Kehtiva korra kohaselt tasub kantselei saadiku autoliisingu, mis arvestatakse maha talle ettenähtud kuluhüvitise summalt. Seega on reegel see, et mida kallim on auto, seda vähem jääb vahendeid teisteks kuludeks, mis kaasnevad saadiku tööga. Nii ongi kujunenud olukord, kus kantselei katab vaatamata auto maksumusest neli aastat saadiku autoliisingu kulud. Seetõttu ongi Toompea autoparklat kaunistamas valdavalt kõrgemasse hinnaklassi kuuluvad sõiduvahendid. Just nii mõtisklesin, kui istusin oma autosse, milleks on samuti Mercedes. Tõsi auto on aastaid näinud, mistõttu kulud märkimisväärselt madalamad. Kuid ikkagi tekib põhimõtteline küsimus, miks ei sobi saadikul sõita näiteks keskklassi Škodaga. Tõestus sellest on suurima opositsioonilise fraktsiooni esimees Kadri Simson, kel ei ole vaja uhkustada luksusautoga, temale Škoda sobib.
Selge on see, et saadiku töö ei piirdu vaid istungitega Riigikogu saalis – sõita tuleb Saare- ja Võrumaale. Tuleb esindada nii valimispiikoda kui ka kohtuda inimestega Eesti erinevast paigust. Ilma sõiduvahendita põhjalikku saadiku tööd teha pole võimalik. Kuid saadiku töövahendite valikul tuleb lähtuda mõistlikkuse põhimõttest.
Riigile oleks odavam kui kantselei sarnaselt Riigikogu juhatuse ametiautodega korraldaks riigihanke parlamendi liikmete sõiduautode kasutusrendilepingu sõlmimiseks. Praegu on aga kujunenud olukord, kus saadiku staatus annab lisaboonusena ka auto. Ja hinnaklass pole oluline, selle saab igaüks endale ise valida. Määrav ei ole ka ökonoomsus, keskkonnasõbralikkusest rääkimata. Kas riigile poleks mitte odavam, kui saadikutele antakse tasuta auto kasutamise õigus? See tähendab, et sarnaselt paljude eraettevõtetega korraldame sõiduvahendite soetamiseks riigihanke. Näiteks uue Riigikogu koosseisu alguses annavad kõik saadikud, kes vajavad oma tööks sõiduvahendit sellest teada, et kantselei saaks võtta automüüjatelt ja liisingufirmadelt pakkumised ning pärast koosseisu lõppu, nelja aasta möödudes need autod tagastada.
Mäletan, et alustades tööd parlamendi saadikuna oli vaja esimesel päeval täita paber ja teha rist neil, kes soovid töövahendiks väikse ekraaniga kergemat või suure ekraaniga raskemat sülearvutit. Täpselt selline valik oligi. Väike või suur? Ja kõikvõimalikud erisoovid oli igaühel võimalik lahendada iseseisvalt vastavalt oma isiklikele rahalistele võimalustele ning tahtmistele. Kel pakutud mudel ei sobinud, sai ise oma kuludega osta just sellise arvuti, nagu ta soovis. Ühesõnaga korraldatakse Riigikogu kantselei poolt arvutitele parima hinna saavutamiseks ühishange. Miks ei võiks samamoodi toimida autodega? Arvuti ja auto – mõlemad on saadikute töövahendid. Ja valikus võiks olla näiteks kas automaat või manuaal käigukast ning kas sedaan või luukpära? Oleks ütlemata huvitav väljakutse ja võimalus kõikidele automüüjatele panna näiteks pool riigikogust sõitma just oma toodanguga. Usun, et selline suuremahuline ostuhange kajastub kindlasti ka hinnasildil. Lisaks oleks riigikogu ausalt ja kõigile arusaadavalt ning üheselt mõistetavate reeglitega ühiskonnas eeskujuks, mitte vastupidi.
