Riik ulatab omavalitsustele abikäe jäätmemajanduse rahastamisel 

Tulevast aastast eraldab riik omavalitsustele raha, et suunata neid senisest rohkem tegelema jäätmete liigiti kogumise ja sortimise arendamisega.  Ajalooline ja põhimõtteline muudatus on vajalik, tagamaks Euroopa Liidus kokkulepitud eesmärk võtta 2020. aastaks ringlusse vähemalt 50 protsenti olmejäätmetest.  Oleme  üle Eesti oleme rajanud pea sadakond jäätmejaama. Nüüd on vaja tagada nende mahukate investeeringute igapäevane toimine. Just selleks Eesti on järgmise aasta riigieelarves ette nähtud 2,2 miljonit eurot, millest 640 000 eurot saab näiteks Tallinn ja 150 000 eurot Tartu linn.


Alates 2004. aastast kehtinud mudel- olmejäätmete ladestamisel makstava saastetasu tagasisuunamine omavalitsustele nende jäätmehooldusega seotud kohustuste katteks on ennast lõplikult ammendanud. Põhjus lihtne ja loogiline. Oleme suutnud põhimõtteliselt lõpetada olmejäätmete matmise prügimäele. Selle asemel ligi 30% olmejäätmetest võetakse uuesti ringlusse ja ülejäänud põletatakse energia saamise eesmärgil. Näiteks eelmisel aastal laekus selle mudeli alusel omavalitsustele vaid 65000 eurot, kuigi veel 10 aastata tagasi oli see number üle paarikümne korra suurem.

Ökoloogilisest jalajäljest lähtuvalt on jäätmekäitluse üle-euroopaliseks aluspõhimõtteks, et jäätmekäitlus peab toimuma võimalikult tekkekohapõhiselt. Jäätmehierarhia kohaselt on jäätmete energeetiline taaskasutus küll parem kui ladestamine, aga  siiski kehvem kui nende ringlusse võtmine. Meenutan, et põletamise asemel on sorteerimine ja taaskasutamine majanduslikult 3-5 korda kasulikum. Seega pole kahtlust, et jäätmemajanduse korraldamisel on vaja lähtuda rohelisest mõtteviisist. Jäätmehoolduse rahastamise reformiga soovime innustada omavalitsusi rohkem tegelema jäätmete liigiti kogumise ja sortimisega ning tekitada elanikes endis huvi kodumajapidamistes tekkiva prügi sorteerimise vastu.

See tähendab, et jäätmejaamade teenuse võimalikult mugav kasutamine tuleb elanikele kindlustada kõikides kohalikes omavalitsustes. Liigiti kogutud jäätmete äraandmine peab olema oluliselt odavam, mugavam ja lihtsam võrreldes sorteerimata jäätmetega.  Riigieelarves ette nähtud summa kaudu tagame jäätmejaamade senisest paindlikumad lahtiolekuajad inimeste jaoks, kogumismahutite võrgustiku laienemise ja ülalpidamise, aga ka elanikkonna teavitamise ja kontrollimise omavalitsuste poolt. Lisaks viimastel aastatel inimeste hulgas üha enam maad võtvale huvipuudusele prügi sorteerimisel on praegu probleemiks ka jäätmejaamade lühike tööaeg, jäätmejaamade tasud ning ebapiisav jäätmete nimistu. Näiteks Tallinna juhtidel soovitaksin eeskuju võtta Kopenhaageni jäätmejaamast, mis on avatud 365 päeva aastas, varahommikust hilisõhtuni, välja arvatud riiklikel pühadel. See on lihtne sõnum elanikele, tule millal vaja, meie väravad on alati lahti.

Hetkel käivad arutelud, et Euroopa Liit hakkab nõudma 2030. aastaks juba 60% olmejäätmete ringlusse võtmist. Praeguse 32% on Eesti Euroopa Liidu riikide selles edetabelis allpool keskmist. Kuigi meie muud keskkonnanäitajad annavad seni pigem põhjust rahuloluks, seab nigel jäätmeringluse protsent meid halba valgusesse ning võib pikemas perspektiivis kaasa tuua ka sanktsioonid. Jätkuvalt on üheks lahenduseks tagada omavalitsuste tõhusam kontroll jäätmete sorteerimise üle ja selle läbi puhtam elukeskkond. Kohalike omavalitsuste jäätmehoolduse rahastamise reformi käigus eraldatavad riigieelarvelised vahendid on konkreetne samm selles suunas, et meie metsaalused puhtad püsiksid ning olmejäätmete ringlusevõtt suureneks. Puhas ja saastevaba elukeskkond on ühelt poolt meie kõigi kohutus, aga teisalt kindlasti ka meie kõigi ootus ja õigus.

