Friday, October 12, 2012

Kes tappis kommunikatsiooniministri kommunikatsiooni?

Antud lugu ilmus 12. oktoobri Õhtulehes lühendatud kujul ka kommentaarina.

Nüüd, kui kogu avalikkust on tabanud ootamatu ehmatus, et 2013. aastast toob avatud elektriturg hinnatõusu, süüdistab majandus-ja kommunikatsiooniminister ühte olulisemat riigiettevõtet Eesti Energiat puudulikus kommunikatsioonis. Lisaks sellele on Parts algatanud konkurentsiameti juhataja Märt Otsa suhtes teenistusliku järelevalve menetluse.

Meenutaksin, et aasta tagasi juhtis Märt Ots Riigikogus kohtudes tähelepanu võimalikule elektrihinna tõusule. Kui ma julgesin küsida peaministrilt selgitust Otsa tähelepanekute kohta, siis leidis minister, et Ots peaks tegelema oma tööga ja ennustamise jätma külatarkadele.

Alati on lihtsam näpuga näidata teistele kui vaadata ise peeglisse. Tänaseks on siis Juhan Partsil süüdlane leitud – olematu kommunikatsioon ja suutmatu sõnumitooja on Eesti Energia. Valitsus raiub kui rauda, et hinnatõus on nende hinnangul paratamatu ja vältimatu ning nagu ainuke häda seisneb selles, et ettevõtted pole suutnud teha varasemat ja põhjalikumat selgitust.

Kes siis oleks pidanud seda teavitust tegema ja kes tappis selle teemalise sisulise kommunikatsiooni? Parim kaitse on rünnak – just seda mõtet realiseerivad valitsuse liikmed, kes on seni elektrihinna tõusu käsitlevat diskussiooni osavalt ja kohati lausa tuimalt vältinud. Tundub, et paar viimast aastat tuli lihtsalt jaanalinnu kombel pead liiva all hoida, sest valimiste eel lubatud jõuline kodukulude alandamine ei lubanud asjadest ausalt rääkida.

Majandus- ja kommunikatsiooniminister märkis, et Eesti Energia oleks pidanud andma hinnapakettidele rohkem selgitusi, et mis siis tegelikult igapäevase tarbija jaoks elektrituru avanemisega uuel aastal muutub. Just sellel teemal on Riigikogu majandus- ja kommunikatsiooniministriga soovinud korduvalt arutada ning leida üheskoos parim võimalik lahendus. Aastaid on ministrile esitatud arupärimisi, et saada selgitust, kuidas mõjutab elektrituru täielik avamine elektrihinda kodutarbijale. Mis saab edasi? Kas on kaardistatud võimalikud hädasse jäävad sotsiaalsed grupid? Kuidas riik neile seda metsikut hinna tõusu pehmendab? Kuid vastuseid polnud siiani. Veelgi enam, peaminister on selle teemapüstituse tapnud eos, hurjutades küsijaid paanika külvamisega.

Täna on Parts märkinud, et sellised dramaatilised sõnumid, et inimesed satuvad suurde segadusse, elektrit ei ole ja maksta ei suudeta, on täiesti ebaadekvaatsed. Olen veendunud, et see on koht, kus ministril tuleb taas sõnu kohendada ja leida uus kommunikatsiooni rikke põhjus. Elektri hind mõjutab otseselt kodutarbijat ja kaudselt kõikide toodete, sh esmatarbe kaupade hindu. Asja uba on tänase valitsuse geneetilises koodis, mis näeb ette probleemide eitamist ja ilusa näo säilitamist mistahes hinnaga.

Selleks et hinnatõusu vabaturu puhul pehmendada on vaja reguleerida elektrihinna ühte komponenti, milleks on maksud - aktsiisimaks, taastuvenergiamaks ja käibemaks. Teisalt kujundab hinda ka on elektrivõrgu tasu, mille reguleerimist saab kujundada valitsus.
Nii peaministrile kui ka majandus-ja kommunikatsiooniministrile tehti korduvalt ettepanekuid arutada elektri hinna komponentide reguleerimist selliselt, et 2013. aastal avatud turult elektri ostmine toimuks tarbijale võimalikult valutult. Samuti on elektri aktsiis neli korda kõrgem kui Euroopas nõutud miinimum.

Kuid kõige olulisem on kommunikatsiooni puhul ausus. Kui hind vabaturu tingimustes tõuseb, siis tuleb seda rahvale julgeda ausalt öelda, mitte lubada kodukulude langetamist poole võrra. Tuleks maha istuda, vaadata neid sotsiaalseid gruppe keda see ohustab ja pakkuda välja võimalikud lahendused. Asja võit oleks juba seegi, kui saabuva hiidlaine eitamise asemel hakataks vee hävitustegevuse takistamiseks liiva kotte kuhjama. Ühesõnaga teaks saabuvate hirmsate elektriarvete maksmiseks kasvõi sukasäärde natukenegi raha koguda.

Ja lõpetuseks ma ei imestaks, kui aasta 2013 saabudes, mil täna ajakirjanduses avaldatud faktid elektriarvelt reaalsusena vastu vaatavad, on meil uus süüdlane – ajakirjandus, kes kogu seda nn puudulikku kommunikatsiooni kajastas.

No comments:

Post a Comment