Keskerakonna täitmata lubaduste nimekiri on pikk ja lohisev

Keskerakond püüab seekordsetel valimistel hääli loosungi all „Teised lubavad, meie teeme.“ Tegelikkuses on see väide sisutühi - pikalt ainuvõimul olnud keskerakondlike linnaisade tühjade lubaduste nimekiri on lubamatult pikk. Paljud lubadused, mis anti tallinlastele kas neli, kaheksa või isegi rohkem kui kümme aastat tagasi on ikka veel täitmata. Lugejate mälu värskendamiseks mõned näited siiani lunastamata vekslitest.

Mastaapsetest projektidest on tegemata trammiliin Lasnamäele, mis oli Keskerakonna peamine lubadus juba 2005. aastal. Keskerakondliku saamatuse võrdkujuks on renoveerimata linnahall, millest on tänaseks saanud kesklinna häbiplekk. Jätkuvalt ootavad korda tegemist pooled (ca 60) Tallinna lasteaeda, millest mõnede seisund on juba nii vilets, et see ohustab laste tervist. Pika ja kurva ajalooga on ka linnateatri uue hoone ehitamise saaga.

Mulle sattus kätte Keskerakonna manifest, mis pärineb 2009. aasta kohalike valimiste ajast.  Sealt leiab esimese asjana, et pensionäridele makstav kompensatsioon tõuseb 2000 kroonini ehk siis 128 euroni. Täna saavad eakad hoopis 78 euro suurust toetust - vahe on märkimisväärne ning pettus ilmne.  Ja mis aga kõige huvitavam – värske valimislubadus on maksta pensionäridele 100 eurot. Lubadus on  kaheksa aastaga kahanenud, rääkimata sellest, et üldine  elukalliduse tõus on vähendanud selle summa väärtust.

Samal ajal kulutab Keskerakond Tallinna Televisiooni ülalpidamisele aastas 3,7 miljonit eurot, maksab iga-aastaselt Moskvast juhitavale telekanalile 0,5 miljonit eurot ja on Ühistupangale eraldanud kokku juba 12 miljonit eurot. Suured summad kuluvad ka linnapoe, parteiliste ametnike armee ning tohutu pressiosakonna peale. Kõik see on korstnasse kirjutatud maksumaksja raha, mille eest oleks saanud palju häid asju korda saata.

Linnavalitsus on ära teeninud tõsise kriitika ka oma suutmatusega kaasata Tallinna arendamisse euroraha. Siin lasub oma süü ka pikalt riiki valitsenud Reformierakonnal, kes Keskerakonnaga vägikaigast vedades teadlikult ühisprojektidele takistusi veeretas ja nii tallinlaste ja Tallinna arengu huvide vastu töötas.

Silmnähtavalt on nii selle vastasseisu kui linnavalitsuse kehva töö tõttu kannatanud tee-ehitus. Auklike teid leiab igalt poolt ja igast linnaosast. Renoveerimata on Raja tänav ja Raja-Mäepealse ristmik, kaasajastamata Nõmme keskuse ja Pääsküla raudtee ülesõidud. Kümned ja kümned kvartalisisesed teed üle linna on lausa kohutavas olukorras. Äärmiselt viletsas seisus on Peterburi tee, mis on küll riigimaantee. Samas on keskerakondlasest taristuminister Kadri Simson juba ligi aasta ametis, kuid mingeid arenguid selle nii olulise magistraaliga näha ei ole.

Vaatame veel objekte, mida kõike Keskerakond lubas, kuid on jätnud tegemata. Nii lubati aastate eest renoveerida Õismäe humanitaargümnaasiumi, mis tänaseks on kurioosumina hoopis lammutatud. Korda tegemata ja laiendamata on Mustamäe avatud noortekeskus, rajamata kultuurikeskuse Kaja juurdeehitus ning renoveerimata Akadeemia tee ringidemaja.  Mooni tänavale pole ehitatud uut vabaaja keskust ega Mustamäe teele jäähallist ja ujulast koosnevat spordikompleks. Piritale, samuti Stroomi ja Pikakari randa pole kerkinud lubatuid uusi rannahooneid.

Keskerakonna võimu ajal on jäänud seisma raamatukogude arendamine, justkui tallinlased enam raamatuid ei loekski. Moodne raamatukogu peab olema hästikäidavas kohas, nagu Vabaduse väljaku lähistel asuv keskraamatukogu peahoone. Mitme linnaosa raamatukogud on aga endiselt peitunud kusagile “nurga taha,” mistõttu on puuetega inimestel või eakatel nende külastamine keeruline. Rahvaraamatukogu seadus ütleb, et omavalitsus peab ehitama iga 15000 elaniku kohta ühe raamatukogu. Lasnamäel elab ligi 120000 inimest, kuid tegutseb vaid kaks raamatukogu ja needki asuvad üksteise vahetus läheduses. Kus on ülejäänud kuus  Lasnamäe raamatukogu, härrad linnavalitsejad? Kristiines pole aga üldse raamatukogu, kuigi seda on ammu-ammu lubatud.

Sotsiaaldemokraadid on oma tegudega tõestanud, et nad viivad oma lubadused ellu. Tõestame seda igapäevaselt valitsuse tasandil. Nii toetab valitsus linnahalli renoveerimist 40 miljoni euroga ning paneb õla alla ka linnateatri arendamisele. Samamoodi leiavad sotsiaaldemokraadid euroliidu ja valitsuse toel rahastuse Tallinna uute trammiliinide arendamiseks. Nelja aasta jooksul renoveerime kõik lasteaiad.

Tallinnas vajab hädasti pööret. Koos valijate abiga viivad sotsiaaldemokraadid selle ellu.

Me ei ehita järjekordseid müüre, vaid avatud ja tulevikku vaatavat Euroopa riigi pealinna

Tallinnas on käes põnevad ajad. Nädal tagasi näitas Emori küsitlus Tallinnas sotsiaaldemokraatidele kodanike seas 18-protsendilist toetust. Keskerakond on samal ajal langustrendis. Olgu see meile kõigile innustuseks ning teisalt märgiks, et seekord tuleb sügis teisiti.

Paljud on minult küsinud ja saanud selge vastuse: jah, ma olen valmis kandideerima Tallinna linnapeaks ning edu korral loobuma keskkonnakomisjoni esimehe tööst Riigikogus.

Mitmendat põlve tallinlasena olen veendunud, et linnapea amet on rohkem kui üheksast viieni töö. See on elustiil, see on suhtumine ja teadmine, et terve linn on minu koduhoov, mitte pelgalt töökoht, kuhu tullakse autoga Paidest või Põltsamaalt kell 9 ja lahkutakse kell 17.

Mulle on oluline, et me ei ole oma püüdlustes üksi. Ma näen ja tunnetan iga päev, kuidas Tallinna sotsiaaldemokraadid ja veel paljud inimesed on ühendanud jõu ja on valmis koos minuga pöörama Tallinnas uut lehekülge. Spordimehena ma tean, et muutused ja edu on võimalik saavutada ainult meeskonnatöös. See on meie ajalooline võimalus.

Aitäh teile kõigile senise toetuse ja panuse eest – töötame koos edasi!

Aga – kala hakkab mädanema peast. Ühe erakonna pikk ainuvõim on Tallinna arengu peatanud ja linnavõimu laisaks muutnud.

Ükspuha, millist kivi selles sumbunud tiigis liigutad, siis alati tuleb selle alt paha haisu. Ma ei hakka peatuma Tallinna prügimajandusel, kus valitseb totaalne kaos ja peataolek. Ärme räägi täna autoromudest, mis risustavad linnapilti. Ei tasu kõnelda isegi korruptsioonist Tallinna linnaplaneerimises ega sellest, et pealinna volikogu juhib isik, kes on parasjagu altkäemaksu andmise süüdistusega kohtu all. 

See pole meile uudiseks, oleme energilise opositsioonijõuna sellele pidevalt tähelepanu juhtinud ja juba praegu me näeme, kuidas sotsiaaldemokraadid suudavad tõugata ainuvalitsevat linnavõimu otsustama.

Hurjutasime Keskerakonda selle eest, et linna domeenid ja kaubamärgid on Keskerakonna omandis. Nad tagastavad need.

Hakkasime rääkima romudest, mis rikuvad linnapilti. Selle peale läksid ka Lasnamäe ning Haabersti linnaosavanemad romude vastu võitlusse.

Nõudsime juba mitu kuud tagasi, et abilinnapeaga seotud prügifirmaga BWM OÜ -ga on vaja kõik lepingud kohe lõpetada. Nüüd see nii juhtuski. 

See kõik näitab veelkord, et meil on juba täna jõudu ja kaalu, et seista uue Tallinna ja tallinlaste eest.

Nüüd on aeg koos teiega asuda tööle, et tõugata minevikku läppunud võimumonopol ja visata kolhoositallid mustusest puhtaks.

