Parempoolsete sõnakõlks- erastamine elavdab majandust

Riigile kuuluvate ettevõtete osaluse müügi üle arutamisel tuleks selgelt paika panna eesmärgid, mida sellega tahetakse saavutada. Eraomanike puhul on osaluse müümisel, näiteks börsile viimise kaudu, tavapäraselt kaks selget eesmärki:

1)      omanikel on ambitsioon ettevõtet arendada kiiremini ja suuremaks kui olemasolev investeerimis- ja finantseerimisvõimekus seda lubab;

2)      omanikud soovivad konkreetsest ettevõtmisest väljuda ehk investeeringud realiseerida.

Eesti Vabariigi kui omaniku puhul pole esimene põhjus üldiselt aktuaalne, kuivõrd hea krediidivõimekusega riigil on võimalik täiendavaid investeerimisvahendeid turult saada soodsamalt kui erainvestoritel. Teine põhjus on aga riigi kontekstis adekvaatsem, kuigi motivatsioon ettevõtmisest väljumiseks on riigi puhul mõnevõrra erinev kui tavapärasel erainvestoril. Siinkohal eeldan siiralt, et me ei räägi hetkel ettevõtete erastamisest kui vahendist, millega riigieelarvet täita. Tüüpiline põhjus riigi omanduses ettevõtete erastamiseks on tõdemus, et toimivate turumehhanismide puhul on erakapital reeglina ettevõtete käitamisel efektiivsem. Erasektori nii öelda positiivne kasumiahnus tagab selle, et ettevõtte kulud minimaliseeritakse ning leitakse parimad võimalused, kuidas tulusid suurendada, pakutavaid tooteid ning teenuseid viia enamate klientideni, siseneda uutele turgudele jne. Võimalik on ka vastupidine – et eraomanik leiab, et kasumlikkuse tõstmiseks tasub pakutavat tootesortimenti hoopis koomale tõmmata ning keskenduda sellele, mida ettevõte kõige paremini oskab.

Täiendavate põhjustena, miks riiklikus omanduses olevate ettevõtete (vähemus) osalus erastada, on Arto Aas välja toonud kiratseva kapitalituru positiivse mõjutamise ning majanduse elavdamise. See on käsitlus, mida paremerakonnad on juba aastaid rääkinud. Samas on see taolises vormis paraku pigem sõnakõlks, kui et sügavat sisu omav käsitlus. Mida tooks endaga kaasa näiteks Eesti Energia kolmandiku aktsiate börsile viimine? Kusjuures jätame hetkel kõrvale riikliku strateegilise tähtsuse ja julgeoleku küsimused. Lühiajaliselt tähendaks see, et Tallinna börs saab täiendavat tähelepanu nii kodu- kui välismaiste investorite poolt. Kodumaised investorid, näiteks pensionifondid, paigutaksid oma vahendid Eesti ettevõttesse. Ostes aktsiad Eesti Vabariigi käest liigub nende raha küll riigikassasse, aga igal järgneval aastal saab riik erastatavate aktsiate võrra ka vähem raha dividendidest. Võib loota, et aktsiad pakuksid huvi ka välisinvestoritele. Aga mis saab edasi? Mismoodi need tehingud tegelikult kapitaliturgu ning Eesti majandust vähegi pikemas perspektiivis sisuliselt elavdaksid? Loota näiteks, et tänu Eesti Energia turule viimisele tekiks välisinvestoritel üldine huvi Eesti ettevõtete või veel laiemalt Eesti ettevõtluskeskkonna vastu, on otse öeldes naiivne. Kui meil on pakkuda huvitavaid investeerimisvõimalusi või selleks sobivat keskkonda, siis, uskuge mind, välismaised investorid on nii professionaalsed küll, et siia tee ka ilma taoliste „reklaamitrikkideta“ leida.

Erastamist pole mingit põhjust kaaluda ainult erastamise enda pärast. Minevikust on meil paar üpris eredat näidet selle kohta, kuidas erastamist või erastamise katset, tundub, et viidi läbi erastamise enda nimel: Eesti Raudtee, Eesti Energia, Tallinna Vesi. Eesti Energia kunagine erastamiskatse oli aga nii segane ja lõpuks lausa kriminaalne, et sellel ei tahakski siinkohal rohkem peatuda. Võib vaid loota, et oleme sellest poliitikutena ja ühiskonnana tervikuna õppinud. Siiani on selgusetu, kas Tallinna tarbijad Tallinna Vesi erastamisest ka tegelikult midagi võitsid. Jah, muidugi, Tallinna Vesi on pärast erastamist kindlasti oluliselt trassidesse ja üldisesse tarnekindlusesse investeerinud, aga kas seda poleks saanud teha linna omanduses?

Kokkuvõtteks võib öelda, et riigi omanduses on vähe selliseid ettevõtteid, mille kasvõi osalist erastamist tasuks täna tõsiselt kaaluda. Me ei ela enam ammu 90ndate majanduskeskkonnas, kus vahepealse 50-aastase kuritegeliku sürreaal­eksperimendi tulemusena oli riigi omandisse koondunud selgelt ebamõistlik kogus ettevõtteid, mille erastamise vajadus oli ilmselge. Tänased riiklikus omandis olevad ettevõtted on tüüpiliselt siiski ühes või teises mõttes riiklikult strateegiliselt olulised ning seetõttu nende ka osalise erastamise, sealhulgas börsile viimise, mõttekus ning vajalikkus rohkem kui küsitav. Pigem tundub, et riigi omanduses olevate ettevõtete erastamise temaatika on justkui kunstlikult tekitatud. Samas ei tähenda see, et mõistlikel põhjendustel ei võiks kaaluda mõne strateegiliselt vähemolulise ettevõtte erastamist. Aga antud teemal puudub kiirustamiseks igasugune vajadus.