilisõhtuni, välja arvatud riiklikel pühadel. See on lihtne sõnum elanikele – tule, millal vaja, meie väravad on alati lahti. Just selleks on tänavu riigieelarves 2,2 miljonit eurot, millest 640 000 eurot saab näiteks Tallinn ja 150 000 eurot Tartu.

Kokkuvõtteks on jäätmed ressurss, mida saab võtta toormena ringlusse, sellest saab valmistada kütust, seda võib ka põletada soojuse tootmiseks. Ja nagu iga maapealne ressurss, on ka prügi piiratud kogustes, tekitades sellega võitlust ja tüli. Tundub, et kohati oleme lausa unustanud, et peaeesmärgiks peab olema jäätmete tekkimise vähendamine, mitte prügiärist linna kulude katmiseks raha välja pigistamine.