Kuidas suurpuhastada pealinna prügimajandus?

Pealinna juhid on aastaid rünnanud ja halvustanud professionaalseid jäätmeettevõtteid ning rääkinud vajadusest prügimajandus munitsipaliseerida ja võtta see täielikult linna kontrolli alla. Tegelikult ei allu Tallinnas rakendatav süsteem ei tervele mõistusele ega turu loogikale. Sisuliselt on varjatud kujul kehtestatud prügimaks, mida linnavalitsus oma suva järgi paika paneb ning omadele ümber jagab.

Nii polegi imestada, et praeguses olukorras tõuseb ainsaks võitjaks kahtlase tausta ja keskerakondlike linnajuhtidega seotud riiulifirma, kes ei suuda tagada teenuse kvaliteeti ning kellel puudub isegi jäätmekäitluse luba. Kahjuks on Tallinna elanikud sunnitud selles katsejänestena osalema ja lisaks veel kõik kinni maksma. Mida tuleb muuta ja teha teisiti?

Tallinnas loodud prügimonopoli ärimudel pärineb justkui nõukogude ajast, kus suured juhid räägivad lehvivate loosungite all raskest võitlusest, aga tegelikult naudivad süsteemi pakutavaid hüvesid. Kuna seadus paneb elanikele kohustuse sõlmida prügiveoleping, otsustas linnavalitsus luua oma jäätmeettevõtte, mille hinnakirja saab kehtestada kabinetivaikuses. Ja mitte kellelgi ei ole võimalik sellest teenusest keelduda. Lihtsustatult kehtestati nõndaviisi prügimaks, mida saab oma variettevõtete kaudu välja kantida.

Linnavalitsuses lepingute sõlmimisel tuleb seada tingimuseks, et kõik lepingud on avalikud ja linnakodanikele kättesaadavad. Maksumaksjal on õigus teada kõike linna rahalistest kohustustest ja nendega kaasnevatest tingimustest. Ainult nii on võimalik saavutada linna finantstegevuse läbipaistvus ja eesmärgipärasus.

Õige oleks, kui tarbija ehk klient saaks võimaluse ise otsustada, keda ta end teenindama soovib. Jah, prügiveo leping peaks olema kohustuslik, kuid igal inimesel peaks jääma õigus valida endale sobivaim prügifirma. Toon ühe konkreetse näite. Kõik autojuhid teavad, et kohustuslik liikluskindlustus ongi kõigile kohustuslik. Otsime parima pakkumise ja sõlmime lepingu. Me ei kujuta ju ette, et ARK teeks konkursi ja käsiks kõigil sõlmida lepingu ainult tema välja valitud kindlustusseltsiga? Ei kujuta, see tunduks absurdne. Veelgi hullemaks läheks asi siis, kui ARK looks kindlustuslepingute sõlmimiseks nn tütarettevõtte, kes kõigilt lisatasu kooriks.

Just selline on aga tänase Tallinna jäätmekäitluse loogika, mida tulebki muuta. Eesmärgiks peab olema kliendisõbralik juhtimine, roheline mõtlemine ja prügiveo soodsam hind. 

Jäätmekäitluses kehtigu kaks kuldreeglit: kes saastab, see maksab, ning kui pea võtab, saab rahakott puhkust. Näiteks ühe plastpudeli ümbersulatamine uueks pudeliks ehk ringlusse võtt on energeetiliselt ja majanduslikult 3–5 korda kasulikum kui selle ahjus põletamine, rääkimata selle matmisest prügimäele. Seetõttu oleks mõistlik, et neil majapidamistel, kes jäätmeid sorteerivad, oleks prügiveo teenus soodsam – kasvõi tasuta. Aga kes sorteerida ei viitsi, ei taha või mingil põhjusel ei tee  ja viskab kõik ühte konteinerisse kokku, peaks sellise käitumise eest ka vääriliselt maksma.

Ja veel: et kevadel oleks metsaalused puhtad ja et olmeprügi ega autorehvid ei vedeleks looduses, peavad jäätmejaamad olema võimalikult mugavalt kasutada ning avatud 365 päeva aastas, varahommikust hilisõhtuni, välja arvatud riiklikel pühadel. See on lihtne sõnum elanikele – tule, millal vaja, meie väravad on alati lahti. Just selleks on tänavu riigieelarves 2,2 miljonit eurot, millest 640 000 eurot saab näiteks Tallinn ja 150 000 eurot Tartu.

Kokkuvõtteks on jäätmed ressurss, mida saab võtta toormena ringlusse, sellest saab valmistada kütust, seda võib ka põletada soojuse tootmiseks. Ja nagu iga maapealne ressurss, on ka prügi piiratud kogustes, tekitades sellega võitlust ja tüli. Tundub, et kohati oleme lausa unustanud, et peaeesmärgiks peab olema jäätmete tekkimise vähendamine, mitte prügiärist linna kulude katmiseks raha välja pigistamine.