Antud lugu ilmus 12. oktoobri Õhtulehes lühendatud kujul ka kommentaarina.
Nüüd, kui kogu avalikkust on tabanud ootamatu ehmatus, et 2013. aastast toob avatud elektriturg hinnatõusu, süüdistab majandus-ja kommunikatsiooniminister ühte olulisemat riigiettevõtet Eesti Energiat puudulikus kommunikatsioonis. Lisaks sellele on Parts algatanud konkurentsiameti juhataja Märt Otsa suhtes teenistusliku järelevalve menetluse.
Meenutaksin, et aasta tagasi juhtis Märt Ots Riigikogus kohtudes tähelepanu võimalikule elektrihinna tõusule. Kui ma julgesin küsida peaministrilt selgitust Otsa tähelepanekute kohta, siis leidis minister, et Ots peaks tegelema oma tööga ja ennustamise jätma külatarkadele.
Alati on lihtsam näpuga näidata teistele kui vaadata ise peeglisse. Tänaseks on siis Juhan Partsil süüdlane leitud – olematu kommunikatsioon ja suutmatu sõnumitooja on Eesti Energia. Valitsus raiub kui rauda, et hinnatõus on nende hinnangul paratamatu ja vältimatu ning nagu ainuke häda seisneb selles, et ettevõtted pole suutnud teha varasemat ja põhjalikumat selgitust.
Kes siis oleks pidanud seda teavitust tegema ja kes tappis selle teemalise sisulise kommunikatsiooni? Parim kaitse on rünnak – just seda mõtet realiseerivad valitsuse liikmed, kes on seni elektrihinna tõusu käsitlevat diskussiooni osavalt ja kohati lausa tuimalt vältinud. Tundub, et paar viimast aastat tuli lihtsalt jaanalinnu kombel pead liiva all hoida, sest valimiste eel lubatud jõuline kodukulude alandamine ei lubanud asjadest ausalt rääkida.
Majandus- ja kommunikatsiooniminister märkis, et Eesti Energia oleks pidanud andma hinnapakettidele rohkem selgitusi, et mis siis tegelikult igapäevase tarbija jaoks elektrituru avanemisega uuel aastal muutub. Just sellel teemal on Riigikogu majandus- ja kommunikatsiooniministriga soovinud korduvalt arutada ning leida üheskoos parim võimalik lahendus. Aastaid on ministrile esitatud arupärimisi, et saada selgitust, kuidas mõjutab elektrituru täielik avamine elektrihinda kodutarbijale. Mis saab edasi? Kas on kaardistatud võimalikud hädasse jäävad sotsiaalsed grupid? Kuidas riik neile seda metsikut hinna tõusu pehmendab? Kuid vastuseid polnud siiani. Veelgi enam, peaminister on selle teemapüstituse tapnud eos, hurjutades küsijaid paanika külvamisega.
Täna on Parts märkinud, et sellised dramaatilised sõnumid, et inimesed satuvad suurde segadusse, elektrit ei ole ja maksta ei suudeta, on täiesti ebaadekvaatsed. Olen veendunud, et see on koht, kus ministril tuleb taas sõnu kohendada ja leida uus kommunikatsiooni rikke põhjus. Elektri hind mõjutab otseselt kodutarbijat ja kaudselt kõikide toodete, sh esmatarbe kaupade hindu. Asja uba on tänase valitsuse geneetilises koodis, mis näeb ette probleemide eitamist ja ilusa näo säilitamist mistahes hinnaga.
Selleks et hinnatõusu vabaturu puhul pehmendada on vaja reguleerida elektrihinna ühte komponenti, milleks on maksud - aktsiisimaks, taastuvenergiamaks ja käibemaks. Teisalt kujundab hinda ka on elektrivõrgu tasu, mille reguleerimist saab kujundada valitsus.
Nii peaministrile kui ka majandus-ja kommunikatsiooniministrile tehti korduvalt ettepanekuid arutada elektri hinna komponentide reguleerimist selliselt, et 2013. aastal avatud turult elektri ostmine toimuks tarbijale võimalikult valutult. Samuti on elektri aktsiis neli korda kõrgem kui Euroopas nõutud miinimum.
