Vuntsid võivad päästa elu

Mõni nädal tagasi kohtasin Nõmmel meest, kes ütles, et teda ei oleks praegu elavate kirjas, kui aastate eest poleks toimunud Eesti vähiliidu ja Nõmme linnaosa kampaaniat eesnäärmevähi varajaseks avastamiseks. Just see üleskutse viis mehe arstlikku kontrolli ning õigeaegne ravi päästis hullemast, andes võimaluse jääda oma pere juurde. See on vaid üks näide, kus kampaania aitas päästa elu.

Siiski on kahjuks palju neid, kes jõuavad uuringutele liiga hilja! Meile, meestele, tuleb ikka ja jälle meenutada ning selgitada, et arstlik kontroll on vajalik juba enne, kui häda end tunda annab. Mehelikkuse tunnuseks ei saa pidada liigset enesekindlust stiilis „mina olen tugev ja terve”. Kas mehest ei tee meest mitte hoopis see, kui ta pakub oma perele turvatunnet, olles nende jaoks olemas – elusa ja tervena?

Hiljuti ühinesin liikumisega Movember, mille eesmärk on suunata vuntside kandmisega tähelepanu eesnäärmevähi kiirele levikule ning meenutada meestele arstliku kontrolli tähtsust! Novembrikuu jooksul toimuvas kampaanias lööb kaasa juba üle 30 riigi maailmas.

Novembri vuntsimehed soovivad tegelikkuses karjuda, et eesnäärmehaigused on kõige levinum, kuid samas eiratum meeste krooniliste haigestumiste põhjus. Maailmas sureb vähki ligikaudu seitse miljonit inimest aastas, seega rohkem kui aidsi, tuberkuloosi ja malaariasse kokku. Vähihaigete üldarv ületab 22 miljoni piiri! Eesti on küll väike riik, ent just siin on asi murettekitavam kui mujal: oleme eesnäärmevähki surijate arvu poolest (ligi 500 meest aastas) Euroopas esikohal. Ootamatu vuntsikasvatusega soovitakse kasvõi natukene teavitada kaaslasi haiguse varase avastamise, ravimise ja ennetamise võimalustest.

Varane avastamine on eesnäärmevähi puhul äärmiselt tähtis, sest algstaadiumis on paranemine võimalik. Eesnäärmevähki saab diagnoosida üsna lihtsa analüüsiga uroloogi või perearsti juures. Kontrolli peaksid kindlasti minema ka need, kel kaebusi pole, kuid kes on oma vanusega jõudnud riskirühma. Tervise eest hoolitsemine ei ole asi, millest ainult rääkida ja mida siis tulevikku edasi lükata. Seda ei saa muuta kohustuslikuks, kuid sellele saab juhtida tähelepanu, et reaalse sammu oma tervise heaks teeksid kõik ise. Uuringuks tuleb võtta aega kasvõi seepärast, et hiljem südamerahus endale ja lähedastele kinnitada: olen terve!

 Movembriliikumise abil soovin meestele meelde tuletada: tervise eest hoolitsemine ja haiguste ennetamine on Sinu enda kätes! Lubadus alustada tervisliku eluga homme ei aita, sest järgmist päeva ei pruugi enam tulla. Mõtle ja tegutse juba täna!

