Eesti rahvas on metsa-, mitte kirveusku

Eesti metsa ümber mühiseb ja lainetab, lausa vahutab. Tuhanded inimesed protesteerivad tänaval – ärge raiuge liigselt Eesti metsa. Teiselt poolt kõlavad manitsused – metsandus pakub siin tööd ligi 40000 inimesele ja täidab miljonite eurodega riigikassat. Neil kõigil oleks justkui õigus.

Ent… 21. sajandi Eesti vastutustundlik metsanduspoliitika ei saa lähtuda ainult majanduslikest eesmärkidest ja raiemahtudest. Mets on meie ökoloogiline vundament, vaimne tagala, osa meie ühisest mõtteruumist, mina-pildist ja kultuurilisest olemisest.

Riigikogu keskkonnakomisjon alustas tõsist tööd valitsusest saabunud metsaseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise eelnõuga, mille esimene lugemine oli parlamendi suures saalis 22. märtsil. Meie eesmärk on metsa kaitsta ja säästvalt arendada.

Rangema kaitse saavad täiendavalt 27 000 hektarit salu- ja laanemetsi, mis asuvad riigimaadel, kus RMK on juba peatanud täielikult majandustegevuse. Samuti tuleb lageraie asemel soodustada senisest enam alternatiivseid raieliike. Need on kahtlemata ülimalt positiivsed otsused.

Et mitte kirves endale jalga lüüa, peab enne kaalukaid otsuseid olema üheselt selge, kui palju on juurdekasv majandatavas metsas ja kui suur on Eesti metsa üldine juurdekasv. Erineva metoodika tõttu kõiguvad vastavad näitajad 3-4 miljoni tihumeetri ulatuses. Kindlatest raiemahtudest saab rääkida alles siis, kui lähteandmed on täpselt paigas.

Minule on üheselt selge, et Eesti metsa ei tohi langetada rohkem, kui seda peale kasvab. Nii täpselt on kirjas ka praeguse valitsusliidu leppes. See tähendab, et Nõmme rajaja Nikolai von Glehni sajand tagasi antud korraldus – kui võtad vana puu maha, pead noore asemele istutama – on jõudnud tänase Eesti metsapoliitikasse.

Riigikogu keskkonnakomisjon lisas seaduseelnõusse põhimõttelised muudatused, millest kõige olulisem on valitsuse õigus peatada uuendusraie, kui on alust eeldada, et raiete maht võib ületada majandusmetsa juurdekasvu. Praegune valitsus on esimene, kelle koalitsioonilepingus on selgelt kirjas: me ei raiu rohkem kui kasutatavat metsa juurde kasvab.

Samuti toetas keskkonnakomisjon keeldu suurendada lageraie langi ala, mis praegu kehtiva seaduse järgi ei tohi olla suurem kui 7 hektarit. Lisaks on mõistlik jätta alles kinnistupõhine metsade inventeerimine ja täiendame seadust sättega, et riikliku metsatoetuse saajana eelistatakse väiksema metsaomandiga erametsaomanikku.

Siit jõuame nagu mööda sirget sihti metsa taastamise ja uuendamise juurde. Riigimetsas istutatakse aastas 20 miljonit uut puud. Erametsades, kus raiumise mahud on poolteist kuni kaks korda suuremad, istutatakse aastas juurde kuni viis miljonit puutaime. Kas me saame sellest neljakordsest vahest järeldada pessimistlikult, et metsauuendus on suur kulu, mida kõik erametsaomanikud sunduseta tegema ei hakka, sest tuluks pöördub see kulutus alles uues inimpõlves ning nii kaugele ette vabatahtlikult kulutusi ei tehta? Selline üldistus oleks eksitavalt pealiskaudne. Võtame või Võrumaa Metsaühistu, kes 2014. aastal hankis 104 000 istikut ja mullu 344 000 istikut ning tänavu on kevadeks broneerinud 275 000 erineva puuliigi istikut. See on heaperemeheliku keskkonnahoolivuse näide.

Aga siin riivab silma ka üks raagus oks. Selsamal Võrumaa Metsaühistul on hetkel juba puudu 60 000 kuuse taime. Sellest johtub riigile kaks vajalikku ülesannet: astuda samme, et erametsaomanikel oleks piisavalt Eestimaiseid istikuid, näiteks RMK tootmisvõimaluste kaudu ning et erametsaomanikele oleks kättesaadav igakülgne metsamajandamise nõustamisteenus.

Metsauuenduse teema lõpetuseks üks eeskuju võtmise mõte Soome uuest üliliberaalsest metsaseadusest, mis kohustab raiestikud taasmetsastama. Loodusliku uuenemise osa on Soomes kõigest 20-25% ja ülejäänud juhtudel taastatakse mets läbi istutamise. Eestis on olukord praegu täpselt vastupidine.

Tallinna ja pealinna naabervaldade rohealadel on mitmel korral üleöö ja elanike jahmatuseks võetud elamukruntide lähedalt maha suured tükid metsa. Lahenduse, milleks on raietööde kavandamisel kohaliku kogukonna kaasamise kohustus, saab parlamendis seaduseelnõusse lisada. Küsimus on sätetes, mis panevad kohustuse otsida tiheasustusaladel kompromissi metsaomanike huvide ja metsakaitse vahel, sest olen tõepoolest kindel: riigimetsa ei saa langetada kohaliku kogukonna selja taga. Just seepärast lisasime metsaseaduse eelnõusse punkti, et linna rohealal kasvavat metsa ei tohi raiuda kohaliku omavalitsuse nõusolekuta ja raie kooskõlastatakse omavalitsusega enne metsateatise esitamist.

Eesti rahvas on olnud ikka metsa-, mitte kirve- või saeusku. Riigikogu keskkonnakomisjon kinnitas seda metsaseaduse ja looduskaitseseaduse muutmisel veelkord. Usun, et oleme leidmas tasakaalupunkti ja jõuame lahendusteni, mis kindlustavad nii vastutustundliku metsade majandamise kui ka säilitavad metsade liigirikkuse ja põlismetsad tulevastele põlvedele.