Tallinna linna järjekordne vingerpuss ehk lugu sellest, kuidas linnakodanikule prügikott pähe tõmmatakse

Kui tahta iroonitseda, siis võiks vaadata Tallinna linnavalitsuse tegevust kui teatrilava, kus erinevad situatsioonid, vahel harva ka tegelaskujud, vahelduvad mängleva kergusega teenides publiku joovastavat aplausi. Olgu siis selleks tasuta ühistranspordi varju peidetud Tallinna elanikeregistri suurendamise sõbralik näitemäng, turgude kokkukoondamise kava tehes nad üksteisest sõltuvaks või linna jäätmeveo vingerpuss egiidi all „Madalamad kogukulud“. Viimasest tahangi lähemalt rääkida, tundes linnakodaniku ja Riigikogu liikmena siirast muret inimestega manipuleerimise ja rumalaks tembeldamise eest.

Möödunud aasta lõpus tõi linnavalitsus päevavalgele idee luua linna haldusesse jäätmekeskus, kes hakkaks haldama prügiveoga seotud asjaajamist. Seda sammu põhjendati küll kulude kokkuhoiu ja madalama teenuse lõpphinnaga. Igale vähegi mõtlevale inimesele on aga ilmselge, et iga uue astutuse, osakonna või muu instantsi loomine toob kaasa lisakulusid. Me ei ela ju eilses päevas, et loodaksime naiivselt „tasuta lõunatele“. Juba ainuüksi uue „keha“ loomine, nimetame seda siiski selguse mõttes „vahekehaks“ ja administreerimine nõuab oma hinda ning vaevalt linnavalitsus selle oma taskust kinni maksab. Ikka vaadatakse linnakodanike kukrute poole, keda tasuta bussisõiduga enda poole meelitati. Prügimajanduse täieliku haldamise ja valdamise enda õlule võtmine ei tähenda sugugi mitte tõhusamat kontrolli ja väiksemaid lõpphindu, vaid kavalat võtet kogu võim sektoris enda kontrolli alla haarata. 

Et mitte tühje sõnu loopida, siis saab igaüks eeltoodus veenduda vaadates Tallinna linna kodulehelt uusi kehtestatud jäätmeveo hindu ja võrrelda neid varasemate aastate omadega. Sealt on selgelt näha suure osa teenuste hinnatõus ja abstraktselt esitatud lisateenused nimekiri koos arusaamatu hinnapoliitikaga. Kui võtta näitena prügiveo hinnad Lasnamäel ja kõrvutada neid 2011. aasta omadega, siis on märgata keskmiselt hoopis üle 25%-list tõusu. Kus on siin lubatud 30% kuni koguni 50% madalamad hinnad? Linnaisad võiksid sellele nüüd numbriliselt tõestatud vastuse anda. Selle on ära teeninud iga linnakodanik, kelle iga liigselt makstud euro linnavalitsuse kukrut kergitab.

Tahtnuks Tallinn käituda heaperemehelikult ja hoolivalt, siis ei oleks ta kogu turgu oma valvsa pilgu alla koondanud. Praegu valitseb linn kogu prügiveoskeemi – valib välja vedaja, teeb vajadusel vahekokkuleppeid (loe: endale soodsaid tehinguid välistades ebasoodsad konkurendid) ja kehtestab teenuse lõpphinna. Tarbija eest jääb aga varjatuks hinnapoliitika telgitagused ja läbipaistvus ehk näiteks see, millised vahendusasud lisanduvad teenuse lõpphinnale. Kas me tõesti peame liikuma järjest hämarama poliitika poole? 

Eriti kummastav on lugeda arvamusi nagu olevat uus jäätmeveosüsteem parim valik turu seisukohast lähtuvalt. Siin tuuakse põhjenduseks nagu olevat jäätmeturg „eriline“ majandusharu, mis vajab „erilist“ kohtlemist. Paaniliselt välditakse turu liberaliseerimist tuues põhjenduseks hirmu turuliidrite kokkumängu ja turujagamise osas. Vastutustundetu on väita nagu tähendaks vaba turu juurde pöördumine selles sektoris teenuse hinnatõusu tarbijale. Terve mõistus kinnitab, et mida rohkem on turul osalisi ja suurem on konkurents, seda väiksem on kardetud kokkulepete võimalus ning seda paremaid tingimusi saab endale kaubelda teenuse tarbija.

Kui minna asjaga sügavamale, siis oleks vabaturumajanduse kontekstis veelgi õiglasem ja läbipaistvam see, kui iga tarbija saaks ise sõlmida jäätmevedajaga lepingu. Praeguse seadusandluse kohaselt korraldavad kohalikud omavalitsused jäätmeveo konkursse ning sõlmivad vedajatega lepingud. Miks ei võiks tarbija ehk iga klient ise otsustada, keda ta end teenindama soovib ning millist hinna-kvaliteedi suhet on ta valmis kandma. Sisulise muudatusena peaks olema prügiveo leping kohustuslik, kuid igal inimesel peaks jääma õigus valida endale sobivaim prügifirma. Ja kindlasti tuleb leida lahendus olukorrale, kus korraldatud olmejäätmeveo jõustumisest alates on vähenenud ja vähendatud inimeste huvi liigiti jäätmeid koguda. Milleks sorteerida kui kuu lõpuks on vaja prügikonteiner täis saada. Aga see jäägu juba Riigikogu otsustada, kuhu jäätmeseaduse muutmisettepanekud ka jõudnud on.

Lõpeks on Tallinn otsuse langetanud ja „vahekehaga“ süsteem kehtib aasta algusest, siis pole mõtet enam pikalt näppu viibutada. Ometigi on muret tekitav jälgida linna jätkuvaid mehkeldusi rumalaks peetava elanikuga. Selles valguses kerkib küsimus - kuidas võime olla kindlad, et näiteks järgmisena ei hakka linn dikteerima meie leiva hinda?