Meile on ikka ette heidetud liigset jutustamist. Asjata. Toon siin välja mõned konkreetsed asjad, mida oleme viimasel ajal valitsuses ära teinud pealinlaste elu parandamiseks:

lõpetasime riigi ja pealinna vastasseisu, mille tulemusena teeme korda Kalevi staadion ja renoveerime Tallinna Linnahalli:

eraldame 215 miljonit eurot ravijärjekordade lühendamiseks;

anname aastas 15 miljonit eurot, et tagada igale lapse pääs sobivasse huviringi või trenni, millest pealinnale ligi miljon eurot;

tõstame lastetoetusi, et kolme-lapselised pered saavad kuus 500 eurot;

panustame kohalikke omavalitsusi jäätmejaamade arengusse, Tallinn saab selleks aastas 650 000 eurot;

maksame sel sügisel üksi elavale eakale toetust 115 eurot;

ja loomulikult suured renoveerimisprojektid – Haabersti ristmik 19,6 miljonit, lennujaama laiemine 70 miljonit…

Need on vaid üksikud näited riigi ja pealinna koostööst.

Nüüd aga räägime meie kodulinnast.

Mis on meie, sotsiaaldemokraatide põhiline fookus nendel valimistel?

Loomulikult meie lapsed. Tallinna lasteaedadest vajab renoveerimist lausa 80 maja, mis on ligi kaks kolmandikku kõigist lasteaedadest. Sotsiaaldemokraatide peamine eesmärk ja lubadus nende valimistel on kõik need lasteaiad järgmise nelja aasta jooksul korda teha. Aga mitte ainult seda. Lisaks ilusatele majadele peab lastel ka kõht täis olema ning see toit peab olema tervislik. Et ükski laps ei jääks lasteaias söömata, tagame tasuta lasteaiatoidu kõigile Tallinna lastele.

Edasi. Oleme juba käivitanud programmi varajaseks keeleõppeks lasteaedades. Me usume, et iga lasteaias õpitud lisakeel tõstab laste konkurentsivõimet nende tulevases elus. Mul on hea meel, et Reformierakond on selles asjas meie paati hüpanud. Eesti keele omandamine vene lasteaedades on meie jaoks iseenesest mõistetav.

Meie plaanid on sellest aga kaugel ees – soovime investeerida lastesse, andes kõigile lastele rohkem kui ühe keele!

Linnakodanik peab tundma, et tema ongi linn, et ei ole veelahet ega mingit müstilist ametkondlikku monstrumit nimega linnavalitsus. Linnaosad, asumiseltsid, kodanikeühendused, uued ideed – need peavad saama Tallinna linna uueks võimuharuks. Anname kodanikele võimaluse ise arendada oma linna.

Sotsiaaldemokraatide soov on anda rohkem võimu Tallinna linnaosadele ning tuua sisse kaasava eelarve põhimõte, nagu tehakse paljudes teistes innovaatilistes linnades. Meie kindel seisukoht on, et halduskogu peab valima linnaosa vanema.

Tallinn peab saama sumbunud tiigist elujõuliseks jõeks, mis voolab sinna, kuhu linnaelanikud ise seda juhivad.

Tallinn on pika ning rikka ajalooga linn, mille üle tunneb uhkust kogu Eesti. Mina linnapeana kindlasti ei kavatse loobuda sellest, mis on hästi tehtud. Nii nagu kellelgi ei tuleks pähe minna vanalinna müüride kallale, ei loobu sotsid tasuta ühistranspordist ning muudest algatustest, mis on kaasa aidanud Tallinna arengule ja meie kogukonna edenemisele.

Meist mitte kaugel asuv Norra pealinn Oslo on võtnud eesmärgiks teha kesklinn 2019. aastaks autovabaks. See tulevikku vaatav otsus puudutab seal ligikaudu 350 000 autoomanikku. Minu küsimus teile on – miks ei võiks Tallinn plaanida midagi sarnast?

Miks ei võiks meie kesklinn olla ala, kus eesõigus on jalakäiatel ning jalgratturitel ning alles siis mootoriga transpordil? 

Meil on meeletu potentsiaal kujundada oma linn senisest oluliselt rohelisemaks ja puhtamaks. Näiteks teeme puhta joogivee tasuta kättesaadavaks kõikides avalikes parkides ning tihedama käidavusega tänavatel, paigaldades selleks linnaruumi vastavad joogikraanid.

Tallinn on kuulus oma spordi- ja rahvaspordiürituste poolest. Meil toimub suuri üldrahvalikke rahvaspordiüritusi, olgu need siis sügisjooks, kepikõnd või ajaloomatkad koos Jaak Juskega :)

Kuid sellest on veel vähe – meil on vaja saada Tallinna noored liikuma. Selleks on vaja rikastada noorte võimalusi kooli ajal ning pärast kooli spordiga tegelemiseks. Minu sihiks linnapeana on, et Tallinn oleks Euroopa spordipealinn aastal 2022. See on suur ja ambitsioonikas väljakutse, kuid teiega koos me saame sellega hakkama.

Ja lõpetan pöördumisega noorte poole. Tallinn on noortelinn, edumeelsete mõtete linn. Tallinn on linn, kus sündis skype, transferwise, e-valitsus ning omal ajal maailma kõige kõrgem hoone – Oleviste kirik. Meil tuleb hoida joont, et Tallinn oleks edumeelne, uuenduslik ning innovatiivne linn, mis on eeskujuks Läänemere maadest kaugemalgi.

Nendel valimistel saate esmakordselt valida teie, 16- ja 17-aastased tallinlased. Teie elujaatavad mõtted on see, mis annab Tallinnale hoogu, sära ja nooruslikku indu. Me ei ehita järjekordseid müüre, vaid avatud ja tulevikku vaatavat Euroopa riigi pealinna.

Teie toel – pealinna uus põlvkond – me tuleme ja loome Tallinna uueks!

Teie toel – kõik edumeelsed inimesed – me lõpetame selle umbse võimumonopoli ning paneme tallinlastena Tallinna juhtimisel käed külge!

Eesti rahvas on metsa-, mitte kirveusku

Eesti metsa ümber mühiseb ja lainetab, lausa vahutab. Tuhanded inimesed protesteerivad tänaval – ärge raiuge liigselt Eesti metsa. Teiselt poolt kõlavad manitsused – metsandus pakub siin tööd ligi 40000 inimesele ja täidab miljonite eurodega riigikassat. Neil kõigil oleks justkui õigus.

Ent… 21. sajandi Eesti vastutustundlik metsanduspoliitika ei saa lähtuda ainult majanduslikest eesmärkidest ja raiemahtudest. Mets on meie ökoloogiline vundament, vaimne tagala, osa meie ühisest mõtteruumist, mina-pildist ja kultuurilisest olemisest.

Riigikogu keskkonnakomisjon alustas tõsist tööd valitsusest saabunud metsaseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise eelnõuga, mille esimene lugemine oli parlamendi suures saalis 22. märtsil. Meie eesmärk on metsa kaitsta ja säästvalt arendada.

Rangema kaitse saavad täiendavalt 27 000 hektarit salu- ja laanemetsi, mis asuvad riigimaadel, kus RMK on juba peatanud täielikult majandustegevuse. Samuti tuleb lageraie asemel soodustada senisest enam alternatiivseid raieliike. Need on kahtlemata ülimalt positiivsed otsused.

Et mitte kirves endale jalga lüüa, peab enne kaalukaid otsuseid olema üheselt selge, kui palju on juurdekasv majandatavas metsas ja kui suur on Eesti metsa üldine juurdekasv. Erineva metoodika tõttu kõiguvad vastavad näitajad 3-4 miljoni tihumeetri ulatuses. Kindlatest raiemahtudest saab rääkida alles siis, kui lähteandmed on täpselt paigas.

Minule on üheselt selge, et Eesti metsa ei tohi langetada rohkem, kui seda peale kasvab. Nii täpselt on kirjas ka praeguse valitsusliidu leppes. See tähendab, et Nõmme rajaja Nikolai von Glehni sajand tagasi antud korraldus – kui võtad vana puu maha, pead noore asemele istutama – on jõudnud tänase Eesti metsapoliitikasse.

Riigikogu keskkonnakomisjon lisas seaduseelnõusse põhimõttelised muudatused, millest kõige olulisem on valitsuse õigus peatada uuendusraie, kui on alust eeldada, et raiete maht võib ületada majandusmetsa juurdekasvu. Praegune valitsus on esimene, kelle koalitsioonilepingus on selgelt kirjas: me ei raiu rohkem kui kasutatavat metsa juurde kasvab.