Minu kõne 2014. aasta riigieelarve teisel lugemisel

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Täpselt 8 tundi on saanud täis. Korralik tööpäev, on olnud mitmeid kõnesid, on olnud huvitavaid elamusi. Kõigepealt tahaks peatuda täpsemalt kolmel suuremal mõttel, mida ma olen pidevalt siin saalis kuulnud, aga ma käin need uuesti üle. Kui siin puldis oli rahanduskomisjoni esimees Sven Sester, siis, oleme ausad, ta ei vastanud umbes 4 küsimusele järjest ja see küsimus oli tegelikult see, et kust te leiate maksuaugu ehk 24 miljoni euro ulatuses vahendeid? Ta vastas, et dividendidest. Rahanduskomisjonis käis lugupeetud rahandusminister ja ütles, et see ei ole võimalik. Mille peale rahanduskomisjoni esimees siit puldist sõnas, et meil on igatahes kaks kuud käinud analüüs, analüüs selgub esmaspäevaks ja esmaspäeval vaatame. Siit edasi mõeldes tekkis kohe küsimus, et kui tegelikult alles esmaspäevaks selgub, kas me leiame selle 24 miljonit või mitte – ja võib-olla see number on hoopis 60 miljonit, tegelikult me ei saanud ka seda ettevõtet teada, kust neid dividende võiks võtta –, siis milleks me üldse täna siin oleme. Küsimuse peale, miks me täna üldse seda eelarvet ja neid ettepanekuid hakkame hääletama, kõlas vastus, et see on lihtsalt indikatsioon. See on ju pehmelt öeldes väär või lausa arusaamatu. Et siinkohal võib öelda, et tegemist on sellise indikatsiooniga, toreda aruteluga, siis oleks ikka õige valitsusel täna see eelarve tagasi võtta, läbi mõelda ja tulla ikkagi siia siis neid ettepanekuid läbi hääletama, kui me teame, mis esmaspäeval toimub. Mitte nii, et arutame-arutame, aga tegelikult on meil kuskil nurgas olemas analüüsid, mis selguvad alles esmaspäevaks.  Teiseks see, mis puudutab seda kultuuri, seda mille siin pidevalt saab kokku võtta sõnaga "teerull" – ka seda on siit puldist korduvalt rõhutatud. Aga selline küüniline suhtumine, et lühidalt vastata, et miks me ei saa ühtegi opositsiooni eelnõu toetada, et siis nad äkki hakkavadki arvama, et nad võivad iga kord oma ettepanekuga sisse sadada või me hakkame seda tulevikus arvestama. Ütleme nii, et talupojamõistusega  ja mõtlevatele inimestele ongi seda pea võimatu selgitada, milleks peab siia jõulise joone vahele tõmbama. Kas ei oleks mõistlikum kutsuda osapooli kokku ja tõepoolest diskuteerida, arutada? Võib-olla ikkagi mõni neist 400 ettepanekust vääriks toetamist. Mitte lihtsalt seda, et põhimõtteliselt tsiteerides konkreetselt ühte koalitsiooni saadikut, et me kindlasti ei toeta, sest see on vale signaal tulevikuks ja siis järgmised aastad on veel keerulisem seda punast joont hoida. Ma arvan, et sellisel juhul, kui me räägime ka sellest, et see eelarve ka dokumendina on aina lühem, arusaamatum ja sisutühjem, on keeruline selliselt pinnalt tegelikult sellist mõistlikku koostööd siin saalis edendada ja sellest on siiralt kahju. Kuulates vanemaid ja kogenumaid kolleege, saame aru, et see lihtsalt konkreetselt iga aastaga muutub aina halvemaks ja kehvemaks. Kohati on tõepoolest nagu lasteaias. Kolmas punkt on see, mis puudutab ööistungit ja seda ideed, mis tähendab kuus 19 eurose lastetoetuse tõstmist. Ka seda on siit korduvalt puldist räägitud. Me teame seda, et tänaseks on selle 19 euro reaalne väärtus 12 eurot. Mul oli au täna osaleda ka selle 19-eurose lastetoetuse 10. aasta sünnipäeval. Ka see oli koht, kus rääkisid mitmed lastega seotud organisatsioonide esindajad ja pidasid seda situatsiooni ebanormaalseks, ebamõistlikuks.

