Mehed, asugem riigikogulastele meilide kirjutamise asemel hoopis ise tegudele. Võtke õhtul oma abikaasa sülle (nagu filmis Siin Me Oleme), suudelge korralikult ja kirglikult, kinkige üks punane roos ning viige ta õhtusöögile. Uskuge mind, perekondade kaitseks oleks sellest selgelt rohkem tulu, südamlikkust ja ka rõõmu, kui näiteks mulle kirjutamisest:-) Teeme ära ja kohe!

Eksitav rahvaküsitlus aitab arendajal reegleid rikkuda

Rahvaküsitluses esitatakse meile, nõmmelastele, küsimus „Kas toetate Sanatooriumi pargis asuvate hoonete

rekonstrueerimist täna olemasolevas mahus elamispindadeks, lasteaiaks ja seltsimajaks?”. Teada on tõsiasi, et küsimuse püstitusest oleneb selle vastus. Milline inimene ütleks ei lasteaia või seltsimaja ehitusele? Siia ongi koer maetud. Rõhutan, et esiteks võib juba täna vanadesse haigla- ja abihoonetesse ehitada nii lasteaedu, koole kui ka seltsimaju. Teiseks tähendab jah-vastus, et arendaja ehitab küll müügiks korterid, kuid lasteaia ja seltsimaja rajamiseks tal kohustus puudub. Ühesõnaga, korterid saavad müüdud, aga lasteaed ja seltsimaja jäävad esialgu rajamata. Tegelikult kannab selline referendum ühe suurettevõtte soovi ehitada Sanatooriumiparki vaatamata keelule kortereid ja terve küsitlus on vaid lihtlabane inimeste eksitamine.

Seitse aastat tagasi võeti Sanatooriumi park Nõmmel kaitse alla just selleks, et tagada selle säilimine ja lõpetada pahatahtlikud jokk-skeemid. Sanatooriumi pargi võttis Vabariigi Valitsus riikliku kaitse alla 19. juulil 2007. aastal. Täpselt kümme päeva hiljem ostis selle pargi Põhja-Eesti Regionaalhaiglalt Tallinki suuromanik Infortar, makstes 17 hektari maa eest 6,4 miljonit eurot. Kuna tegu oli ja on sotsiaalmaaga, millele elumajuehitada ei tohi, loobusid kõik ülejäänud ostuhuvilised oma pakkumistest. Uus omanik lubas vanadesse haiglahoonetesse rajada sanatooriumi ja taastusravikeskuse.

Aastad on möödunud ja omanik ei ole toona võetud kohustusi täitnud. Hoolimata munitsipaalpolitsei korduvatest trahvidest on park räämas ja hooned lagunevad–sanatooriumist pole enam juttugi. Selle asemel püütakse oma tegemata tööga hirmutades saada nõmmelastelt luba alustada tulusat kinnisvaraäri. Kui esialgne kava nägi ette lausa paarisaja korteri rajamist, siis nüüd on lubatud „piirduda” kuuekümne korteriga. Lähtuvalt Nõmme ehitusmäärusest tähendab see vähemalt sada kahtekümmet parkimiskohta ja suurt liikluskoormuse tõusu lähipiirkonna väikestel tänavatel.

Lubamatu on alluda provokatsioonile, et tehke pargi kaitsekava meile sobivaks või laseme hoonetel edasi laguneda ja pargil mädaneda. Sellise väljapressimisega nõustumise korral pole mõtet enam rääkida Nõmme eripärast, taastamisest ja ajaloo säilitamisest. Kokkulepitud reeglid kehtivad võrdselt kõigile, alustades lapselapsest, kes peab oma vanaisa arhitektuurselt erilise maja taastama esialgsel kujul, ja lõpetades suurettevõttega, kes on teadlikult ostnud riikliku kaitse all oleva pargi koos haiglatega, et rajada sinna sanatoorium.

Kokkuvõtteks olen veendunud, et lubadustest peab kinni pidama ja lähtuma seatud normidest, mis kehtivad kõigile ühtmoodi. Sanatooriumi park ja lagunevad hooned tuleb kiiremas korras korda teha, kuid mitte luues ohtlikku pretsedenti, mis avab ukse kõikidele uusarendustele meie linnaosa rohealadel. Siinkohal pakun Tallinna linnavalitsusele alternatiivse idee. Igale inimesele on oluline veeta enda väljateenitud vanadusepäevi harjumuspärases elukeskkonnas, oma kodulinnaosas. Vaadates tänast hooldekodukohtade järjekorra pikkust ja teades, kui kiiresti elanikkond vananeb, on viimane aeg rajada Sanatooriumi parki nüüdisaegne eakate munitsipaalpansionaat.

Aga korterite ehitamisele riikliku kaitse all olevas pargis tuleb öelda ei! Lasteaia ja seltsimaja ehitust see otsus ei sega, sellega võiks juba homme peale hakata, kui arendajal ka tegelikult selline soov on.