Samuti toetas keskkonnakomisjon keeldu suurendada lageraie langi ala, mis praegu kehtiva seaduse järgi ei tohi olla suurem kui 7 hektarit. Lisaks on mõistlik jätta alles kinnistupõhine metsade inventeerimine ja täiendame seadust sättega, et riikliku metsatoetuse saajana eelistatakse väiksema metsaomandiga erametsaomanikku.

Siit jõuame nagu mööda sirget sihti metsa taastamise ja uuendamise juurde. Riigimetsas istutatakse aastas 20 miljonit uut puud. Erametsades, kus raiumise mahud on poolteist kuni kaks korda suuremad, istutatakse aastas juurde kuni viis miljonit puutaime. Kas me saame sellest neljakordsest vahest järeldada pessimistlikult, et metsauuendus on suur kulu, mida kõik erametsaomanikud sunduseta tegema ei hakka, sest tuluks pöördub see kulutus alles uues inimpõlves ning nii kaugele ette vabatahtlikult kulutusi ei tehta? Selline üldistus oleks eksitavalt pealiskaudne. Võtame või Võrumaa Metsaühistu, kes 2014. aastal hankis 104 000 istikut ja mullu 344 000 istikut ning tänavu on kevadeks broneerinud 275 000 erineva puuliigi istikut. See on heaperemeheliku keskkonnahoolivuse näide.

Aga siin riivab silma ka üks raagus oks. Selsamal Võrumaa Metsaühistul on hetkel juba puudu 60 000 kuuse taime. Sellest johtub riigile kaks vajalikku ülesannet: astuda samme, et erametsaomanikel oleks piisavalt Eestimaiseid istikuid, näiteks RMK tootmisvõimaluste kaudu ning et erametsaomanikele oleks kättesaadav igakülgne metsamajandamise nõustamisteenus.

Metsauuenduse teema lõpetuseks üks eeskuju võtmise mõte Soome uuest üliliberaalsest metsaseadusest, mis kohustab raiestikud taasmetsastama. Loodusliku uuenemise osa on Soomes kõigest 20-25% ja ülejäänud juhtudel taastatakse mets läbi istutamise. Eestis on olukord praegu täpselt vastupidine.

Tallinna ja pealinna naabervaldade rohealadel on mitmel korral üleöö ja elanike jahmatuseks võetud elamukruntide lähedalt maha suured tükid metsa. Lahenduse, milleks on raietööde kavandamisel kohaliku kogukonna kaasamise kohustus, saab parlamendis seaduseelnõusse lisada. Küsimus on sätetes, mis panevad kohustuse otsida tiheasustusaladel kompromissi metsaomanike huvide ja metsakaitse vahel, sest olen tõepoolest kindel: riigimetsa ei saa langetada kohaliku kogukonna selja taga. Just seepärast lisasime metsaseaduse eelnõusse punkti, et linna rohealal kasvavat metsa ei tohi raiuda kohaliku omavalitsuse nõusolekuta ja raie kooskõlastatakse omavalitsusega enne metsateatise esitamist.

Eesti rahvas on olnud ikka metsa-, mitte kirve- või saeusku. Riigikogu keskkonnakomisjon kinnitas seda metsaseaduse ja looduskaitseseaduse muutmisel veelkord. Usun, et oleme leidmas tasakaalupunkti ja jõuame lahendusteni, mis kindlustavad nii vastutustundliku metsade majandamise kui ka säilitavad metsade liigirikkuse ja põlismetsad tulevastele põlvedele.

Prügine Sarapuu

Hoolimata korduvatest kinnitustest on ikkagi üheselt selge, et enne läheb issanda päike looja, kui propagandameedia hakkab pealinna elanikele Tallinna asjadest ausalt ja tasakaalustatult rääkima. Hetkel on siis kogu masinavärk pandud tööle Arvo Sarapuu prügist puhtaks rapsimiseks.

Eelmisel nädalal küsiti minult kui riigikogu keskkonnakomisjoni esimehelt terve ports küsimusi jäätmekäitluse kohta. Oli tunda küll, kuhu jutt tüürib ja mõni küsimus oli selgelt õelavõitu alatooniga, aga otsustasin teha oma tööd ja vastata nii sisukalt kui küsimused seda võimaldasid. 

Löön mina nüüd ajalehe lahti ja sellest kõigest on valminud hoopis totaalne demagoogiaküllane käkk: http://www.pealinn.ee/tagid/koik/prugisoda-vabaturg-tostab-hindu-linna-korraldatud-vedu-saastab-n190260 Loomulikult domineerib Sarapuu hädakisa sellest, kuidas avatud turg ja aus konkurents linnale hirmus tüütud on ja kuidas tahaks ikka nõukaaegseid riiklikke autobaase tagasi.

Panen siia ka oma vastused muutmata kujul, et oleks näha kui vähe neist kasutusse võeti ning millisesse kastmesse seegi vähene keerati:

1.      Ma saan aru, et praegu on omavalitsustes käibel kaks süsteemi: korraldatud jäätmevedu ja ilma omavalitsuse hanketa. Teie avalikest esinemistest paistab, et pooldate pigem viimast. Miks?

Üle kümne aasta on jäätmeseadusega olnud omavalitsustel kohustus rakendada korraldatud olmejäätmete vedu. Eelmise aasta sügisel Riigikogu Keskkonnakomisjoni istungil selgus, et Tallinna 13 nest jäätmeveo piirkonnast toimis korraldatud jäätmevedu ainult 3 piirkonnas ja 3  piirkonnas rakendati seda vaid osaliselt. Seega vaatamata kümme aastat kehtinud korraldatud jäätmeveo nõudele oli vabaturg jätkuvalt pooles pealinnas. Kui Tallinna Keskkonnaameti kohal lasuv korruptsiooni-kahtlus on hetkel liiga tõsine et kõik see takistab linnakodanike huvide kaitsmist ning jäätmeveohangetel parima vedaja ausat valimist, tuleb antud ülesanded delegeerida hoopis Kommunaalametile, kel on ehk praeguses asjade seisus parem võimekus prügiveo neutraalseks, korrektseks ning läbipaistvaks korraldamiseks. Ja lepingute sõlmimisel tuleb seada tingimuseks, et kõik lepingud on avalikud ja linnakodanikele kättesaadavad. Maksumaksjal on õigus saada igakülgset informatsiooni linna rahalistest kohustustest ja nendega kaasnevatest tingimustest. Ainult nii on võimalik saavutada linna finantstegevuse läbipaistvus ja eesmärgipärasus.

2.      Viitasite telefonivestluses, et jõuluvana pole olemas. Seega ei pruugi korraldatud jäätmevedu inimeste jaoks odavam olla?

Korraldatud olmejäätmete vedu on omavalitsuste kohustus ja seda ei ole kavas muuta. Olen jätkuvalt seisukohal, et omavalitsuse avatud ja ausa hankega, kus osalejatel on võrdsed tingimused, saame linnaelanikele parima tulemuse. Eesmärgiks peab olema prügiveo teenuse madalam hind ja parem kvaliteet.

3.      Juhul kui korraldatud jäätmevedu ei tule teie arvates odavam, kuidas siis kommenteerida Riigikontrolli väidet 2016. a lõpu raportis, et tuleb kaks korda odavam? („Riigikontrolli analüüs näitas, et kõigis omavalitsustes, kus toimib korraldatud jäätmevedu, on veo hind tihti kaks korda odavam kui seal, kus vedu toimub ilma omavalitsuse hanketa.“)

Toetan Riigikontrolli ja olen pidevalt juhtinud tähelepanu, et kuigi vastav seadus on kehtinud juba üle 10 aasta, mis nõuab omavalistustelt olmejäätmete korraldatud vedu, oli Tallinnas eelmise aasta sügisel seis väga halb. Pealinna 13 nest jäätmeveo piirkonnast oli korraldatud vedu ainult pooltes piirkondades. Tänaseks on statistiliselt õnneks olukord paranenud, aga valituks on osutunud näiteks Nõmmel riiuliettevõtte, kes ei suuda tagada teenuse kvaliteeti ja kellel puudub isegi jäätmekäitluse luba. Tegu tõsise seaduserikkumisega. See on sama rumal kui linn palkaks koolilapsi vedama bussijuhi, kellel puudub juhiluba.

4.      Kas tulevikus võiks olla võimalik jäätmeid ära anda tasuta, kui need on sorteeritud – nagu näiteks Berliinis?

Jäätmekäitluses kehtigu kaks kuldreeglit: kes saastab, see maksab, ning kui pea võtab, saab rahakott puhkust. Näiteks ühe plastpudeli ümbersulatamine uueks pudeliks ehk ringlusse võtt on energeetiliselt ja majanduslikult 3–5 korda kasulikum kui selle ahjus põletamine, rääkimata selle matmisest prügimäele. Seetõttu oleks mõistlik, et neil majapidamistel, kes jäätmeid sorteerivad, oleks prügiveo teenus soodsam – kasvõi tasuta. Aga kes sorteerida ei viitsi, ei taha või mingil põhjusel ei tee  ja viskab kõik ühte konteinerisse kokku, peaks sellise käitumise eest ka vääriliselt maksma.

