Minu kõne riigikogus säästva energeetika poliitikast

Austatud juhataja, head kolleegid!

Kõigepealt ma soovin tänada majandus ja kommunikatsiooniministrit Juhan Partsi eilse ettekande eest. Ma nõustun täielikult, et Eesti suurim võimalik energia kokkuhoid tuleb hoonetest ja elamutest, eriti muidugi kortermajadest, kus elab ligi 70% elanikest. Aga nõmmelasena soovin positiivselt esile tõsta oma kodukandimehe härra Partsi öeldut, et kuigi eramaide puhul on saavutava energia sääst väiksem, siis mingi prääniku me neil ikka aastaks 2014 leiame. Jään rõõmuga ootama.

Tuleb tunnistada, et energia säästmise kõige suuremaks ja olulisemaks võtmeks on süsteemsus. Täna puudub riigil terviklik poliitika ja rakendusmeetmed. Riigipoolsed energiasäästu toetavad regulatsioonid ning stimuleerivad meetmed on piiratud ja ebasüsteemsed. Madal teadlikkus / Infopuudus.

Tarbijatel on piiratud arusaam ja info oma energiakulude jaotusest ning säästuvõimalustest. Palju müüte ja ebaadekvaatset infot. Teavituskampaaniad on küll kõlavad hästi, kuid reaalse tulemuse saamiseks peab teavitus olema süstemaatilisem ja läbimõtestatum.

Teiseks ma saan aru, et eile tuli siin välja kahel kolleegil, Indrek Raudsel ja Liisa-Ly Pakostal on Eesti metsaga oma suhe. Keskkonnakomisjoni liikmena on see täielikult tervitatav ja ma siiralt arvan, et me peaksime kõikide teemade puhul rohkem tooma esile näiteid loodusest ja sealt õppima, leidmaks igaüks sealt oma ilusa suhte.

Toon siinkohal keskkonnakomisjoni liikmena ühe näite loodusest, mis hästi ilmestab energia säästmist Eestis.

Näide loodusest:
Sipelgat peetakse üheks tugevamaks loomaks arvestades tema kehakaalu. Sipelgate vaatlemise näeme koomilisi hälbeid või kurioosseid olukordi, mida sipelgad ei märka: enda meelest teevad nad väga kasulikku tööd. Tüüpilise näite leiame saagi tassimisel. Suurt röövikut veetakse koos, kuid nii, et seda tiritakse igasse suunda. Röövik nihkub lõpuks sinna poole, kus tassijaid rohkem.
Mõni võib istuda koguni rööviku seljas, tirib lõugadega kõigest jõust, on veendunud oma kasulikus tegevuses ega märka, et teda ennast tassitakse koos röövikuga. Sipelgatel puudub teatud juhtudel terviklik ja ühtne lähenemine. Igaüks tahab minna otseteed pessa. Sama lugu on täna kahjuks säästva energia poliitikaga Eesti vabariigis.

Mida oleks vaja teha, et olukorda parandada?
Kuni 1995. aastani oli Eestis olemas Energeetikaministeerium, valdkonda peeti tol ajal niivõrd oluliseks. 2009. aasta teises lisaeelarves eraldati Kliima- ja energiaagentuurile 86 miljonit krooni. KredExi kõrvale loodi kiirustades Kliima- ja Energiaagentuur, mis abi asemel hakkas hoopis KredExit segama.

Juhan Parts väitis eile, et antud agentuuri on siin saalis ilma asjata kotitud. Kui nüüd üdini aus olla, pole mina siin küll kottija olnud, aga usun, et ega see ikka ilma asjata ka ei toimunud. Agentuurile anti raha, ilma et oleks selge, milliseid ülesandeid ja kuidas hakkab agentuur täitma. Lühikest aega tegutsenud agentuur on silma paistnud vaid skandaalidega.

Eesti vajab konkreetset juhtimiskeskust antud küsimuses. Kliima- ja Energiaagentuur on vajalik, kuid tookord taheti parimat ja välja tuli nii nagu alati. Agentuur peab olema tõsiselt võetav, vastutama terve energeetikamajanduse eest, tehes koostööd ministeeriumite, KerdExi ja omavalitsustega. Mul on hea meel näha, et lõpuks on ka majandus- ja kommunikatsiooniministeerium aru saanud vajadusest koostada detailne ülevaade agentuuri poolt toetatud projektidest ja sõlmitud lepingutest, mille põhjal saaks uus Riigikogu ja Valitsus teha kaalutletud otsuse agentuuri edasise saatuse suhtes.

Lisaks tuleb tagada süsteemsus ja sidusus teiste valdkondade poliitikatega ja tervikpildi hoidmine. Eelmisel nädalal otsustas Valitsus tõsta näiteks kütuseaktsiisi raudteel ja laevadel. Ühesõnaga, selge märk, et me ei tugevda ega soodusta seda transpordisektorit, kus kaupade veo hind ühe tonni kohta on kõige ökonoomsem. See pole ju abikäsi säästmisele vaid hoopis vastupidi.

Tõsta oluliselt süsteemsust teavitamisel ja kodanike harimisel. Kahjuks põhineb see tegelikkusel ikkagi kodaniku enda tunnetusel. Näiteks me võime küll KredExiga suuri kortermaju soojustada, aga kuna Eestis puuduvad nii uutel kui vanadel majadel soojusarvestid korterites, mis Euroopas laialt levinud, leidub ikka neid, kes talviti rahulikult aknaid hoiavad, mitte ei keera radiaatoritelt temperatuuri maha. Teavitus ja idee tuleb viia indiviidi tasemele.