Kindlasti on saadikute hulgas neid, kes ei vaja sõiduki toetust ja soovivad oma auto kulud ise katta. Riigikokku on rahvas valinud esindama inimesi eri paigust ja mitmetelt elualadelt. Nii on 101 saadiku hulgas ka ettevõtjaid, kes pole pidanud vajalikuks kantselei poolset hüvitist kasutada. Nad sõitsid enne ja sõidavad ka praegu, kas siis juba välja ostetud või liisingu kõrgema klassi sõiduvahendiga. Lisaks on igati mõistetav, et Riigikogu esimehe ja aseesimeste korral on tegemist Eesti Vabariigi esindusautoga, milleks peabki olema kallim ja luksuslikum mark.
Seadusandja ülesanne on lõpetada olukord, kus super soodne Volvo oleks justkui väheste õnnelike privileeg ning Toompeal seisvad Hummerid riivaksid koos teiste luksuslike autodega inimeste õiglustunnet. Riigihange annab avalikkusele kindla teadmise, et parlamendi liikmete autode soetamisel on järgitud mõistliku rahakasutuse põhimõtteid. Loomulikult võib ja peabki Riigikogu looma endale eetikakoodeksi. Aga tegelikult loovad Riikikogu kuvandi just saadikud ise oma tegude ja otsustega.
Mäletan, et alustades tööd parlamendi saadikuna oli vaja esimesel päeval täita paber ja teha rist neil, kes soovid töövahendiks väikse ekraaniga kergemat või suure ekraaniga raskemat sülearvutit. Täpselt selline valik oligi. Väike või suur? Ja kõikvõimalikud erisoovid oli igaühel võimalik lahendada iseseisvalt vastavalt oma isiklikele rahalistele võimalustele ning tahtmistele. Kel pakutud mudel ei sobinud, sai ise oma kuludega osta just sellise arvuti, nagu ta soovis. Ühesõnaga korraldatakse Riigikogu kantselei poolt arvutitele parima hinna saavutamiseks ühishange. Miks ei võiks samamoodi toimida autodega? Arvuti ja auto – mõlemad on saadikute töövahendid. Ja valikus võiks olla näiteks kas automaat või manuaal käigukast ning kas sedaan või luukpära? Oleks ütlemata huvitav väljakutse ja võimalus kõikidele automüüjatele panna näiteks pool riigikogust sõitma just oma toodanguga. Usun, et selline suuremahuline ostuhange kajastub kindlasti ka hinnasildil. Lisaks oleks riigikogu ausalt ja kõigile arusaadavalt ning üheselt mõistetavate reeglitega ühiskonnas eeskujuks, mitte vastupidi.
Kindlasti on saadikute hulgas neid, kes ei vaja sõiduki toetust ja soovivad oma auto kulud ise katta. Riigikokku on rahvas valinud esindama inimesi eri paigust ja mitmetelt elualadelt. Nii on 101 saadiku hulgas ka ettevõtjaid, kes pole pidanud vajalikuks kantselei poolset hüvitist kasutada. Nad sõitsid enne ja sõidavad ka praegu, kas siis juba välja ostetud või liisingu kõrgema klassi sõiduvahendiga. Lisaks on igati mõistetav, et Riigikogu esimehe ja aseesimeste korral on tegemist Eesti Vabariigi esindusautoga, milleks peabki olema kallim ja luksuslikum mark.
Seadusandja ülesanne on lõpetada olukord, kus super soodne Volvo oleks justkui väheste õnnelike privileeg ning Toompeal seisvad Hummerid riivaksid koos teiste luksuslike autodega inimeste õiglustunnet. Riigihange annab avalikkusele kindla teadmise, et parlamendi liikmete autode soetamisel on järgitud mõistliku rahakasutuse põhimõtteid. Loomulikult võib ja peabki Riigikogu looma endale eetikakoodeksi. Aga tegelikult loovad Riikikogu kuvandi just saadikud ise oma tegude ja otsustega.
No comments:
Post a Comment