5.      Kas võib öelda, et jäätmemajanduse korraldus saab üheks teie KOV valimiste kampaania peateemaks? Kui ma õigesti aru saan, siis olete üks SDE tõenäolisemaid linnapeakandidaate?

Selleks, et kevadel oleks metsaalused puhtad ja et olmeprügi ega autorehvid ei vedeleks looduses avame jäätmejaamad 365 päeval aastas, et neid oleks võimalikult mugav kasutada, varahommikust hilisõhtuni, välja arvatud riiklikel pühadel. See oleks lihtne sõnum elanikele – tule, millal vaja, meie väravad on alati lahti. Tallinn SDE Tallinna linnapea kandidaat selgub aprillis-mais.

6.      Kuidas kommenteerite süüdistusi, mis pole pärit keskerakondliku Tallinna linnameediast, aga sellega mitte mingit pistmist omavast Äripäevast, et olete seotud Ragn Sellsi huvide edendamisega – on viidatud Ragn Sellsi juhtivtöötajaga ühisele MTÜle jne?

Ei ole seotud mitte ühegi eraettevõttega.

7.      Kuuldavasti käisite hiljuti Iirimaal sealset keskkonna (ja jäätmekorraldust?) tundma õppimas. Mida sellest visiidist oleks õppida või üle võtta?

Riigikogu Keskkonnakomisjoni ametlik visiit Iirimaale toimub aprillis. Olen kindlasti valmis kõiki kogemusi jagama. Iirimaa on üks positiivsetest Euroopa näidetest, kes suudab üle 50% olmejäätmetest võtta taas ringlusesse. Sellest võtab osa ka Keskerakonna esindaja.

8.      Kuidas süsteemi nii korraldada, et Eesti  jõuaks jäätmete taaskasutuses 2010. aastaks 50%-ni praeguselt umbes 30-lt?

Kindel on see, et omavalitsuste roll jäätmekäitluses peab suurenema. Ühtlasi tuleb riiklikult tagada kohalikele omavalitsustele läbipaistev ning arusaadav jäätmehoolduse rahastus. Selleks eraldas riik omavalitsustele sel aastal 2.2 miljonit eurot, et suunata neid senisest rohkem tegelema jäätmete liigiti kogumise ja sortimise arendamisega.  See on ajalooline ja põhimõtteline muudatus eesti jäätmekäitluspoliitikas. Näiteks pealinn saab tänavu riigieelarvest kogumismahutite võrgustiku laiendamise ja ülalpidamise ning ka elanikkonna teavitamiseks 640 000 eurot.

9.      Mida arvate Tallinna soovist ise jäätmeveoautosid ostes tekitada veel üks jäätmeveoüksus?   

Kui antud jäätmeveoüksus osaleb võrdsetel alustel  avatud konkursil, ja suudab pakkuda parimat hinda ning teenust, võib otsus olla mõistlik. Kui aga selle üksuse loomine tähendab nõukogudeaegset eriautobaasi, kus kvaliteet on olematu ja hinnakirja mõtleb linnavalitsus välja oma suva järgi, siis parem unustage see mõte kohe ära.

Kuidas suurpuhastada pealinna prügimajandus?

Pealinna juhid on aastaid rünnanud ja halvustanud professionaalseid jäätmeettevõtteid ning rääkinud vajadusest prügimajandus munitsipaliseerida ja võtta see täielikult linna kontrolli alla. Tegelikult ei allu Tallinnas rakendatav süsteem ei tervele mõistusele ega turu loogikale. Sisuliselt on varjatud kujul kehtestatud prügimaks, mida linnavalitsus oma suva järgi paika paneb ning omadele ümber jagab.

Nii polegi imestada, et praeguses olukorras tõuseb ainsaks võitjaks kahtlase tausta ja keskerakondlike linnajuhtidega seotud riiulifirma, kes ei suuda tagada teenuse kvaliteeti ning kellel puudub isegi jäätmekäitluse luba. Kahjuks on Tallinna elanikud sunnitud selles katsejänestena osalema ja lisaks veel kõik kinni maksma. Mida tuleb muuta ja teha teisiti?

Tallinnas loodud prügimonopoli ärimudel pärineb justkui nõukogude ajast, kus suured juhid räägivad lehvivate loosungite all raskest võitlusest, aga tegelikult naudivad süsteemi pakutavaid hüvesid. Kuna seadus paneb elanikele kohustuse sõlmida prügiveoleping, otsustas linnavalitsus luua oma jäätmeettevõtte, mille hinnakirja saab kehtestada kabinetivaikuses. Ja mitte kellelgi ei ole võimalik sellest teenusest keelduda. Lihtsustatult kehtestati nõndaviisi prügimaks, mida saab oma variettevõtete kaudu välja kantida.

Linnavalitsuses lepingute sõlmimisel tuleb seada tingimuseks, et kõik lepingud on avalikud ja linnakodanikele kättesaadavad. Maksumaksjal on õigus teada kõike linna rahalistest kohustustest ja nendega kaasnevatest tingimustest. Ainult nii on võimalik saavutada linna finantstegevuse läbipaistvus ja eesmärgipärasus.

Õige oleks, kui tarbija ehk klient saaks võimaluse ise otsustada, keda ta end teenindama soovib. Jah, prügiveo leping peaks olema kohustuslik, kuid igal inimesel peaks jääma õigus valida endale sobivaim prügifirma. Toon ühe konkreetse näite. Kõik autojuhid teavad, et kohustuslik liikluskindlustus ongi kõigile kohustuslik. Otsime parima pakkumise ja sõlmime lepingu. Me ei kujuta ju ette, et ARK teeks konkursi ja käsiks kõigil sõlmida lepingu ainult tema välja valitud kindlustusseltsiga? Ei kujuta, see tunduks absurdne. Veelgi hullemaks läheks asi siis, kui ARK looks kindlustuslepingute sõlmimiseks nn tütarettevõtte, kes kõigilt lisatasu kooriks.

Just selline on aga tänase Tallinna jäätmekäitluse loogika, mida tulebki muuta. Eesmärgiks peab olema kliendisõbralik juhtimine, roheline mõtlemine ja prügiveo soodsam hind. 

Jäätmekäitluses kehtigu kaks kuldreeglit: kes saastab, see maksab, ning kui pea võtab, saab rahakott puhkust. Näiteks ühe plastpudeli ümbersulatamine uueks pudeliks ehk ringlusse võtt on energeetiliselt ja majanduslikult 3–5 korda kasulikum kui selle ahjus põletamine, rääkimata selle matmisest prügimäele. Seetõttu oleks mõistlik, et neil majapidamistel, kes jäätmeid sorteerivad, oleks prügiveo teenus soodsam – kasvõi tasuta. Aga kes sorteerida ei viitsi, ei taha või mingil põhjusel ei tee  ja viskab kõik ühte konteinerisse kokku, peaks sellise käitumise eest ka vääriliselt maksma.

Ja veel: et kevadel oleks metsaalused puhtad ja et olmeprügi ega autorehvid ei vedeleks looduses, peavad jäätmejaamad olema võimalikult mugavalt kasutada ning avatud 365 päeva aastas, varahommikust hilisõhtuni, välja arvatud riiklikel pühadel. See on lihtne sõnum elanikele – tule, millal vaja, meie väravad on alati lahti. Just selleks on tänavu riigieelarves 2,2 miljonit eurot, millest 640 000 eurot saab näiteks Tallinn ja 150 000 eurot Tartu.

Kokkuvõtteks on jäätmed ressurss, mida saab võtta toormena ringlusse, sellest saab valmistada kütust, seda võib ka põletada soojuse tootmiseks. Ja nagu iga maapealne ressurss, on ka prügi piiratud kogustes, tekitades sellega võitlust ja tüli. Tundub, et kohati oleme lausa unustanud, et peaeesmärgiks peab olema jäätmete tekkimise vähendamine, mitte prügiärist linna kulude katmiseks raha välja pigistamine.

Riik ulatab omavalitsustele abikäe jäätmemajanduse rahastamisel 

Tulevast aastast eraldab riik omavalitsustele raha, et suunata neid senisest rohkem tegelema jäätmete liigiti kogumise ja sortimise arendamisega.  Ajalooline ja põhimõtteline muudatus on vajalik, tagamaks Euroopa Liidus kokkulepitud eesmärk võtta 2020. aastaks ringlusse vähemalt 50 protsenti olmejäätmetest.  Oleme  üle Eesti oleme rajanud pea sadakond jäätmejaama. Nüüd on vaja tagada nende mahukate investeeringute igapäevane toimine. Just selleks Eesti on järgmise aasta riigieelarves ette nähtud 2,2 miljonit eurot, millest 640 000 eurot saab näiteks Tallinn ja 150 000 eurot Tartu linn.


