Meile kõigile on teada mõttetera, et mõtlesime hästi, aga välja tuli nii nagu alati. Kahjuks tuleb seda täna taas tõdeda. Euroopa rahaliit loodi kindlate reeglite, ideede, põhimõtete ja eesmärkidega. Tänaseks on kõigile selge, et teatud riikide puhul on normiks saanud kavaldamine, riukad ja lausa petmine. Toonased riikide vahelisi finantskokkuleppeid on jämedalt rikutud. Olgu selleks Maastrichti kriteerium või riigivõla osakaal eelarves. Siinkohal tsiteerin akadeemik Endel Lippmaad: Nõukogude liidul olid ja Euroopa liidul on ühised jooned: mõlema puhul kehtestati kindlad reegild, mida keegi kunagi ei täitnud ja loodi helgeid unistus, mis kunagi ei realiseerunud.
Kärpimine on saanud Eesti Nokiaks, auks ja uhkuseks. Seda peaksime me õpetama Euroopale. Eurostati värske uuring sissetulekutest Euroopa Liidus ning võrdlusriikides näitab, et sissetulekute poolest inimese kohta asetub Eesti Euroopa Liidus lätlaste, rumeenlaste ja bulgaarlaste järel 2010. aasta seisuga tagantpoolt neljandale kohale. Kriisi ajal sissetulekud Euroopas tõusid, Balti riikides langesid. Eesti on seega viie vaeseima riigi seas Euroopas. Hääletades ESMi poolt tehakse selgelt ülekohut iga eestlase suhtes, kes kriisiaastatel kaotas sissetulekutes kui oli vaja solidaarselt kärpida. Tuletame meelde, et solidaarsed olid eestlased ainult teineteise suhtes. Lääne-Euroopas palgad tõusid...
Retoorika, et Euroopa Liidust toetuse saajatena oleme kohustatud tingimusteta Lõuna- Euroopat toetama, on mõistetamatu, sest näiteks Kreeka ja Hispaania toetused pole Eestile isegi mitte ligilähedaste mahtudega.
Euroopa finantskriisist on saanud usalduskriis EL-i institutsioonide ja euro suhtes. Seda kriisi ei saa lahenda olemasolevate institutsioonide kõrvale kolmandate institutsioonide ebademokraatlikul teel loomise abil. Euroopa Stabiilsusmehhanism (ESM) ei ole võluvits ega isegi mitte tulemüür, mis lahendab pikaajalises perspektiivis Euroopa majandusprobleeme. Selleks on hetkel lihtsalt liiga väike. SEB analüütik Ruta Arumäe hinnangul pretendeerib ainuüksi Hispaania 300 miljardile eurole ESMi väljamakstavast 500st! Keegi peab ütlema selle kõva häälega välja, et kuningas on alasti ehk ESM on praegusel kujul ilmselgelt liiga väike, et saaks üldse tõsiselt rääkida Euroopa finantsilise stabiilsuse tagamisest.
Demokraatide ühendus tegi ettepaneku kõikidele fraktsioonidele, et on vaja korraldada rahva hääletus.
Tõepoolest ESM-i ei saa otse rahvahääletusele panna. Demokraatide ettepanek oli ajendatud hoopis Riigikohtu otsuse eriarvamuse kirjutanud kohtunike seisukohast, kelle hinnangul saab rahvahääletusele panna küsimuse. Ma kordan veelkord, et Euroopal on täna kaks teed, kas Euroopa Ühendriigid või tänasel kujul lagunemine ehk nimetagem seda siis kas või väga tõsiseks ja sügavaks juhtimise reformiks.
Seega tulnuks meie ettepaneku kohaselt küsida rahvalt, kuivõrd ollakse nõus loovutama Eesti iseseisvust euroala stabiilsuse nimel. Koalitsioon varjub ühiselt aga selle taha, et välislepingut ei saa rahvahääletusele panna.
2003.aastal toimunud Euroopa Liiduga ühinemise referendumil ei andnud eesti rahvas Euroopale niivõrd laialdasi volitusi. Kui teatud eesti riigi tippjuhid ei pea vajalikuks antud küsimuse arutamist riigikogus, siis meie ei pea riigikogus peetud arutelusid piisavaks. Kuidas on võimalik toetada 1,3 miljardi garantii andmist kui rahandusminister vastab, et ainukeseks ESM põhjenduseks on solidaarsus ja eneseväärikuse säilitamine ehk põhimõte, et huntidega koos tuleb hundi moodi uluda.
Solidaarsusest rääkides olen veendunud, et stabiilsest Euroopa majandusruumist ja selle toimimisest on huvitatud kõik 27 Euroopa Liidu riiki, mitte ainult ESM-i moodustavat 17 eurot maksevahendina kasutavad liikmesriiki. ESMist eemale jäämise tõttu ei ole näiteks Läti, Leedu, Rootsist või Suurbritannia Euroopa Liidus vähem eneseväärikad ega tõsiselt võetavad. Põhjendamatu on vaese Eesti ennastsalgav soov näida jõukamana kui me tegelikult oleme ja kasutada vajadusel teiste riikide mõtlematute ja aastaid väldanud ülekulutamise rahuldamiseks ehk ESMi täitmiseks Eesti valitsuse kassareserve.
Teiseks kui loodi Euroopa Finantsstabiilsuse Fond, kus Eesti tagatis oli 2 miljardit eurot, siis siin selgitati, et see fond on ajutine ja toimib seni, kuni luuakse Euroopa stabiilsusmehhanism. Tänaseks ei ole selge, kas Eesti annab garantii 2 miljardit pluss 1,3 miljardit või 2 asemel 1,3 miljardit või hoopis mingil kolmandas või neljandas mahus? Ehk tsiteerides minister Ligit, et igatahes pole tehnilised detailid veel selged, sest tegemist on juriidiliselt väga erinevate nähtustega.
Ühesõnaga on võtmeküsimus, millistele demokraatia ja finantsjuhtimise standarditele peaks vastama süvendatud koostöö Euroopas ja kas need on piisavad, et Euroopa rahvad nendega nõustuks. Praegu on suur oht teha saatuslik viga suurema integratsiooni suunas – märkamata, et süvendatud koostöö toimub juba oluliselt muutunud ja senise koostöö aluseks olnust oluliselt erinevate väärtuste ja institutsioonidega keskkonnas.