Roheline pealinn kaotab trollid

Sel ajal, kui Itaalias Veronas tegeldakse trolliliikluse rajamisega, on Tallinna ühistransporditeenuse juhid jõudnud veendumusele, et trollidel tulevikus kohta pole. Pealinnale iseloomulike, sarvedega trollibusside kaotamist saadavad aga segased ja üksteist lausa välistavad põhjendused. Keskkonnasaaste ja puhta õhu kohalt on trollibusside kaotamine lühinägelik otsus, rääkimata väiksemast mürast kui bussil või trammil. Tundub, et transpordi mitmekesisus hakkab tasuta ühistranspordile jalgu jääma.

Esiteks püüavad linna esindajad maha müüa idee, et ainult kontaktvõrgust sõltuvad trollid on linnaliiklusele koormaks. Põhjendatakse seda näitega, et elektrikatkestuse puhul on trolliliiklus hetkega häiritud. Samas lubatakse suurelt, et elektritranspordi osakaal Tallinna liikluses ei vähene. Veelgi enam, proportsioon peab jääma samaks ja tulevikus lausa kasvama – näiteks trammide arvu suurenemisega. Tekib kohe küsimus: kuidas ei häiri elektrikatkestus trammiliiklust?

Veelgi segasemaks lähevad transpordijuhtide selgitused avariide puhul. Troll ei ole pealinnale sobilik, sest buss saab õnnetuse korral takistusest mööduda. Targu jäetakse mainimata, et varasemalt trolliliiklust takistanud plekimõlkimistest kontaktliini piirkonnas suudavad tänapäevased superkondensaatoriga trollid mööduda, sõites teatud vahemaa kontaktliini kasutamata. Või ei tee vaid autoaknast trolli ja trammi näinud Tallinna juhid neil vahet?

Miks on vajalik 1965. aastal rajatud trollivõrgustiku säilitamine ja arendamine? Loomulikult on märksõnaks „keskkonnahoidlikkus”. Puhast õhku aitab tagada saasteallika ehk elektrijaama asumine väljaspool pealinna. Rohelise energia ja näiteks tuuleenergia puhul puudub negatiivne mõju keskkonnale ning Tallinna trollide ja trammide elekter on pärit Läti hüdroelektrijaamadest. Tuleb veel rõhutada, et erinevalt bussist tarbib troll energiat ainult sõidu ajal ja pidurdamisel on võimalik ka energia tagastamine kontaktvõrku. Trolliliinide teenindamine diiselmootoril töötavate autobussidega halvendab õhu kvaliteeti rahvarohkes kesklinnas veelgi, kuid just selle kasuks otsustas Tallinn, kui hävitas kaks trolliliini ja pani asemele sõitma bussid. Linn on kärpinud oma kulusid meie kõigi tervise arvelt, sest Maailma Terviseorganisatsiooni kinnitusel on seos diiselgaaside ja vähi vahel tõendatud.

Ikka ja jälle on argumendiks see, et ühe uue trolli asemel saaks osta kaks bussi. See pole kogu tõde. Kuna elektrisõidukite elutsükkel on umbes kaks korda pikem, tuleb uusi trolle osta kaks korda vähem, mis on taas soodsam ja keskkonnasäästlikum lahendus kui sama liinimahu teenindamine bussidega.

Uute trolliliinide ehitamine ja olemasolevate muutmine on trammiteedest kordades odavam, sest pole vaja rajada trammile tarvilikku rööbasteed. Ja kas on kindel, et trollide kaotamisega garanteeritakse trammiliikluse laiendamine? Siiani pole keegi tõsiseltvõetavalt rääkinud trammiliinist, mis ühendaks kesklinna Haabersti või Mustamäega. Kui seda tehaksegi, ootab rahvas vastust, millal?

Tegude poole pealt näeme 5. trammiliini kaotamist ning osalise tööaja rakendamist 3. trammiliinil. Talvekülmadega võib igaüks peatuses trolli või trammi oodates tunda lausa füüsiliselt, kuidas linna poolt ostmata jäetud elektrisõidukid on toonud kaasa pikemad ooteajad. Kõik tallinlased teavad hästi Laagna teed, kuhu viimased 30 aastat on linnavõim kohe-kohe trammi lubanud. Seetõttu kõlavad uued jutud trollide asendamisest trammidega sama usutavalt nagu abilinnapea Taavi Aasa antud kuudetagune lubadus, et rohkem trolliliine ei suleta.

Itaalias toimub trolliliiklus 15 linnas, Šveitsis 13 linnas. Euroopa rohelise pealinna tiitlile pretendeeriv Tallinn ei peaks kordama kümnenditagust reisirongiliikluse ärakaotamise janti. Selliseid otsuseid ei tohi vastu võtta tormates ja ülepeakaela. Enne kui trollibuss saata lõplikult pensionile, peab olema selge kava, kuidas elektritransporti pealinnas arendada. Üheksa korda mõõda ja üks kord lõika.