Alates 2004. aastast kehtinud mudel- olmejäätmete ladestamisel makstava saastetasu tagasisuunamine omavalitsustele nende jäätmehooldusega seotud kohustuste katteks on ennast lõplikult ammendanud. Põhjus lihtne ja loogiline. Oleme suutnud põhimõtteliselt lõpetada olmejäätmete matmise prügimäele. Selle asemel ligi 30% olmejäätmetest võetakse uuesti ringlusse ja ülejäänud põletatakse energia saamise eesmärgil. Näiteks eelmisel aastal laekus selle mudeli alusel omavalitsustele vaid 65000 eurot, kuigi veel 10 aastata tagasi oli see number üle paarikümne korra suurem.

Ökoloogilisest jalajäljest lähtuvalt on jäätmekäitluse üle-euroopaliseks aluspõhimõtteks, et jäätmekäitlus peab toimuma võimalikult tekkekohapõhiselt. Jäätmehierarhia kohaselt on jäätmete energeetiline taaskasutus küll parem kui ladestamine, aga  siiski kehvem kui nende ringlusse võtmine. Meenutan, et põletamise asemel on sorteerimine ja taaskasutamine majanduslikult 3-5 korda kasulikum. Seega pole kahtlust, et jäätmemajanduse korraldamisel on vaja lähtuda rohelisest mõtteviisist. Jäätmehoolduse rahastamise reformiga soovime innustada omavalitsusi rohkem tegelema jäätmete liigiti kogumise ja sortimisega ning tekitada elanikes endis huvi kodumajapidamistes tekkiva prügi sorteerimise vastu.

See tähendab, et jäätmejaamade teenuse võimalikult mugav kasutamine tuleb elanikele kindlustada kõikides kohalikes omavalitsustes. Liigiti kogutud jäätmete äraandmine peab olema oluliselt odavam, mugavam ja lihtsam võrreldes sorteerimata jäätmetega.  Riigieelarves ette nähtud summa kaudu tagame jäätmejaamade senisest paindlikumad lahtiolekuajad inimeste jaoks, kogumismahutite võrgustiku laienemise ja ülalpidamise, aga ka elanikkonna teavitamise ja kontrollimise omavalitsuste poolt. Lisaks viimastel aastatel inimeste hulgas üha enam maad võtvale huvipuudusele prügi sorteerimisel on praegu probleemiks ka jäätmejaamade lühike tööaeg, jäätmejaamade tasud ning ebapiisav jäätmete nimistu. Näiteks Tallinna juhtidel soovitaksin eeskuju võtta Kopenhaageni jäätmejaamast, mis on avatud 365 päeva aastas, varahommikust hilisõhtuni, välja arvatud riiklikel pühadel. See on lihtne sõnum elanikele, tule millal vaja, meie väravad on alati lahti.

Hetkel käivad arutelud, et Euroopa Liit hakkab nõudma 2030. aastaks juba 60% olmejäätmete ringlusse võtmist. Praeguse 32% on Eesti Euroopa Liidu riikide selles edetabelis allpool keskmist. Kuigi meie muud keskkonnanäitajad annavad seni pigem põhjust rahuloluks, seab nigel jäätmeringluse protsent meid halba valgusesse ning võib pikemas perspektiivis kaasa tuua ka sanktsioonid. Jätkuvalt on üheks lahenduseks tagada omavalitsuste tõhusam kontroll jäätmete sorteerimise üle ja selle läbi puhtam elukeskkond. Kohalike omavalitsuste jäätmehoolduse rahastamise reformi käigus eraldatavad riigieelarvelised vahendid on konkreetne samm selles suunas, et meie metsaalused puhtad püsiksid ning olmejäätmete ringlusevõtt suureneks. Puhas ja saastevaba elukeskkond on ühelt poolt meie kõigi kohutus, aga teisalt kindlasti ka meie kõigi ootus ja õigus.

Tants ümber Auvere aurumasina

Sel nädalal teatas Eesti Energia, et 638 miljonit eurot maksma läinud Auvere elektrijaama varad hinnatakse 39,6 miljoni võrra alla. Põhjenduseks toodi madalad elektrihinnad ja uue elektrijaama suutmatus olla avatud turul konkurentsivõimeline. Meenutuseks, et just nendel põhjustel olid alles paar aastat tagasi Auvere elektrijaama ehitamise vastu nii Eesti Energia juhatus kui ka nõukogu. Toonane majandusminister Juhan Parts kinnitas aga pidevalt nii avalikkuses kui riigikogu ees, et uus jaam on majanduslikult igati mõistlik ja tasuv projekt. Lubati selgelt, et keegi ei pea sellele tulevikus peale maksma. Tänaseks on lubadused unustatud ja oma toonaseid otsuseid põhjendatakse sellega, et tegu on Eestile olulise julgeolekuobjektiga, ignoreerides samas alternatiivseid, odavamaid ning majanduslikult jätkusuutlikumaid viise sama eesmärgi saavutamiseks. Samuti ignoreeritakse tõsiasja, et hiiglaslik investeering asub Vene piiri vahetus läheduses.

Kui Auvere on riigi energiajulgeolekust tulenevalt oluline rajatis, siis oleks pidanud seda ka nii  planeerima ja töötama koheselt välja hilisema tegevuskava selle rahastamiseks. Jaama oleks aga sel juhul pidanud vastavalt elektrituruseadusele ehitama aga hoopiski Elering ja seda avaliku konkursiga. Muidugi on küsitav, kas strateegiliselt on mõistlik püstitada julgeolekut tagav elektrijaam kiviviske kaugusele Venemaa piirist. Kui arutati Sisekaitseakadeemia kolimist Ida-Virumaale, siis kinnitas siseministeerium, et kooli kolimine Vene piiri äärde oleks ohtlik, sest seal võidakse akadeemiasse kas infiltreeruda või lüüa võimaliku sõjalise invasiooni korral kiiresti rivist välja 700 akadeemia kadeti.  Jääb arusaamatuks, kuidas elektrijaama ehitamise puhul nii tõsiseid julgeolekuohte ei arvestatud. Olen veendunud, et Eesti julgeoleku huvides olnuks hoopis see, kui ühe suure Auvere jaama asemel oleks tehtud investeeringuid üle Eesti. Sama raha eest saanuks Eestisse rajada enam kui 200 MW võimsusega hakkepuidu koostootmisjaamu, mis oleksid aastakümneteks pakkunud elanikele soodsamat toasooja ning metsameestele pikaajalist puiduturgu. Alternatiiv  võinuks olla ka 250 MW võimsusega tuulikud koos elektrit salvestava Muuga hüdropumpjaamaga või siis ligi 1050 MW gaasil töötavad elektrijaamad, kui meil oleks oma LNG terminal. Sel juhul oleksid võimaliku sõjalise ründe korral ka energiavarustuse riskid märksa paremini maandatud.

Meenutan, et Alstomiga Auvere põlevkivielektrijaama ploki rajamise lepingut sõlmides rikuti nii riigihangete seadust kui karistusseadustikku. Vaatamata sellele, et kumbki riigihankel osalenud ettevõtetest ei vastanud riigihanke tingimustele ning välja oleks pidanud kuulutama uue hanke, survestas majandusminister Eesti Energiat 638 miljoni euro suurust lepingut just Alstomiga sõlmima. Neljapäeval avalikustatud Avatud Eesti Fondi andmetel on just prantslaste Alstom seotud Vene korruptsiooniga. Alstom on juba mõistetud süüdi või siis korruptsioonis süüdistatav Leedus, Ungaris, Poolas, Sloveenias ning paljudes arengumaades.

Eesti energiaalase julgeoleku tagamine ja hoidmine on riigi üks kesksemaid ülesandeid. Seega ei maksa julgeolekukilpi kergekäeliselt kasutada, kui on vaja põhjendada projekte, mis on tehtud läbimõtlematult. Rääkida 21. sajandil taastuvenergeetikast, mis  põhineb aurukatla tehnoloogial, mis leiutati juba üle 200 aasta tagasi, paneb lihtsalt imestama. Hiljuti sündis valitsuses raske eelkompromiss, mis lubab Auvere jaamal puitu ahju ajada ja võimaldab Eesti Energial oma varasid vähem alla hinnata. Aga asja kurbloolisus seisneb selles, et puidupõletamine teeb tarbijate jaoks puidu hinna kallimaks. See puudutab nii kaugküttevõrkusid,  kus viimastel aastatel on riigi toel ja julgustamisel võetud kasutusele hakkepuit ja ka neid kodusid, kus on ahjuküte endiselt au sees.

