Sel
ajal, kui Itaalias Veronas tegeldakse trolliliikluse rajamisega, on Tallinna
ühistransporditeenuse juhid jõudnud veendumusele, et trollidel tulevikus kohta
pole. Pealinnale iseloomulike, sarvedega trollibusside kaotamist saadavad aga
segased ja üksteist lausa välistavad põhjendused. Keskkonnasaaste ja puhta õhu
kohalt on trollibusside kaotamine lühinägelik otsus, rääkimata väiksemast
mürast kui bussil või trammil. Tundub, et transpordi mitmekesisus hakkab tasuta
ühistranspordile jalgu jääma.
Esiteks
püüavad linna esindajad maha müüa idee, et ainult kontaktvõrgust sõltuvad
trollid on linnaliiklusele koormaks. Põhjendatakse seda näitega, et
elektrikatkestuse puhul on trolliliiklus hetkega häiritud. Samas lubatakse
suurelt, et elektritranspordi osakaal Tallinna liikluses ei vähene. Veelgi
enam, proportsioon peab jääma samaks ja tulevikus lausa kasvama – näiteks
trammide arvu suurenemisega. Tekib kohe küsimus: kuidas ei häiri elektrikatkestus
trammiliiklust?
Veelgi
segasemaks lähevad transpordijuhtide selgitused avariide puhul. Troll ei ole
pealinnale sobilik, sest buss saab õnnetuse korral takistusest mööduda. Targu
jäetakse mainimata, et varasemalt trolliliiklust takistanud plekimõlkimistest
kontaktliini piirkonnas suudavad tänapäevased superkondensaatoriga trollid
mööduda, sõites teatud vahemaa kontaktliini kasutamata. Või ei tee vaid
autoaknast trolli ja trammi näinud Tallinna juhid neil vahet?
Miks
on vajalik 1965. aastal rajatud trollivõrgustiku säilitamine ja arendamine?
Loomulikult on märksõnaks „keskkonnahoidlikkus”. Puhast õhku aitab tagada
saasteallika ehk elektrijaama asumine väljaspool pealinna. Rohelise energia ja
näiteks tuuleenergia puhul puudub negatiivne mõju keskkonnale ning Tallinna
trollide ja trammide elekter on pärit Läti hüdroelektrijaamadest. Tuleb veel
rõhutada, et erinevalt bussist tarbib troll energiat ainult sõidu ajal ja
pidurdamisel on võimalik ka energia tagastamine kontaktvõrku. Trolliliinide
teenindamine diiselmootoril töötavate autobussidega halvendab õhu kvaliteeti
rahvarohkes kesklinnas veelgi, kuid just selle kasuks otsustas Tallinn, kui
hävitas kaks trolliliini ja pani asemele sõitma bussid. Linn on kärpinud oma
kulusid meie kõigi tervise arvelt, sest Maailma Terviseorganisatsiooni
kinnitusel on seos diiselgaaside ja vähi vahel tõendatud.
Ikka
ja jälle on argumendiks see, et ühe uue trolli asemel saaks osta kaks bussi.
See pole kogu tõde. Kuna elektrisõidukite elutsükkel on umbes kaks korda pikem,
tuleb uusi trolle osta kaks korda vähem, mis on taas soodsam ja keskkonnasäästlikum
lahendus kui sama liinimahu teenindamine bussidega.
Uute
trolliliinide ehitamine ja olemasolevate muutmine on trammiteedest kordades
odavam, sest pole vaja rajada trammile tarvilikku rööbasteed. Ja kas on kindel,
et trollide kaotamisega garanteeritakse trammiliikluse laiendamine? Siiani pole
keegi tõsiseltvõetavalt rääkinud trammiliinist, mis ühendaks kesklinna
Haabersti või Mustamäega. Kui seda tehaksegi, ootab rahvas vastust, millal?
Tegude
poole pealt näeme 5. trammiliini kaotamist ning osalise tööaja rakendamist 3.
trammiliinil. Talvekülmadega võib igaüks peatuses trolli või trammi oodates
tunda lausa füüsiliselt, kuidas linna poolt ostmata jäetud elektrisõidukid on
toonud kaasa pikemad ooteajad. Kõik tallinlased teavad hästi Laagna teed, kuhu
viimased 30 aastat on linnavõim kohe-kohe trammi lubanud. Seetõttu kõlavad uued
jutud trollide asendamisest trammidega sama usutavalt nagu abilinnapea Taavi
Aasa antud kuudetagune lubadus, et rohkem trolliliine ei suleta.
Itaalias
toimub trolliliiklus 15 linnas, Šveitsis 13 linnas. Euroopa rohelise pealinna
tiitlile pretendeeriv Tallinn ei peaks kordama kümnenditagust
reisirongiliikluse ärakaotamise janti. Selliseid otsuseid ei tohi vastu võtta
tormates ja ülepeakaela. Enne kui trollibuss saata lõplikult pensionile, peab
olema selge kava, kuidas elektritransporti pealinnas arendada. Üheksa korda
mõõda ja üks kord lõika.