Kuidas on see võimalik olnud, et seda pole kümme aastat muudetud. Räägitakse ikka ja jälle ja taotakse julgelt vastu rinda, et meil on vajaduspõhine peretoetus, aga ka seda on siit korduvalt mainitud, et planeeritud 30 000 lapse asemel sai seda natuke üle 3000. See kõik paneb mõtlema, kas tõepoolest on võimalik, et üks osa saadikutest saalis, kes on tegelikult targad, sisukad, nutikad inimesed, lihtsalt alluvad jaburale parteidistsipliinile. Müstika! Lisaks see, mida ma lugesin ühest tänastest reaalset pressiteatest IRL-i ja Reformi poolt, kus nimetati ja koputati südametunnistusele, et eelmise aasta ööistung läks maksma maksumaksjale 15 000 eurot. Nagu see oleks kõige suurem argument, miks seda ei peaks tegema! Et kui meil on kaalukausil, kas tõsta 19-eurone lastetoetus kolmekordseks, siis et appi, see läheb maksma 15 000 eurot maksumaksjale! Lihtsalt numbrite selgitamiseks nii palju, et Riigikogu Kantselei tervikeelarve on aastas üle 20 miljoni euro, me räägime 15 000 eurost. Ma sain kokkuleppele osa sotsiaaldemokraatidega ja osa demokraatidega, et kui me suudame siin saalis laste 19-eurose toetuse kuus kolmekordistada, siis me lubame, et me hüvitame selle 15 000 eurot. Mul on see kokkulepe olemas, ma saan seda kõva häälega välja öelda! Nii et jõudu ja jaksu, aga palun edaspidi vähemalt mitte sellele argumendile mitte näpuga näidata. Lihtne vastus on see, et teeme sellest 19-eurosest lastetoetusest kolmekordse, ja rohkem pole mõtet siin saalis tühje sõnu teha. Aitäh teile!

Soomlaste prügipõletuse maksab kinni Eesti elektritarbija

Prügiäri on teatud maades kuritegeliku organisatsiooni ehk maffia põhiline tuluallikas. Kahjuks tundub, et ka Eesti vabariigis tehakse jäätmemajanduse otsuseid just lähtuvalt omakasust või siis lihtsalt lausrumalusest. Kõigepealt ehitame viis ülikallist europrügilat ning siis avame eestlaste prügitootlikkusest kaks korda võimsama jäätmepõletustehase. See loob omakorda vajaduse tuua Maarjamaale prügi juurde Soomest ja Suurbritanniast. Kuna seaduse järgi on tulemuseks roheline energia, maksab selle kinni Eesti elektritarbija.

Alandame elektrihinda 10 eurot aastas

Kodukulude alandamisest on saanud anekdoot. Tegelikult on võimalik igal elektritarbijal säästa ligi kümme eurot aastas, kui lõpetada Eesti Energia prügipõletamise riiklik toetamine rohelise energia sildi all. Lisaks on vastuvõetamatu, et Eestisse hakatakse põletamise eesmärgil sisse vedama jäätmeid Soomest ja Suurbritanniast ning ka sellele maksab rohelise energia toetust kohalik elektritarbija. Tekib küsimus, kelle huvides ikka investeeriti 105 miljonit eurot ja miks rajati jäätmepõletustehas ligi kaks korda võimsam. Näiteks praeguseks on teada, et Eesti Energia Iru jaam on võitnud hanke Soomes Turu piirkonna olmejäätmete põletamiseks mahus 24 000 tonni järgneva kahe aasta jooksul. Sellise koguse prügi tootmiseks läheks nõmmekatel aega umbes 3,5 aastat.
Hirmkallite europrügilate rajamisega raha tuulde

Keskkonnaministeeriumi jõulisel eestvedamisel ehitati läbimõtlematult viis europrügilat. Selleks kulus peale omanike ja omavalitsuste omafinantseeringute ka ligi 13 miljonit eurot abiraha. Selge on see, et Eesti Energia prügipõletustehase rajamisega võiks viiest europrügilast neli sulgeda. Hoolimata sellest, et igaüks meist toodab umbes 40 kg jäätmeid kuus, pole lihtsalt midagi prügilasse viia. Taas kerkib küsimus: kelle huvides oli otsus rajada kalleid europrügilaid? Kas keskkonnaminister ning majandus- ja kommunikatsiooniminister ikka teavad, mida teine teeb, või lähtutakse pigem kellegi ärihuvidest?