Kuid kõige olulisem on kommunikatsiooni puhul ausus. Kui hind vabaturu tingimustes tõuseb, siis tuleb seda rahvale julgeda ausalt öelda, mitte lubada kodukulude langetamist poole võrra. Tuleks maha istuda, vaadata neid sotsiaalseid gruppe keda see ohustab ja pakkuda välja võimalikud lahendused. Asja võit oleks juba seegi, kui saabuva hiidlaine eitamise asemel hakataks vee hävitustegevuse takistamiseks liiva kotte kuhjama. Ühesõnaga teaks saabuvate hirmsate elektriarvete maksmiseks kasvõi sukasäärde natukenegi raha koguda.
Ja lõpetuseks ma ei imestaks, kui aasta 2013 saabudes, mil täna ajakirjanduses avaldatud faktid elektriarvelt reaalsusena vastu vaatavad, on meil uus süüdlane – ajakirjandus, kes kogu seda nn puudulikku kommunikatsiooni kajastas.
Friday, October 12, 2012
Wednesday, October 3, 2012
Alanud on valimiskampaania “head ja halvad”
Antud arvamuslugu avaldati ka 3. oktoobril Postimehes pealkirjaga : Savisaar Toompeale ja bussirajad maanteele?
Parteide vastandumise strateegia on üks levinud poliitkommunikatsiooni võtteid kogu maailmas. Näib, et saabuvate kohalike valimiste kampaania iseloomuks soovitakse kujundada hea ja halva ehk “meie” ja “nende” vastandumist, mis on kaugel poliitilisest tasakaalustatusest. Nii ongi Keskerakond avaldanud soovi juhtida Eestit just nii, nagu ta on seda teinud Tallinnas. Ja peagi võib oodata sõnumit, kus valitsuse juhtpartei lubab teha Tallinaga sama, mis riigiga.
Huumoriga võib asja kokku võtta järgmiselt: esimesel juhul saaksime üleriigilise tasuta bussiliikluse ning autoga sõit Tallinn- Tartu maanteel oleks peatatud, kuna seal laiutaksid vaid bussirajad. Ilusate loosungite katteks aga pole rahalisi vahendeid olemas ega tulemas. Kui kampaanias polegi see ju oluline – või kuidas? Samal ajal streigiksid Reformierakonna juhitud pealinnas trammi-, bussi- ja trollijuhid. Linnavolikogu otsustaks aga Nõmme lasteaia ehitamise asemel anda garantii lõhki laenanud Viimsi valla päästmiseks, ja seda vaid paari tunniga.
Pidev vastandumine on aidanud kaasa sellele, kus Eesti riik ja Tallinn oleksid üksteist välistavad ning asuksid maailmakaardil hoopis eri paigus. Riik ei saa välistada Tallinna ja Tallinn ülejäänud Eestit nii, nagu me ei saa ühes potis keeta kahte erinevat suppi. Erakondade toetusuuringud annavad kinnitust, et avalikkus ei ole vaid vastandumisele orienteeritud poliitikaga rahul – kasvanud on nende inimeste osakaal, kes ei oska öelda, millisele erakonnale toetuse annaks. See on tupiktee kõigile erakondadele. Täna streigivad arstid, kevadel avaldasid meelt haridustöötajad. Poliitiline kliima on soodustanud erakondade hääbumist ning rahva esinduskogus on poliitiliste vaadete defitsiit.
Viimasel ajal ühiskonnas võimust võtnud valitsuse arrogantne juhtimisstiil on tingitud eeskätt paremliberaalsest valitsusest. Kaheparteiline koalitsioon on pigem ainuvõimul olev valitsus, sest IRL-i sõnajõud on pea olematu ning sotsiaalse maailmavaate esindaja puudumine on jätnud ühiskonda jälje.
Tallinna ainuvõim on lubanud segamatult langetada otsuseid, mis kindlasti ei seisa pealinna kõigi ühiskonnagruppide eest. Puudub kontroll ja järelevalve. Vastandumisele suunatud Keskerakonna lubadus teostada pealinna poliitikat kogu riigis võib aga kasvatada erakonna toetust nende inimeste seas, kes on enam jäänud kannatajaks tööpuuduse või hinnatõusude tagajärjel ning kellele kaugemalt vaadates pealinna võim päästepaketina näib. Samal ajal võtab selline loosung nende valijate hääled, kes ei nõustu aastaid linna juhtinud jõulise valitsemisega ega sellega et haridusministriks oleks Kõlvart ja kultuuriministriks Toom.