Teisalt täna on populaarne rääkida nutivõrgust. Kuulge, see peaks olema rikaste inimeste eralõbu. Nagu ütleb hea kolleeg Lembit Kaljuvee, paneme ikka enne auto sõitma, kui hakkame igasugu imevidinaid, nagu automaatne roolisoojendus või massaaži tegevad istmed. Võimaliku investeeringu tasuvus on mõõdetav valgusaastatega.
Tuleb selgemalt analüüsida kohustuslike kaugkütte piirkondade majanduslikku efektiivsust ja alternatiivsete energiatõhusamate küttesüsteemide kasutamist. Eile vastas minister Parts, et valdav osa võrkudest kuulub omavalitsustele või nende ettevõtetele ja see oleneb nende ostustest. Kahjuks isegi väga suure tahtmise puhul käivad antud hiigelinvesteeringud paljudele omavalitsustele selgelt üle jõu. Kuid kaod on kohati ligi 20% ja tarbijal alternatiiv puudub.

Tõepoolest kõige suuremat kokkuhoidu on võimalik saada hoonete soojamajanduses. Seda nii lähtuvalt nõukogude ehituskvaliteedis kui ka põhjamaisest kliimast. 70% inimestest elavad korterelamutes, eramajade sääst on väiksem, kuid ka neid ei tohi unustada. Selgelt rohkem tuleb panustada koostööle riigi, KredExi ja omavalitsuste vahel. Süsteemus tuleb tagada alates projekti koostamisest kuni ehituse viimase faasini.

Ühesõnaga energiasäästu, majanduse-, keskkonna- ja rahanduspoliitikat tuleb vaadelda veelgi enam süsteemse tervikuna. Õpime teiste vigadest, ärgem tehke sipelgad järele ja veame energia vankrit üheskoos ja ühes suunas.
Tänan tähelepanu eest,

Minu esimene kõne riigikogus- mure aina tõusvast elektrihinnast

Proua juhataja! Head kolleegid!

Vaatamata päikesepaistelisele kevadilmale õues on mul täna siin saalis esinedes hingel tõsine mure. Ja see mure puudutab meid kõiki. Teemaks on taaskord kavandatav ja tänaseks täiesti prognoosimatu elektrihinnahinna tõus lähiaastatel. Minul on olnud olla au küll riigikogu liige mõned päevad vähem kui üks kuu, kuid ma olen selle vähese ajaga aru saanud, ei osata või pigem ei taheta anda sisulisi vastused. Kui härra peaminister Ansip vastas alles paar nädalat tagasi siit puldist vastuseks kolleeg Kaljuvee küsimusele, et kas Eesti Energia järjekordne võrgutasude tõstmine 13% võrra on põhjendatud, vastas Ta, et tema ei anna hinnangut enne kui Konkurentsiamet. Mäletan selgelt, et enne valimisi oli ta antud hinnatõusu emotsionaalselt lauslolluseks pidanud. Mulle selline otsekohesus meeldis. Kiiduväärt!

Aga siin saalis kuuludud põhjendus, et see oli tingitud vaid sellest, et taotlus oli halvasti vormistatud või et 13% asemel oli 19% paneb mind lihtsalt kukalt kratsima. Vaevalt, et peale tema keegi niimoodi valitsuse pressikonverentsil aru sai. Tänaseks on konkurentsiamet hinnatõusu heaks kiitnud ja peaministrilt saame tema seisukohta kuulda juba kolmapäeval. Aga lisaks hinnatõusule ja teadmatusele, mida toob endaga kaasa elektri vaba turg aastal 2013 juhin ma tähelepanu kirjale mida me koos kolleeg Laasiga saatsime riigikontrolör Mihkel Oviirile.
Riigikontroll on riigi audiitor, kes vaatab, kas avaliku sektori raha on kasutatud tulemuslikult – säästlikult, tõhusalt ja mõjusalt – ning õiguspäraselt. Samuti on Riigikontrolli ülesanne hinnata, kas valitsuse tegevus on piisav, et tagada maksumaksja raha sihipärane ja otstarbekas kasutamine, ning kas aruanded annavad kulutamisest ja tulemuslikkusest adekvaatse pildi. Tuginedes eelnevale pean äärmiselt oluliseks elektrienergia tarbijate õiglast ja vastutustundlikku kohtlemist riigi energiamonopoli poolt, millega seoses soovisime juhtida riigikontrolöri tähelepanu Eesti Energia investeerimistegevusele.

Eesti elektritarbijale kvaliteetse teenuse tagamisel on õigustatud investeeringud kohalikku elektritootmisesse. Täna on teada, et Eesti Energia tegeleb aktiivselt välismaale investeerimisega, näiteks Jordaania ja USA projektid. Avalikkus ei tea nende projektide rahastamisega seonduvat ning seda, milline on Eesti maksumaksja panus nendesse projektidesse ja kui õiglane see hetke kehva majandusolukorda arvestades on.

Lähtuvalt eeltoodust ja võttes arvesse avalikkuse kõrgendatud huvi Eesti Energia tegevuse suhtes seoses välismaale suunatud suurte investeeringutega, palusime riigikontrolöril esimesel võimalusel alustada Eesti Energia investeerimistegevuse auditeerimist, et selgitada välja ettevõtte poolt tehtavate investeeringute mõistlikkus lähtuvat Eestis valitsevast majandusolukorrast, nende vajalikkus, projektide tegelik maksumus ja kulutuste põhjendatus ning nende mõju Eesti elektritarbijale lähtuvalt olemasolevast elektri hinnakujundusest.

Kutsun kõiki mitte ainult sel teemal kaasa rääkima, vaid ka tegudele!