Põletamine pole keskkonnahoidlik

Vale on mõtteviis „Kõik ahju!”. Jäätmete põletamine on jäätmehierarhias ainult üks aste parem kui ladestamine. Keskkonnahoidlik on olmejäätmete sortimine ja taaskasutamine. Kahjuks on praegu turul prügipõletamine doteeritud, mistõttu pole majanduslikult mõttekas jäätmeid liigiti koguda. Sellise ebamõistliku olukorra lahenduseks on lihtne võimalus: tuleb lõpetada elektritarbijatele kohustuslik Eesti Energia prügipõletamise toetamine. See loob võimaluse alandada kodukulusid, väärtustab jäätmete sortimist ja päästab Eestimaa prügiimportija tiitlist.

Pildil prügitursimi esimene laev ehk Suurbritannia jäätmete mahalaadimine Muuga sadamas.

Arrogantne ainuvõim avab ukse uuele erakonnale

Teoreetiliselt mõjub erakondade paljusus noorele demokraatlikule riigile tervendavalt. Seda enam paneb muretsema, et täna on parlamendis esindatud võrreldes eelmise koosseisuga kolmandiku võrra vähem erakondi. Tuleb tõdeda, et näiteks Rahvaliidu ja Roheliste lahkumisega suurest poliitikast haigutab nii mõneski valdkonnas suur auk. See, kas mõni praegu Riigikogus esindatud erakond suudab seda tühimikku täita näitab aeg. Kuid erakondade vähenemine on toitnud ainuvõimust tingitud arrogantsusest ja ülbust nii linnas kui ka maal.

Nüüd kerkib ülesse aga küsimus, kas täiesti uue erakonna loomine on kui päästevits, mis täidab näiteks poliitikakaardilt kadunud erakondadest tekkinud tühimikku. Veelgi enam, kas üks uus ja noor erakond on nii võimas, et päästab riigivalitsemise kreenist? Praeguse poliitilise kriisi suurim tagajärg on rahva usalduse kaotus. Selleks, et poliitikasse tuua murrang on vaja taastada rahva usaldus ja seda saavad teha küll vaid selle usalduse murdjad – poliitikud. Eesti riiki ei muuda paremaks ainult üks uus erakond, vaid kõigi olemasolevate erakondade muutus ehk poliitkultuuri tõus.

Tuleb küsida, miks ollakse täna jõudnud nii kaugele, et võim ei kuula rahvast ning näiteks õpetajatel ja arstidel tuleb oma meelt tänavatel avaldada. Miks oleme jõudnud nii kaugele, et võimuga manipuleerimist ja kauplemist isegi ei püüta enam varjata. Siin võib otsida põhjust üheltpoolt sellest, et rikkumistest ja ebaeetilisusest on saanud justkui valitute võimukandjate tavad ja normid. See on justkui mõnede väga kauaks ainuvõimu nautima jäänud poliitikute privileeg.

Just selles olukorras tuleb meenutada, et konkurents on ühiskonna arengus edasiviiv jõud. Kuid nii, nagu ei saa üheksa kuuga toota uut ja värsket Borodišit, ei saa poole aastaga luua ka erakonda. Vähemalt sellist erakonda, mis koondaks sarnaseid tõekspidamisi ja maailmavaadet kandvaid inimesi, kes seeläbi omaksid kandepinda ja teovõimet. Mõelgem kasvõi sellele, kuidas sünnib ühistel vaadetel põhinev erakond – see saab alguse küladest, valdadest, linnadest, maakondadest, ühendades inimesed, kes sarnaste eesmärkide saavutamise nimel teevad ränka tööd, et võita rahva usaldusmandaat. Erakonna sünd ei saa toimuda vaid selle loomise pärast ja projektipõhiselt. Erakond ei tohi olla üheöö liblikas ega ideed kantud vaid negatiivsest protestivaimust.