Paratamatult viib see otsus tööstusliku metsakasvatamise suunas. Juba praegu on meil valdavalt mets kas istutatud või külvatud, mille puhul on tegemist inimese poolt rajatud monoliigilise puupõlluga ja mitte ökoloogilise mitmekesisusega. Euroopas on metsade väetamine igapäevane nähtus. Kui me hakkame kliimaleppeid täitma bioloogilise mitmekesisuse arvelt, siis oleks mõistlikum neid leppeid mitte täita, kui tulemus on sama. Muuseas, „mingid naiivitarid“ said eelmisel aastal Arengufondi konkursil esikoha, kuna nad arvasid, et on hea mõte  kuulutada kogu meie mets ehk umbes 50% maismaast mahemaaks ja teha selle baasilt marjade ning muude pisikeste loodusandidega äri.

Kahjuks tants aurukatla ümber jätkub, selle asemel, et tunnistada vigu ja pingutada 21. sajandi tehnoloogiate  kasutuselevõtmise nimel. 

Antud lugu ilmus ka ajaleht Postimees, 26. jaanuari numbris.

Mehed, asugem riigikogulastele meilide kirjutamise asemel hoopis ise tegudele. Võtke õhtul oma abikaasa sülle (nagu filmis Siin Me Oleme), suudelge korralikult ja kirglikult, kinkige üks punane roos ning viige ta õhtusöögile. Uskuge mind, perekondade kaitseks oleks sellest selgelt rohkem tulu, südamlikkust ja ka rõõmu, kui näiteks mulle kirjutamisest:-) Teeme ära ja kohe!

Eksitav rahvaküsitlus aitab arendajal reegleid rikkuda

Rahvaküsitluses esitatakse meile, nõmmelastele, küsimus „Kas toetate Sanatooriumi pargis asuvate hoonete

rekonstrueerimist täna olemasolevas mahus elamispindadeks, lasteaiaks ja seltsimajaks?”. Teada on tõsiasi, et küsimuse püstitusest oleneb selle vastus. Milline inimene ütleks ei lasteaia või seltsimaja ehitusele? Siia ongi koer maetud. Rõhutan, et esiteks võib juba täna vanadesse haigla- ja abihoonetesse ehitada nii lasteaedu, koole kui ka seltsimaju. Teiseks tähendab jah-vastus, et arendaja ehitab küll müügiks korterid, kuid lasteaia ja seltsimaja rajamiseks tal kohustus puudub. Ühesõnaga, korterid saavad müüdud, aga lasteaed ja seltsimaja jäävad esialgu rajamata. Tegelikult kannab selline referendum ühe suurettevõtte soovi ehitada Sanatooriumiparki vaatamata keelule kortereid ja terve küsitlus on vaid lihtlabane inimeste eksitamine.

Seitse aastat tagasi võeti Sanatooriumi park Nõmmel kaitse alla just selleks, et tagada selle säilimine ja lõpetada pahatahtlikud jokk-skeemid. Sanatooriumi pargi võttis Vabariigi Valitsus riikliku kaitse alla 19. juulil 2007. aastal. Täpselt kümme päeva hiljem ostis selle pargi Põhja-Eesti Regionaalhaiglalt Tallinki suuromanik Infortar, makstes 17 hektari maa eest 6,4 miljonit eurot. Kuna tegu oli ja on sotsiaalmaaga, millele elumajuehitada ei tohi, loobusid kõik ülejäänud ostuhuvilised oma pakkumistest. Uus omanik lubas vanadesse haiglahoonetesse rajada sanatooriumi ja taastusravikeskuse.

Aastad on möödunud ja omanik ei ole toona võetud kohustusi täitnud. Hoolimata munitsipaalpolitsei korduvatest trahvidest on park räämas ja hooned lagunevad–sanatooriumist pole enam juttugi. Selle asemel püütakse oma tegemata tööga hirmutades saada nõmmelastelt luba alustada tulusat kinnisvaraäri. Kui esialgne kava nägi ette lausa paarisaja korteri rajamist, siis nüüd on lubatud „piirduda” kuuekümne korteriga. Lähtuvalt Nõmme ehitusmäärusest tähendab see vähemalt sada kahtekümmet parkimiskohta ja suurt liikluskoormuse tõusu lähipiirkonna väikestel tänavatel.

Lubamatu on alluda provokatsioonile, et tehke pargi kaitsekava meile sobivaks või laseme hoonetel edasi laguneda ja pargil mädaneda. Sellise väljapressimisega nõustumise korral pole mõtet enam rääkida Nõmme eripärast, taastamisest ja ajaloo säilitamisest. Kokkulepitud reeglid kehtivad võrdselt kõigile, alustades lapselapsest, kes peab oma vanaisa arhitektuurselt erilise maja taastama esialgsel kujul, ja lõpetades suurettevõttega, kes on teadlikult ostnud riikliku kaitse all oleva pargi koos haiglatega, et rajada sinna sanatoorium.

Kokkuvõtteks olen veendunud, et lubadustest peab kinni pidama ja lähtuma seatud normidest, mis kehtivad kõigile ühtmoodi. Sanatooriumi park ja lagunevad hooned tuleb kiiremas korras korda teha, kuid mitte luues ohtlikku pretsedenti, mis avab ukse kõikidele uusarendustele meie linnaosa rohealadel. Siinkohal pakun Tallinna linnavalitsusele alternatiivse idee. Igale inimesele on oluline veeta enda väljateenitud vanadusepäevi harjumuspärases elukeskkonnas, oma kodulinnaosas. Vaadates tänast hooldekodukohtade järjekorra pikkust ja teades, kui kiiresti elanikkond vananeb, on viimane aeg rajada Sanatooriumi parki nüüdisaegne eakate munitsipaalpansionaat.

Aga korterite ehitamisele riikliku kaitse all olevas pargis tuleb öelda ei! Lasteaia ja seltsimaja ehitust see otsus ei sega, sellega võiks juba homme peale hakata, kui arendajal ka tegelikult selline soov on.

Roheline pealinn kaotab trollid

Sel ajal, kui Itaalias Veronas tegeldakse trolliliikluse rajamisega, on Tallinna ühistransporditeenuse juhid jõudnud veendumusele, et trollidel tulevikus kohta pole. Pealinnale iseloomulike, sarvedega trollibusside kaotamist saadavad aga segased ja üksteist lausa välistavad põhjendused. Keskkonnasaaste ja puhta õhu kohalt on trollibusside kaotamine lühinägelik otsus, rääkimata väiksemast mürast kui bussil või trammil. Tundub, et transpordi mitmekesisus hakkab tasuta ühistranspordile jalgu jääma.

Esiteks püüavad linna esindajad maha müüa idee, et ainult kontaktvõrgust sõltuvad trollid on linnaliiklusele koormaks. Põhjendatakse seda näitega, et elektrikatkestuse puhul on trolliliiklus hetkega häiritud. Samas lubatakse suurelt, et elektritranspordi osakaal Tallinna liikluses ei vähene. Veelgi enam, proportsioon peab jääma samaks ja tulevikus lausa kasvama – näiteks trammide arvu suurenemisega. Tekib kohe küsimus: kuidas ei häiri elektrikatkestus trammiliiklust?

Veelgi segasemaks lähevad transpordijuhtide selgitused avariide puhul. Troll ei ole pealinnale sobilik, sest buss saab õnnetuse korral takistusest mööduda. Targu jäetakse mainimata, et varasemalt trolliliiklust takistanud plekimõlkimistest kontaktliini piirkonnas suudavad tänapäevased superkondensaatoriga trollid mööduda, sõites teatud vahemaa kontaktliini kasutamata. Või ei tee vaid autoaknast trolli ja trammi näinud Tallinna juhid neil vahet?

Miks on vajalik 1965. aastal rajatud trollivõrgustiku säilitamine ja arendamine? Loomulikult on märksõnaks „keskkonnahoidlikkus”. Puhast õhku aitab tagada saasteallika ehk elektrijaama asumine väljaspool pealinna. Rohelise energia ja näiteks tuuleenergia puhul puudub negatiivne mõju keskkonnale ning Tallinna trollide ja trammide elekter on pärit Läti hüdroelektrijaamadest. Tuleb veel rõhutada, et erinevalt bussist tarbib troll energiat ainult sõidu ajal ja pidurdamisel on võimalik ka energia tagastamine kontaktvõrku. Trolliliinide teenindamine diiselmootoril töötavate autobussidega halvendab õhu kvaliteeti rahvarohkes kesklinnas veelgi, kuid just selle kasuks otsustas Tallinn, kui hävitas kaks trolliliini ja pani asemele sõitma bussid. Linn on kärpinud oma kulusid meie kõigi tervise arvelt, sest Maailma Terviseorganisatsiooni kinnitusel on seos diiselgaaside ja vähi vahel tõendatud.