Tants ümber Auvere aurumasina

Sel nädalal teatas Eesti Energia, et 638 miljonit eurot maksma läinud Auvere elektrijaama varad hinnatakse 39,6 miljoni võrra alla. Põhjenduseks toodi madalad elektrihinnad ja uue elektrijaama suutmatus olla avatud turul konkurentsivõimeline. Meenutuseks, et just nendel põhjustel olid alles paar aastat tagasi Auvere elektrijaama ehitamise vastu nii Eesti Energia juhatus kui ka nõukogu. Toonane majandusminister Juhan Parts kinnitas aga pidevalt nii avalikkuses kui riigikogu ees, et uus jaam on majanduslikult igati mõistlik ja tasuv projekt. Lubati selgelt, et keegi ei pea sellele tulevikus peale maksma. Tänaseks on lubadused unustatud ja oma toonaseid otsuseid põhjendatakse sellega, et tegu on Eestile olulise julgeolekuobjektiga, ignoreerides samas alternatiivseid, odavamaid ning majanduslikult jätkusuutlikumaid viise sama eesmärgi saavutamiseks. Samuti ignoreeritakse tõsiasja, et hiiglaslik investeering asub Vene piiri vahetus läheduses.

Kui Auvere on riigi energiajulgeolekust tulenevalt oluline rajatis, siis oleks pidanud seda ka nii  planeerima ja töötama koheselt välja hilisema tegevuskava selle rahastamiseks. Jaama oleks aga sel juhul pidanud vastavalt elektrituruseadusele ehitama aga hoopiski Elering ja seda avaliku konkursiga. Muidugi on küsitav, kas strateegiliselt on mõistlik püstitada julgeolekut tagav elektrijaam kiviviske kaugusele Venemaa piirist. Kui arutati Sisekaitseakadeemia kolimist Ida-Virumaale, siis kinnitas siseministeerium, et kooli kolimine Vene piiri äärde oleks ohtlik, sest seal võidakse akadeemiasse kas infiltreeruda või lüüa võimaliku sõjalise invasiooni korral kiiresti rivist välja 700 akadeemia kadeti.  Jääb arusaamatuks, kuidas elektrijaama ehitamise puhul nii tõsiseid julgeolekuohte ei arvestatud. Olen veendunud, et Eesti julgeoleku huvides olnuks hoopis see, kui ühe suure Auvere jaama asemel oleks tehtud investeeringuid üle Eesti. Sama raha eest saanuks Eestisse rajada enam kui 200 MW võimsusega hakkepuidu koostootmisjaamu, mis oleksid aastakümneteks pakkunud elanikele soodsamat toasooja ning metsameestele pikaajalist puiduturgu. Alternatiiv  võinuks olla ka 250 MW võimsusega tuulikud koos elektrit salvestava Muuga hüdropumpjaamaga või siis ligi 1050 MW gaasil töötavad elektrijaamad, kui meil oleks oma LNG terminal. Sel juhul oleksid võimaliku sõjalise ründe korral ka energiavarustuse riskid märksa paremini maandatud.

Meenutan, et Alstomiga Auvere põlevkivielektrijaama ploki rajamise lepingut sõlmides rikuti nii riigihangete seadust kui karistusseadustikku. Vaatamata sellele, et kumbki riigihankel osalenud ettevõtetest ei vastanud riigihanke tingimustele ning välja oleks pidanud kuulutama uue hanke, survestas majandusminister Eesti Energiat 638 miljoni euro suurust lepingut just Alstomiga sõlmima. Neljapäeval avalikustatud Avatud Eesti Fondi andmetel on just prantslaste Alstom seotud Vene korruptsiooniga. Alstom on juba mõistetud süüdi või siis korruptsioonis süüdistatav Leedus, Ungaris, Poolas, Sloveenias ning paljudes arengumaades.

Eesti energiaalase julgeoleku tagamine ja hoidmine on riigi üks kesksemaid ülesandeid. Seega ei maksa julgeolekukilpi kergekäeliselt kasutada, kui on vaja põhjendada projekte, mis on tehtud läbimõtlematult. Rääkida 21. sajandil taastuvenergeetikast, mis  põhineb aurukatla tehnoloogial, mis leiutati juba üle 200 aasta tagasi, paneb lihtsalt imestama. Hiljuti sündis valitsuses raske eelkompromiss, mis lubab Auvere jaamal puitu ahju ajada ja võimaldab Eesti Energial oma varasid vähem alla hinnata. Aga asja kurbloolisus seisneb selles, et puidupõletamine teeb tarbijate jaoks puidu hinna kallimaks. See puudutab nii kaugküttevõrkusid,  kus viimastel aastatel on riigi toel ja julgustamisel võetud kasutusele hakkepuit ja ka neid kodusid, kus on ahjuküte endiselt au sees.

Paratamatult viib see otsus tööstusliku metsakasvatamise suunas. Juba praegu on meil valdavalt mets kas istutatud või külvatud, mille puhul on tegemist inimese poolt rajatud monoliigilise puupõlluga ja mitte ökoloogilise mitmekesisusega. Euroopas on metsade väetamine igapäevane nähtus. Kui me hakkame kliimaleppeid täitma bioloogilise mitmekesisuse arvelt, siis oleks mõistlikum neid leppeid mitte täita, kui tulemus on sama. Muuseas, „mingid naiivitarid“ said eelmisel aastal Arengufondi konkursil esikoha, kuna nad arvasid, et on hea mõte  kuulutada kogu meie mets ehk umbes 50% maismaast mahemaaks ja teha selle baasilt marjade ning muude pisikeste loodusandidega äri.

Kahjuks tants aurukatla ümber jätkub, selle asemel, et tunnistada vigu ja pingutada 21. sajandi tehnoloogiate  kasutuselevõtmise nimel. 

Antud lugu ilmus ka ajaleht Postimees, 26. jaanuari numbris.