Uus erakond Eesti poliitmaastikul on positiivne, kui see on loodud õigetel alustel ja õilsatel eesmärkidel, kuid see üksi ei ole lahendus tänasele poliitilisele kriisile.

Parempoolsete sõnakõlks- erastamine elavdab majandust

Riigile kuuluvate ettevõtete osaluse müügi üle arutamisel tuleks selgelt paika panna eesmärgid, mida sellega tahetakse saavutada. Eraomanike puhul on osaluse müümisel, näiteks börsile viimise kaudu, tavapäraselt kaks selget eesmärki:

1)      omanikel on ambitsioon ettevõtet arendada kiiremini ja suuremaks kui olemasolev investeerimis- ja finantseerimisvõimekus seda lubab;

2)      omanikud soovivad konkreetsest ettevõtmisest väljuda ehk investeeringud realiseerida.

Eesti Vabariigi kui omaniku puhul pole esimene põhjus üldiselt aktuaalne, kuivõrd hea krediidivõimekusega riigil on võimalik täiendavaid investeerimisvahendeid turult saada soodsamalt kui erainvestoritel. Teine põhjus on aga riigi kontekstis adekvaatsem, kuigi motivatsioon ettevõtmisest väljumiseks on riigi puhul mõnevõrra erinev kui tavapärasel erainvestoril. Siinkohal eeldan siiralt, et me ei räägi hetkel ettevõtete erastamisest kui vahendist, millega riigieelarvet täita. Tüüpiline põhjus riigi omanduses ettevõtete erastamiseks on tõdemus, et toimivate turumehhanismide puhul on erakapital reeglina ettevõtete käitamisel efektiivsem. Erasektori nii öelda positiivne kasumiahnus tagab selle, et ettevõtte kulud minimaliseeritakse ning leitakse parimad võimalused, kuidas tulusid suurendada, pakutavaid tooteid ning teenuseid viia enamate klientideni, siseneda uutele turgudele jne. Võimalik on ka vastupidine – et eraomanik leiab, et kasumlikkuse tõstmiseks tasub pakutavat tootesortimenti hoopis koomale tõmmata ning keskenduda sellele, mida ettevõte kõige paremini oskab.

Täiendavate põhjustena, miks riiklikus omanduses olevate ettevõtete (vähemus) osalus erastada, on Arto Aas välja toonud kiratseva kapitalituru positiivse mõjutamise ning majanduse elavdamise. See on käsitlus, mida paremerakonnad on juba aastaid rääkinud. Samas on see taolises vormis paraku pigem sõnakõlks, kui et sügavat sisu omav käsitlus. Mida tooks endaga kaasa näiteks Eesti Energia kolmandiku aktsiate börsile viimine? Kusjuures jätame hetkel kõrvale riikliku strateegilise tähtsuse ja julgeoleku küsimused. Lühiajaliselt tähendaks see, et Tallinna börs saab täiendavat tähelepanu nii kodu- kui välismaiste investorite poolt. Kodumaised investorid, näiteks pensionifondid, paigutaksid oma vahendid Eesti ettevõttesse. Ostes aktsiad Eesti Vabariigi käest liigub nende raha küll riigikassasse, aga igal järgneval aastal saab riik erastatavate aktsiate võrra ka vähem raha dividendidest. Võib loota, et aktsiad pakuksid huvi ka välisinvestoritele. Aga mis saab edasi? Mismoodi need tehingud tegelikult kapitaliturgu ning Eesti majandust vähegi pikemas perspektiivis sisuliselt elavdaksid? Loota näiteks, et tänu Eesti Energia turule viimisele tekiks välisinvestoritel üldine huvi Eesti ettevõtete või veel laiemalt Eesti ettevõtluskeskkonna vastu, on otse öeldes naiivne. Kui meil on pakkuda huvitavaid investeerimisvõimalusi või selleks sobivat keskkonda, siis, uskuge mind, välismaised investorid on nii professionaalsed küll, et siia tee ka ilma taoliste „reklaamitrikkideta“ leida.