Ikka ja jälle on argumendiks see, et ühe uue trolli asemel saaks osta kaks bussi. See pole kogu tõde. Kuna elektrisõidukite elutsükkel on umbes kaks korda pikem, tuleb uusi trolle osta kaks korda vähem, mis on taas soodsam ja keskkonnasäästlikum lahendus kui sama liinimahu teenindamine bussidega.

Uute trolliliinide ehitamine ja olemasolevate muutmine on trammiteedest kordades odavam, sest pole vaja rajada trammile tarvilikku rööbasteed. Ja kas on kindel, et trollide kaotamisega garanteeritakse trammiliikluse laiendamine? Siiani pole keegi tõsiseltvõetavalt rääkinud trammiliinist, mis ühendaks kesklinna Haabersti või Mustamäega. Kui seda tehaksegi, ootab rahvas vastust, millal?

Tegude poole pealt näeme 5. trammiliini kaotamist ning osalise tööaja rakendamist 3. trammiliinil. Talvekülmadega võib igaüks peatuses trolli või trammi oodates tunda lausa füüsiliselt, kuidas linna poolt ostmata jäetud elektrisõidukid on toonud kaasa pikemad ooteajad. Kõik tallinlased teavad hästi Laagna teed, kuhu viimased 30 aastat on linnavõim kohe-kohe trammi lubanud. Seetõttu kõlavad uued jutud trollide asendamisest trammidega sama usutavalt nagu abilinnapea Taavi Aasa antud kuudetagune lubadus, et rohkem trolliliine ei suleta.

Itaalias toimub trolliliiklus 15 linnas, Šveitsis 13 linnas. Euroopa rohelise pealinna tiitlile pretendeeriv Tallinn ei peaks kordama kümnenditagust reisirongiliikluse ärakaotamise janti. Selliseid otsuseid ei tohi vastu võtta tormates ja ülepeakaela. Enne kui trollibuss saata lõplikult pensionile, peab olema selge kava, kuidas elektritransporti pealinnas arendada. Üheksa korda mõõda ja üks kord lõika.

Vuntsid võivad päästa elu

Mõni nädal tagasi kohtasin Nõmmel meest, kes ütles, et teda ei oleks praegu elavate kirjas, kui aastate eest poleks toimunud Eesti vähiliidu ja Nõmme linnaosa kampaaniat eesnäärmevähi varajaseks avastamiseks. Just see üleskutse viis mehe arstlikku kontrolli ning õigeaegne ravi päästis hullemast, andes võimaluse jääda oma pere juurde. See on vaid üks näide, kus kampaania aitas päästa elu.

Siiski on kahjuks palju neid, kes jõuavad uuringutele liiga hilja! Meile, meestele, tuleb ikka ja jälle meenutada ning selgitada, et arstlik kontroll on vajalik juba enne, kui häda end tunda annab. Mehelikkuse tunnuseks ei saa pidada liigset enesekindlust stiilis „mina olen tugev ja terve”. Kas mehest ei tee meest mitte hoopis see, kui ta pakub oma perele turvatunnet, olles nende jaoks olemas – elusa ja tervena?

Hiljuti ühinesin liikumisega Movember, mille eesmärk on suunata vuntside kandmisega tähelepanu eesnäärmevähi kiirele levikule ning meenutada meestele arstliku kontrolli tähtsust! Novembrikuu jooksul toimuvas kampaanias lööb kaasa juba üle 30 riigi maailmas.

Novembri vuntsimehed soovivad tegelikkuses karjuda, et eesnäärmehaigused on kõige levinum, kuid samas eiratum meeste krooniliste haigestumiste põhjus. Maailmas sureb vähki ligikaudu seitse miljonit inimest aastas, seega rohkem kui aidsi, tuberkuloosi ja malaariasse kokku. Vähihaigete üldarv ületab 22 miljoni piiri! Eesti on küll väike riik, ent just siin on asi murettekitavam kui mujal: oleme eesnäärmevähki surijate arvu poolest (ligi 500 meest aastas) Euroopas esikohal. Ootamatu vuntsikasvatusega soovitakse kasvõi natukene teavitada kaaslasi haiguse varase avastamise, ravimise ja ennetamise võimalustest.

Varane avastamine on eesnäärmevähi puhul äärmiselt tähtis, sest algstaadiumis on paranemine võimalik. Eesnäärmevähki saab diagnoosida üsna lihtsa analüüsiga uroloogi või perearsti juures. Kontrolli peaksid kindlasti minema ka need, kel kaebusi pole, kuid kes on oma vanusega jõudnud riskirühma. Tervise eest hoolitsemine ei ole asi, millest ainult rääkida ja mida siis tulevikku edasi lükata. Seda ei saa muuta kohustuslikuks, kuid sellele saab juhtida tähelepanu, et reaalse sammu oma tervise heaks teeksid kõik ise. Uuringuks tuleb võtta aega kasvõi seepärast, et hiljem südamerahus endale ja lähedastele kinnitada: olen terve!

 Movembriliikumise abil soovin meestele meelde tuletada: tervise eest hoolitsemine ja haiguste ennetamine on Sinu enda kätes! Lubadus alustada tervisliku eluga homme ei aita, sest järgmist päeva ei pruugi enam tulla. Mõtle ja tegutse juba täna!

Minu kõne 2014. aasta riigieelarve teisel lugemisel

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Täpselt 8 tundi on saanud täis. Korralik tööpäev, on olnud mitmeid kõnesid, on olnud huvitavaid elamusi. Kõigepealt tahaks peatuda täpsemalt kolmel suuremal mõttel, mida ma olen pidevalt siin saalis kuulnud, aga ma käin need uuesti üle. Kui siin puldis oli rahanduskomisjoni esimees Sven Sester, siis, oleme ausad, ta ei vastanud umbes 4 küsimusele järjest ja see küsimus oli tegelikult see, et kust te leiate maksuaugu ehk 24 miljoni euro ulatuses vahendeid? Ta vastas, et dividendidest. Rahanduskomisjonis käis lugupeetud rahandusminister ja ütles, et see ei ole võimalik. Mille peale rahanduskomisjoni esimees siit puldist sõnas, et meil on igatahes kaks kuud käinud analüüs, analüüs selgub esmaspäevaks ja esmaspäeval vaatame. Siit edasi mõeldes tekkis kohe küsimus, et kui tegelikult alles esmaspäevaks selgub, kas me leiame selle 24 miljonit või mitte – ja võib-olla see number on hoopis 60 miljonit, tegelikult me ei saanud ka seda ettevõtet teada, kust neid dividende võiks võtta –, siis milleks me üldse täna siin oleme. Küsimuse peale, miks me täna üldse seda eelarvet ja neid ettepanekuid hakkame hääletama, kõlas vastus, et see on lihtsalt indikatsioon. See on ju pehmelt öeldes väär või lausa arusaamatu. Et siinkohal võib öelda, et tegemist on sellise indikatsiooniga, toreda aruteluga, siis oleks ikka õige valitsusel täna see eelarve tagasi võtta, läbi mõelda ja tulla ikkagi siia siis neid ettepanekuid läbi hääletama, kui me teame, mis esmaspäeval toimub. Mitte nii, et arutame-arutame, aga tegelikult on meil kuskil nurgas olemas analüüsid, mis selguvad alles esmaspäevaks.  Teiseks see, mis puudutab seda kultuuri, seda mille siin pidevalt saab kokku võtta sõnaga "teerull" – ka seda on siit puldist korduvalt rõhutatud. Aga selline küüniline suhtumine, et lühidalt vastata, et miks me ei saa ühtegi opositsiooni eelnõu toetada, et siis nad äkki hakkavadki arvama, et nad võivad iga kord oma ettepanekuga sisse sadada või me hakkame seda tulevikus arvestama. Ütleme nii, et talupojamõistusega  ja mõtlevatele inimestele ongi seda pea võimatu selgitada, milleks peab siia jõulise joone vahele tõmbama. Kas ei oleks mõistlikum kutsuda osapooli kokku ja tõepoolest diskuteerida, arutada? Võib-olla ikkagi mõni neist 400 ettepanekust vääriks toetamist. Mitte lihtsalt seda, et põhimõtteliselt tsiteerides konkreetselt ühte koalitsiooni saadikut, et me kindlasti ei toeta, sest see on vale signaal tulevikuks ja siis järgmised aastad on veel keerulisem seda punast joont hoida. Ma arvan, et sellisel juhul, kui me räägime ka sellest, et see eelarve ka dokumendina on aina lühem, arusaamatum ja sisutühjem, on keeruline selliselt pinnalt tegelikult sellist mõistlikku koostööd siin saalis edendada ja sellest on siiralt kahju. Kuulates vanemaid ja kogenumaid kolleege, saame aru, et see lihtsalt konkreetselt iga aastaga muutub aina halvemaks ja kehvemaks. Kohati on tõepoolest nagu lasteaias. Kolmas punkt on see, mis puudutab ööistungit ja seda ideed, mis tähendab kuus 19 eurose lastetoetuse tõstmist. Ka seda on siit korduvalt puldist räägitud. Me teame seda, et tänaseks on selle 19 euro reaalne väärtus 12 eurot. Mul oli au täna osaleda ka selle 19-eurose lastetoetuse 10. aasta sünnipäeval. Ka see oli koht, kus rääkisid mitmed lastega seotud organisatsioonide esindajad ja pidasid seda situatsiooni ebanormaalseks, ebamõistlikuks.

