Kõigepealt tuleb vaadata, mis loom see Euroopa Finantsstabiilsuse Fond ehk lühendatult EFSF üleüldse on. Juriidiliselt on tegu Luksemburgis registreeritud aktsiaseltsiga, mis tegutseb eraõigusliku raamlepingu alusel. Kõikide otsuste vastuvõtmine toimub eurorühmas või eurorühma töörühmas. See tähendab, et Euroopa Liidu riigid, kes ei kuulu rahaliitu (näiteks Rootsi, Taani, Suurbritannia, Läti jne), ei oma võimalust selle töös osaleda. Lihtsustatult öeldes on EFSFi eesmärk laenata raha turgudelt riikide garantiide alusel, et seda siis omakorda mõistliku protsendi ja rangete tingimustega laenata edasi riikidele, kes ei ole võimelised ise turgudelt raha laenama või peaksid seda tegema tunduvalt kehvematel tingimustel.
Praeguseks on EFSFi kaudu saanud laenu Portugal 78 miljardi euro ja Iirimaa 85 miljardi euro eest. Suure tõenäosusega lisandub lähiajal siia ritta Kreeka, kes on seni saanud abi riikidevaheliste kahepoolsete lepingutega.
Eesti ei ole siiani üheski programmis osalenud. Nüüd, värske euroriigina tekib kohati tunne, et meil nagu pole sellest enam pääsu. Tegelikult tuleb antud küsimus riigikogus arutlusele alles järgmisel nädalal.
Miks ei peaks Eesti EFSFis osalema? Usun, et kõik mäletavad stseeni menukast mängufilmist „Suvi”, kus Toots läheb Tõnissonilt raha laenama. Taluperemees Tõnisson raha ei anna, vaid annab allkirjaga garantii ehk käenduse, samal ajal tunnistades, et teadnuks sõbra tulekust, oleks kodust hoopis ära läinud. Samasugust kinnitust ootab EFSF Eestilt, kusjuures põhisumma garantii on lausa 1,995 miljardit eurot – see moodustab meie riigi aastaeelarvest ühe kolmandiku.
Jah, muidugi jääb õhku lootus, et äkki pole vaja. Aga kui asi peaks ikkagi hapuks minema, siis oleme selliste garantiide rakendumisel ise abivajajad. Olen kindel, et kui naaber sooviks garantiid tuhandele eurole, siis mitte kedagi meist ei rahuldaks vastus, et võib-olla seda ei lähegi tarvis. Kust või mille arvelt tulevad vahendid kohustuste täitmiseks? Kusagilt jookseb piir, kus Euroopa solidaarsuse ja ühtekuuluvuse nimel ei tohiks hiiglaslike kohustuste pealesurumist lubada.
Tegelikult kurvastab mind antud küsimuse puhul silmakirjalikkus, kuidas on teemat varem kajastatud. Juba 2009. aastal teatab Kreeka makseraskustest ja mais 2010 saab riik 110 miljardit eurot abi. Selle peale tuleb 4. mail 2010 ametlik rahandusministeeriumi pressiteade pealkirjaga „Ministeerium lubab, et Eesti Kreekale raha andma ei pea”. Miks puudus eurole üleminekul selgelt teadvustatud riskihinnang? Miks ei julgetud avada diskussiooni võimalike ohtude üle? Usun, et vastuse leiame toona lähenevatest valimistest. 27. jaanuaril 2011 avaldatud Ernst and Youngi uuring väidab, et Balti riigid saavad valuutariski mõõdupuul võrdselt punkte. Majanduskasvu prognoos on meil Läti ja Leeduga võrdne. Plussideks on euro kui rahaühiku asemel hoopis vähene korruptsioon ja regulatsiooni lihtsus.
Teisalt on tekkinud huvitav situatsioon, kus Kreeka riik on juriidilise kehana võlglane, aga kreeklane ise võlast vaba. Eestis on täpselt vastupidi. Eesti riiki ja riigieelarve kärpeid tuuakse teistele lausa eeskujuks. Oleme olnud kriisiaastatel kõige kõrgema maksutõusuga riik Euroopas. Riik näib tugev, aga seda Eesti elanike elukvaliteedi arvelt. Erinevalt kreeklasest on eestlased pahatihti koormatud kodulaenu ja liisingumaksetega. Järgmise aasta riigieelarve prognoosi kohaselt on inflatsioon 2,8% ja palkade kasv 0,3%, mis tähendab selgelt väiksemat ostujõudu. Nõrga euro tulemusi näeme tanklates, kus kütus ületab vanas vääringus 20 krooni liitrist. Mis mõtet on Eestil süvakokkuhoidu praktiseerida, kui pärast tuleb kaugete naabrite arveid käendama hakata? Käendus on pea sama hea kui ise laenu võtta ja maksta kinni näiteks naabri SMS-laenud lootuses, et küll naaber iga kuu pangale laenu korralikult tagasi maksab.
Kreeka ühiskonnas valitseb paljuski arusaam, et riik nende heaks mitte midagi ei tee, järelikult pole mõtet ka makse maksta. Kreeka ettevõtjad suhtuvad Euroopa Liitu kui rammusasse lüpsilehma ja euro tulevik jätab neid külmaks. Valdav osa tuludest ehk ligi 80% SKTst tuleb teenidussektorist tihti sularahas ja mustalt. Isegi euro asendamine drahmiga pole neile hirmutav. Selgelt erinev arusaam Eestis levinud mõtteviisist, kus eurost on saanud omamoodi usulahk. Seetõttu pole imestada, et 6000 Kreeka ettevõtet on riigile võlgu 30 miljardit eurot.
Heaks näiteks on Euroopa ettekirjutus, et Kreeka riik peab tõstma söögikohtade käibemaksu 9%-lt 23%-le. Kreeklaste väga lihtne ja üleolev kommentaar oli, et kuna sajast söögikohast üheksakümnes pole võimalik kaardiga maksta ja tehingud toimuvad sularahas, pole nad varem 9% maksnud ning veel vähem hakkavad tulevikus maksma 23%.
Samas poleks see sugugi esimene kord, kui Kreeka riik kuulutaks välja pankroti. Ajaloos on seda juhtunud varemgi. Viimase 200 aasta jooksul on Kreeka olnud pankrotis neli korda: 1827., 1843., 1893. ja 1932. aastal. Üsnagi muljet avaldav? Meie enda õpetajate palgatõusuks raha pole, päästjate komandosid tuleb liita ja päästekopterid ei lenda. Samas aga mitme tuhande kilomeetri kaugusele lõunasse oleme nõus rahalaenu garanteerima.
Lõpetuseks meenutaksin veel, et Kreeka on riik, kes tuli peole võltsitud kutsega ehk moonutas teadlikult statistikat, pääsemaks 2002. aastal euroriikide hulka. Selles valguses ei ole mõistlik käendada laenu riigile, kus pensionile jäädakse 50aastaselt ning kus ametnikud saavad lisatasu, sest kasutavad arvutit, jõuavad õigeks ajaks tööle või oskavad vähemalt ühte võõrkeelt. Majanduses peab kehtima põhimõte, et halvale rahale head raha peale ei anta.
No comments:
Post a Comment