Erastamist pole mingit põhjust kaaluda ainult erastamise enda pärast. Minevikust on meil paar üpris eredat näidet selle kohta, kuidas erastamist või erastamise katset, tundub, et viidi läbi erastamise enda nimel: Eesti Raudtee, Eesti Energia, Tallinna Vesi. Eesti Energia kunagine erastamiskatse oli aga nii segane ja lõpuks lausa kriminaalne, et sellel ei tahakski siinkohal rohkem peatuda. Võib vaid loota, et oleme sellest poliitikutena ja ühiskonnana tervikuna õppinud. Siiani on selgusetu, kas Tallinna tarbijad Tallinna Vesi erastamisest ka tegelikult midagi võitsid. Jah, muidugi, Tallinna Vesi on pärast erastamist kindlasti oluliselt trassidesse ja üldisesse tarnekindlusesse investeerinud, aga kas seda poleks saanud teha linna omanduses?

Kokkuvõtteks võib öelda, et riigi omanduses on vähe selliseid ettevõtteid, mille kasvõi osalist erastamist tasuks täna tõsiselt kaaluda. Me ei ela enam ammu 90ndate majanduskeskkonnas, kus vahepealse 50-aastase kuritegeliku sürreaal­eksperimendi tulemusena oli riigi omandisse koondunud selgelt ebamõistlik kogus ettevõtteid, mille erastamise vajadus oli ilmselge. Tänased riiklikus omandis olevad ettevõtted on tüüpiliselt siiski ühes või teises mõttes riiklikult strateegiliselt olulised ning seetõttu nende ka osalise erastamise, sealhulgas börsile viimise, mõttekus ning vajalikkus rohkem kui küsitav. Pigem tundub, et riigi omanduses olevate ettevõtete erastamise temaatika on justkui kunstlikult tekitatud. Samas ei tähenda see, et mõistlikel põhjendustel ei võiks kaaluda mõne strateegiliselt vähemolulise ettevõtte erastamist. Aga antud teemal puudub kiirustamiseks igasugune vajadus.

Tallinna linna järjekordne vingerpuss ehk lugu sellest, kuidas linnakodanikule prügikott pähe tõmmatakse

Kui tahta iroonitseda, siis võiks vaadata Tallinna linnavalitsuse tegevust kui teatrilava, kus erinevad situatsioonid, vahel harva ka tegelaskujud, vahelduvad mängleva kergusega teenides publiku joovastavat aplausi. Olgu siis selleks tasuta ühistranspordi varju peidetud Tallinna elanikeregistri suurendamise sõbralik näitemäng, turgude kokkukoondamise kava tehes nad üksteisest sõltuvaks või linna jäätmeveo vingerpuss egiidi all „Madalamad kogukulud“. Viimasest tahangi lähemalt rääkida, tundes linnakodaniku ja Riigikogu liikmena siirast muret inimestega manipuleerimise ja rumalaks tembeldamise eest.

Möödunud aasta lõpus tõi linnavalitsus päevavalgele idee luua linna haldusesse jäätmekeskus, kes hakkaks haldama prügiveoga seotud asjaajamist. Seda sammu põhjendati küll kulude kokkuhoiu ja madalama teenuse lõpphinnaga. Igale vähegi mõtlevale inimesele on aga ilmselge, et iga uue astutuse, osakonna või muu instantsi loomine toob kaasa lisakulusid. Me ei ela ju eilses päevas, et loodaksime naiivselt „tasuta lõunatele“. Juba ainuüksi uue „keha“ loomine, nimetame seda siiski selguse mõttes „vahekehaks“ ja administreerimine nõuab oma hinda ning vaevalt linnavalitsus selle oma taskust kinni maksab. Ikka vaadatakse linnakodanike kukrute poole, keda tasuta bussisõiduga enda poole meelitati. Prügimajanduse täieliku haldamise ja valdamise enda õlule võtmine ei tähenda sugugi mitte tõhusamat kontrolli ja väiksemaid lõpphindu, vaid kavalat võtet kogu võim sektoris enda kontrolli alla haarata. 