Kuidas on see võimalik olnud, et seda pole kümme aastat muudetud. Räägitakse ikka ja jälle ja taotakse julgelt vastu rinda, et meil on vajaduspõhine peretoetus, aga ka seda on siit korduvalt mainitud, et planeeritud 30 000 lapse asemel sai seda natuke üle 3000. See kõik paneb mõtlema, kas tõepoolest on võimalik, et üks osa saadikutest saalis, kes on tegelikult targad, sisukad, nutikad inimesed, lihtsalt alluvad jaburale parteidistsipliinile. Müstika! Lisaks see, mida ma lugesin ühest tänastest reaalset pressiteatest IRL-i ja Reformi poolt, kus nimetati ja koputati südametunnistusele, et eelmise aasta ööistung läks maksma maksumaksjale 15 000 eurot. Nagu see oleks kõige suurem argument, miks seda ei peaks tegema! Et kui meil on kaalukausil, kas tõsta 19-eurone lastetoetus kolmekordseks, siis et appi, see läheb maksma 15 000 eurot maksumaksjale! Lihtsalt numbrite selgitamiseks nii palju, et Riigikogu Kantselei tervikeelarve on aastas üle 20 miljoni euro, me räägime 15 000 eurost. Ma sain kokkuleppele osa sotsiaaldemokraatidega ja osa demokraatidega, et kui me suudame siin saalis laste 19-eurose toetuse kuus kolmekordistada, siis me lubame, et me hüvitame selle 15 000 eurot. Mul on see kokkulepe olemas, ma saan seda kõva häälega välja öelda! Nii et jõudu ja jaksu, aga palun edaspidi vähemalt mitte sellele argumendile mitte näpuga näidata. Lihtne vastus on see, et teeme sellest 19-eurosest lastetoetusest kolmekordse, ja rohkem pole mõtet siin saalis tühje sõnu teha. Aitäh teile!

Soomlaste prügipõletuse maksab kinni Eesti elektritarbija

Prügiäri on teatud maades kuritegeliku organisatsiooni ehk maffia põhiline tuluallikas. Kahjuks tundub, et ka Eesti vabariigis tehakse jäätmemajanduse otsuseid just lähtuvalt omakasust või siis lihtsalt lausrumalusest. Kõigepealt ehitame viis ülikallist europrügilat ning siis avame eestlaste prügitootlikkusest kaks korda võimsama jäätmepõletustehase. See loob omakorda vajaduse tuua Maarjamaale prügi juurde Soomest ja Suurbritanniast. Kuna seaduse järgi on tulemuseks roheline energia, maksab selle kinni Eesti elektritarbija.

Alandame elektrihinda 10 eurot aastas

Kodukulude alandamisest on saanud anekdoot. Tegelikult on võimalik igal elektritarbijal säästa ligi kümme eurot aastas, kui lõpetada Eesti Energia prügipõletamise riiklik toetamine rohelise energia sildi all. Lisaks on vastuvõetamatu, et Eestisse hakatakse põletamise eesmärgil sisse vedama jäätmeid Soomest ja Suurbritanniast ning ka sellele maksab rohelise energia toetust kohalik elektritarbija. Tekib küsimus, kelle huvides ikka investeeriti 105 miljonit eurot ja miks rajati jäätmepõletustehas ligi kaks korda võimsam. Näiteks praeguseks on teada, et Eesti Energia Iru jaam on võitnud hanke Soomes Turu piirkonna olmejäätmete põletamiseks mahus 24 000 tonni järgneva kahe aasta jooksul. Sellise koguse prügi tootmiseks läheks nõmmekatel aega umbes 3,5 aastat.
Hirmkallite europrügilate rajamisega raha tuulde

Keskkonnaministeeriumi jõulisel eestvedamisel ehitati läbimõtlematult viis europrügilat. Selleks kulus peale omanike ja omavalitsuste omafinantseeringute ka ligi 13 miljonit eurot abiraha. Selge on see, et Eesti Energia prügipõletustehase rajamisega võiks viiest europrügilast neli sulgeda. Hoolimata sellest, et igaüks meist toodab umbes 40 kg jäätmeid kuus, pole lihtsalt midagi prügilasse viia. Taas kerkib küsimus: kelle huvides oli otsus rajada kalleid europrügilaid? Kas keskkonnaminister ning majandus- ja kommunikatsiooniminister ikka teavad, mida teine teeb, või lähtutakse pigem kellegi ärihuvidest?

Põletamine pole keskkonnahoidlik

Vale on mõtteviis „Kõik ahju!”. Jäätmete põletamine on jäätmehierarhias ainult üks aste parem kui ladestamine. Keskkonnahoidlik on olmejäätmete sortimine ja taaskasutamine. Kahjuks on praegu turul prügipõletamine doteeritud, mistõttu pole majanduslikult mõttekas jäätmeid liigiti koguda. Sellise ebamõistliku olukorra lahenduseks on lihtne võimalus: tuleb lõpetada elektritarbijatele kohustuslik Eesti Energia prügipõletamise toetamine. See loob võimaluse alandada kodukulusid, väärtustab jäätmete sortimist ja päästab Eestimaa prügiimportija tiitlist.

Pildil prügitursimi esimene laev ehk Suurbritannia jäätmete mahalaadimine Muuga sadamas.

Arrogantne ainuvõim avab ukse uuele erakonnale

Teoreetiliselt mõjub erakondade paljusus noorele demokraatlikule riigile tervendavalt. Seda enam paneb muretsema, et täna on parlamendis esindatud võrreldes eelmise koosseisuga kolmandiku võrra vähem erakondi. Tuleb tõdeda, et näiteks Rahvaliidu ja Roheliste lahkumisega suurest poliitikast haigutab nii mõneski valdkonnas suur auk. See, kas mõni praegu Riigikogus esindatud erakond suudab seda tühimikku täita näitab aeg. Kuid erakondade vähenemine on toitnud ainuvõimust tingitud arrogantsusest ja ülbust nii linnas kui ka maal.

Nüüd kerkib ülesse aga küsimus, kas täiesti uue erakonna loomine on kui päästevits, mis täidab näiteks poliitikakaardilt kadunud erakondadest tekkinud tühimikku. Veelgi enam, kas üks uus ja noor erakond on nii võimas, et päästab riigivalitsemise kreenist? Praeguse poliitilise kriisi suurim tagajärg on rahva usalduse kaotus. Selleks, et poliitikasse tuua murrang on vaja taastada rahva usaldus ja seda saavad teha küll vaid selle usalduse murdjad – poliitikud. Eesti riiki ei muuda paremaks ainult üks uus erakond, vaid kõigi olemasolevate erakondade muutus ehk poliitkultuuri tõus.

Tuleb küsida, miks ollakse täna jõudnud nii kaugele, et võim ei kuula rahvast ning näiteks õpetajatel ja arstidel tuleb oma meelt tänavatel avaldada. Miks oleme jõudnud nii kaugele, et võimuga manipuleerimist ja kauplemist isegi ei püüta enam varjata. Siin võib otsida põhjust üheltpoolt sellest, et rikkumistest ja ebaeetilisusest on saanud justkui valitute võimukandjate tavad ja normid. See on justkui mõnede väga kauaks ainuvõimu nautima jäänud poliitikute privileeg.

Just selles olukorras tuleb meenutada, et konkurents on ühiskonna arengus edasiviiv jõud. Kuid nii, nagu ei saa üheksa kuuga toota uut ja värsket Borodišit, ei saa poole aastaga luua ka erakonda. Vähemalt sellist erakonda, mis koondaks sarnaseid tõekspidamisi ja maailmavaadet kandvaid inimesi, kes seeläbi omaksid kandepinda ja teovõimet. Mõelgem kasvõi sellele, kuidas sünnib ühistel vaadetel põhinev erakond – see saab alguse küladest, valdadest, linnadest, maakondadest, ühendades inimesed, kes sarnaste eesmärkide saavutamise nimel teevad ränka tööd, et võita rahva usaldusmandaat. Erakonna sünd ei saa toimuda vaid selle loomise pärast ja projektipõhiselt. Erakond ei tohi olla üheöö liblikas ega ideed kantud vaid negatiivsest protestivaimust.

Uus erakond Eesti poliitmaastikul on positiivne, kui see on loodud õigetel alustel ja õilsatel eesmärkidel, kuid see üksi ei ole lahendus tänasele poliitilisele kriisile.