Riigi ja rahva tuleviku heaolu seisukohast ei ole perspektiivne olukord, kus juhtimine tähendab ainuvõimu. Meenutaks siinkohal Briti poliitiku ja ajaloolase sõnu: võim korrumpeerub ja absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt.
Parteide vastandumise strateegia on üks levinud poliitkommunikatsiooni võtteid kogu maailmas. Näib, et saabuvate kohalike valimiste kampaania iseloomuks soovitakse kujundada hea ja halva ehk “meie” ja “nende” vastandumist, mis on kaugel poliitilisest tasakaalustatusest. Nii ongi Keskerakond avaldanud soovi juhtida Eestit just nii, nagu ta on seda teinud Tallinnas. Ja peagi võib oodata sõnumit, kus valitsuse juhtpartei lubab teha Tallinaga sama, mis riigiga.
Huumoriga võib asja kokku võtta järgmiselt: esimesel juhul saaksime üleriigilise tasuta bussiliikluse ning autoga sõit Tallinn- Tartu maanteel oleks peatatud, kuna seal laiutaksid vaid bussirajad. Ilusate loosungite katteks aga pole rahalisi vahendeid olemas ega tulemas. Kui kampaanias polegi see ju oluline – või kuidas? Samal ajal streigiksid Reformierakonna juhitud pealinnas trammi-, bussi- ja trollijuhid. Linnavolikogu otsustaks aga Nõmme lasteaia ehitamise asemel anda garantii lõhki laenanud Viimsi valla päästmiseks, ja seda vaid paari tunniga.
Pidev vastandumine on aidanud kaasa sellele, kus Eesti riik ja Tallinn oleksid üksteist välistavad ning asuksid maailmakaardil hoopis eri paigus. Riik ei saa välistada Tallinna ja Tallinn ülejäänud Eestit nii, nagu me ei saa ühes potis keeta kahte erinevat suppi. Erakondade toetusuuringud annavad kinnitust, et avalikkus ei ole vaid vastandumisele orienteeritud poliitikaga rahul – kasvanud on nende inimeste osakaal, kes ei oska öelda, millisele erakonnale toetuse annaks. See on tupiktee kõigile erakondadele. Täna streigivad arstid, kevadel avaldasid meelt haridustöötajad. Poliitiline kliima on soodustanud erakondade hääbumist ning rahva esinduskogus on poliitiliste vaadete defitsiit.
Viimasel ajal ühiskonnas võimust võtnud valitsuse arrogantne juhtimisstiil on tingitud eeskätt paremliberaalsest valitsusest. Kaheparteiline koalitsioon on pigem ainuvõimul olev valitsus, sest IRL-i sõnajõud on pea olematu ning sotsiaalse maailmavaate esindaja puudumine on jätnud ühiskonda jälje.
Tallinna ainuvõim on lubanud segamatult langetada otsuseid, mis kindlasti ei seisa pealinna kõigi ühiskonnagruppide eest. Puudub kontroll ja järelevalve. Vastandumisele suunatud Keskerakonna lubadus teostada pealinna poliitikat kogu riigis võib aga kasvatada erakonna toetust nende inimeste seas, kes on enam jäänud kannatajaks tööpuuduse või hinnatõusude tagajärjel ning kellele kaugemalt vaadates pealinna võim päästepaketina näib. Samal ajal võtab selline loosung nende valijate hääled, kes ei nõustu aastaid linna juhtinud jõulise valitsemisega ega sellega et haridusministriks oleks Kõlvart ja kultuuriministriks Toom.
Riigi ja rahva tuleviku heaolu seisukohast ei ole perspektiivne olukord, kus juhtimine tähendab ainuvõimu. Meenutaks siinkohal Briti poliitiku ja ajaloolase sõnu: võim korrumpeerub ja absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt.
Subscribe to:
Posts (Atom)