Et mitte tühje sõnu loopida, siis saab igaüks eeltoodus veenduda vaadates Tallinna linna kodulehelt uusi kehtestatud jäätmeveo hindu ja võrrelda neid varasemate aastate omadega. Sealt on selgelt näha suure osa teenuste hinnatõus ja abstraktselt esitatud lisateenused nimekiri koos arusaamatu hinnapoliitikaga. Kui võtta näitena prügiveo hinnad Lasnamäel ja kõrvutada neid 2011. aasta omadega, siis on märgata keskmiselt hoopis üle 25%-list tõusu. Kus on siin lubatud 30% kuni koguni 50% madalamad hinnad? Linnaisad võiksid sellele nüüd numbriliselt tõestatud vastuse anda. Selle on ära teeninud iga linnakodanik, kelle iga liigselt makstud euro linnavalitsuse kukrut kergitab.

Tahtnuks Tallinn käituda heaperemehelikult ja hoolivalt, siis ei oleks ta kogu turgu oma valvsa pilgu alla koondanud. Praegu valitseb linn kogu prügiveoskeemi – valib välja vedaja, teeb vajadusel vahekokkuleppeid (loe: endale soodsaid tehinguid välistades ebasoodsad konkurendid) ja kehtestab teenuse lõpphinna. Tarbija eest jääb aga varjatuks hinnapoliitika telgitagused ja läbipaistvus ehk näiteks see, millised vahendusasud lisanduvad teenuse lõpphinnale. Kas me tõesti peame liikuma järjest hämarama poliitika poole? 

Eriti kummastav on lugeda arvamusi nagu olevat uus jäätmeveosüsteem parim valik turu seisukohast lähtuvalt. Siin tuuakse põhjenduseks nagu olevat jäätmeturg „eriline“ majandusharu, mis vajab „erilist“ kohtlemist. Paaniliselt välditakse turu liberaliseerimist tuues põhjenduseks hirmu turuliidrite kokkumängu ja turujagamise osas. Vastutustundetu on väita nagu tähendaks vaba turu juurde pöördumine selles sektoris teenuse hinnatõusu tarbijale. Terve mõistus kinnitab, et mida rohkem on turul osalisi ja suurem on konkurents, seda väiksem on kardetud kokkulepete võimalus ning seda paremaid tingimusi saab endale kaubelda teenuse tarbija.

Kui minna asjaga sügavamale, siis oleks vabaturumajanduse kontekstis veelgi õiglasem ja läbipaistvam see, kui iga tarbija saaks ise sõlmida jäätmevedajaga lepingu. Praeguse seadusandluse kohaselt korraldavad kohalikud omavalitsused jäätmeveo konkursse ning sõlmivad vedajatega lepingud. Miks ei võiks tarbija ehk iga klient ise otsustada, keda ta end teenindama soovib ning millist hinna-kvaliteedi suhet on ta valmis kandma. Sisulise muudatusena peaks olema prügiveo leping kohustuslik, kuid igal inimesel peaks jääma õigus valida endale sobivaim prügifirma. Ja kindlasti tuleb leida lahendus olukorrale, kus korraldatud olmejäätmeveo jõustumisest alates on vähenenud ja vähendatud inimeste huvi liigiti jäätmeid koguda. Milleks sorteerida kui kuu lõpuks on vaja prügikonteiner täis saada. Aga see jäägu juba Riigikogu otsustada, kuhu jäätmeseaduse muutmisettepanekud ka jõudnud on.

Lõpeks on Tallinn otsuse langetanud ja „vahekehaga“ süsteem kehtib aasta algusest, siis pole mõtet enam pikalt näppu viibutada. Ometigi on muret tekitav jälgida linna jätkuvaid mehkeldusi rumalaks peetava elanikuga. Selles valguses kerkib küsimus - kuidas võime olla kindlad, et näiteks järgmisena ei hakka linn dikteerima meie leiva hinda?